Autor: kitty

Ei pääse me selgi aastal autovabaduse mõttekuse üle arutlemisest. Vahutan sealt edasi, kus Mareki juures pooleli jäin…

minu kapriis näiteks on see, et ma eelistan sõita ühistranspordiga. kusjuures ma ei ole kunagi vist eriti põhjalikult mõelnud selle üle, kas see mulle meeldib või mitte. kui ma nüüd järele mõtlen, siis:
– autoga saan ma tööle ja tagasi kiiremini kui trolliga, põhiliselt trollipeatusest kontorisse jalutamise arvelt
– trolliga(/trammiga/bussiga, nii siin kui edaspidi) sõita on odavam
– trollis saab raamatut lugeda
– autos saab mugavamalt muusikat kuulata (oma muusikat valida, kaasa laulda jne)
– autoga saab mugavamalt vedada trenniasju, läpakat jm suuremat kama, mida vahel tuleb kaasas kanda
– autos on talvel soojem (vähemalt pikemal sõidul)
– auto juhtimiseks peab kaine olema
– trollis võib kohata inimesi, kes on autojuhtimiseks liiga ebakained, vaesed, noored või rumalad (no mida iganes see Jüri Mõis ütles selle kohta, et kellel üldse ühistransporti vaja on – kõiki neid inimesi)
– auto on nagu kaasaskantav pesa, seal on igasuguseid asju, mida võib suvalisel hetkel vaja minna
– trolli ei pea ise juhtima (ummikutes jäävad närvid alles)
– autos saab olla üksi või ise seltskonda valida
– trollil võivad sarved maha tulla
– bussi võib kinni pidada kontroll
– trolli tuleb peatuses oodata
– auto saab parkida koduukse ette. tasuta.
– auto parkimine kontoriukse ette maksab ilgelt palju

auto kasuks on rohkem argumente, ilmneb. ja siiski sõidan ma trolliga, lihtsalt sellepärast, et minu meelest on see õige. sellepärast, et minu meelest ei ole vaja neid bensiiniliitreid põletada. see argument on mulle kordades olulisem kui kõik eelpool äratoodud. ja ilmselgelt me ei saa vaielda, kui minu jaoks on sel ühel argumendil nii suur kaal ja vastaspoole jaoks omakorda on sama suur kaal argumendil “a mul on autos mõnus ja mugav tra rsk”.

jaa, mul on auto olemas. jaa, ma sõidan sellega vahel:
– kui on vaja vedada palju suuri ja raskeid asju
– kui on vaja vedada autotäit inimesi või kedagi niisugust, kes ühistransporti kasutada ei SAA – näiteks mu vanaema on praegu nii haige, et bussipeatusesse minek on talle liigne pingutus. loomulikult ma sõidutan teda vajadusel poodi ja arsti juurde.
– kui on vaja jõuda kuhugi, kuhu ühistransport ei vii
– kui on öö ja/või ilgelt külm ja/või ilgelt kiire (viimast muidugi juhul, kui autoga ikka saab kiiremini)

üldse, auto ostsin ma endale selleks, et sõita kaks korda nädalas pimedatel külmadel talveõhtutel kell üheksa või pool kümme Mustamäelt Mõiku. aga nüüd elan ma Lillekülas ja troll on jälle sõber:)

Hea küll, tutvusin siis ka eesti toidu visuaalse identiteediga… ei, ma ei ütle identiteedi kui sellise kohta midagi, aga kes pagan on see Eesti Toit, kelle nimi kirjutatakse T-särkide ja taldrikute peale ja kirjapäistesse jne?

Septembri esimesed päevad veetsin ma pidevas hämmingus kõigi nende “õpetajad, kes muutsid mu elu” blogikannete üle*, nii et täitsa meelest läks üks isiklik ümmargune tähtpäev – 20 aastat tagasi läksin ma esimesse klassi.

Omamoodi selle tähtpäeva tähistusena kukkus välja mu eilne impulssotsus – lasin endale tuka ette lõigata ja näen nüüd välja umbes selline, nagu oma esimese õpilaspileti fotol. Just, 20 aastat noorem. Lisaks on viimastel päevadel kuueaastase tasemele langenud ka mu sotsiaalne võimekus ja emotsionaalne intelligentsus. Pole viga, homme saan seitse.

* – Ma ei mäleta oma kooliajast, et mulle oleksid õpetajad väga olulised olnud. Kui teised räägivad hardalt sellest, kuidas nad õppisid muidu ebameeldivat ainet hoolega, sest õpetaja oli nii hea, siis mul oli pigem vastupidi – ma sain päris hästi läbi igasuguste ebameeldivate õpetajatega, kui mulle nende ained meeldisid. Tundub, et see oli vastastikune – inimesena poleks enamus mu õpetajaid mind vist väga talunud, aga asjast huvitatud õpilasega on ikka tore asju ajada, nii et ma meeldisin neile päris hästi.

Suurepärane näide õpetajate sarmi nullmõjust mulle on põhikooli ajalugu – kes teab, see teab, kui lahe õpetaja meil oli. Ja millal mina õpiku esimest korda lahti tegin – sel suvel:)

Aga tõsistest asjadest rääkides:

ei tea, kuidas see kõik niiviisi läks, aga olen oma elus jõudnud sellisesse, ütleme otse, et minu jaoks ääretult ebameeldivasse olukorda, kus NELI inimest minu kõige lähedasemast tutvusringist on suitsetajad. Vist isegi peaks ütlema, et tegu on mu parimate või vähemalt väga heade sõpradega. Kui püüaks kokku arvutada, kui suure osa oma vabast ajast ma veedan koos mõne või mitmega neist, jõuaks ilmselt mingi hirmuäratava arvuni, näiteks 90%. Sellepärast ma igaks juhuks ei arvuta.

Ise nad ilmselt oleksid rahul, kui ma rõhutaksin siinkohal, et vähemalt kolm neljast plaanivad tegelikult maha jätta. (Selle plaani tõsisus varieerub skaalal “ükskord jätan maha, praegu küll ei saa” – “ma teengi ainult ühe suitsu päevas” – “ma ei suitsetagi enam, aga peol võib”.) Seetõttu paistavad nad end pisut puudutatuna tundvat, kui ma nad teiste, “päris” suitsetajatega ühte patta panen. Minu jaoks paraku pole vahet:(

Millega ma siis tegelen suure osa oma sõpradega koos veedetavast “kvaliteetajast”?
– istun mingi kõrtsi suitsetajate lauas ja hingan sisse maeiteamitme inimese suitsuvingu, samal ajal, kui mu kaaslane demonstratiivselt käega oma suitsupilves vehib;
– lõpetan lõunasöögi mittesuitsetajate lauas ja siirdun suitsetajate piirkonda “ühte kohvi jooma” ja tegema seda, mida kirjeldab eelmine punkt;
– istun vabaõhukohvikus ja vahetan iga paari minuti tagant kaaslasega kohti, sest “Murphy seadus ütleb, et tuul on alati mittesuitsetajate poole”;
– lähen kaaslasega kaasa rõdule või õue (nb! sõltumata ilmast või sellest, kas ma tahan õue minna!) ja püüan temast piisavalt kaugel istuda/seista või pidevalt kohti vahetada (vt. eelmine punkt);
– istun oma kodus, sõbra elutoas, kõrtsi mittesuitsetajate lauas vm suhteliselt suitsuvabas kohas üksinda, kuni mu kaaslane on kusagil sobivas kohas suitsu tegemas.

Nüüd tuleb üllatus. Minu meelest ei ole ükski neist olukordadest sugugi teistest parem ega halvem, kõik on ühtmoodi ilged. Osad, jah, ei sisalda nii palju suitsuhaisu, kui teised. Aga suitsuhais on minu jaoks probleem nr. 1 ainult võõraste puhul.

Sõprade puhul on kõigis neis olukordades valdavaks emotsiooniks alandustunne. Ilmselgelt on sigaret igaühele neist olulisem kui mina. Oma nikotiiniannuse nimel pole nende jaoks mingi probleem mind igasuguseid ilgusi sisse hingama sundida, hüpiknuku kombel võimlema panna või lihtsalt üksi jätta.

Ma ei pretendeeri absoluutsele esikohale mitte ühegi inimese elus, isegi mitte oma poiss-sõbra. Kui minule eelistatakse teisi inimesi, tööd, hobisid, minu poolest kasvõi spordiuudiste vaatamist – palun väga, taandun väärikalt. Aga sigaret on kuidagi eriti hale asi, millele alla jääda:(

Tahaks nii hirmsasti viriseda, et jääb vist virisemata, sest kuidagi ei suuda otsustada, kust otsast alata.

Kas sealt, et ülikooli riigieelarvelisele kohale ei pääsenud (no mitte et ma tegelikult oleks julenud loota, neid kohti oligi täpselt ÜKS ju), või sealt, et autot ei tunnistatud ülevaatusel sõidukõlbulikuks (jaa, ma olen oma mõlkis tagastangega metsikult liiklusohtlik, vaadake ette!) või sealt, et Lotte-film ei olnud pooltki nii äge kui haip lasi arvata (äkki oleks olnud, kui poleks elus enne ühtegi lottekat näinud, aga me ju kõik oleme)… või äkki hoopis mõnest olulisest asjast?

ma vist ei ütle tõesti lihtsalt mitte midagi.

Oma järjest harvemaks jäävaid sõnavõtte siin üle lugedes tahaksin kinnitada, et seda “nagu mismõttes”-parasiitväljendit ma suulises kõnes tegelikult juba ammu enam ei kasuta, ainult kirjalikus suhtluses lipsab sisse. Eks ta natuke ebaeakohane ole küll.

Üks suveks seatud eesmärk on igatahes täidetud ja projekt “õpetame kassi õues käima” edukalt läbi viidud. Sügisene projekt on ilmselt “õpetame kassi kella tundma”. Nagu, mismõttes on vaja igal hommikul kell SEITSE hakata õue nõudma? Kaheksa, palun väga. Aga mitte seitse!

Lihtsalt et oleks ära öeldud:

mina ei mäleta sellest krdi taasiseseivumisest MITTE MIDAGI.

Ma olin maal vanaema juures. Kogu aeg. Augustiputši ajal ja laulva revolutsiooni ajal ja Balti keti ajal ja üldse alati, kui midagi juhtus, olin ikka mina maal vanaema juures. Vanaema rääkis meie Moskva suvitajatega päevad otsa vene keeles ärevalt juttu ja aegajalt riidles minuga, et ma ei tea, mis toimub. Mismõttes nagu? Keegi ei rääkinud mulle midagi ju.

Tegelikult tundub mulle nüüd tagantjärele mõeldes, et ma olin üldse kogu lapsepõlve maal vanaema juures. Ja ma vihkasin seda täiega ja seega pole midagi imestada, et mul oma lapsepõlvest eriti mingeid positiivseid mälestusi ei ole.

Tankid olevat mööda Piibe maanteed sõitnud ja mul on silme ees see pilt, kuidas nad sõitsid, aga ma absoluutselt ei tea, kas ma tõesti nägin neid vanaema majast mööda sõitmas (sest Piibe maantee on seal küll) või nägin ma neid telekast või kujutasin ma seda lihtsalt ette, kuidas see oleks, kui tankid sõidaksid vanaema majast mööda Nikerjärve poole.

Ma ei olnud tol ajal enam üldse väike ja mul on paha meel selle pärast, et mind oleks nagu kõigest olulisest ja huvitavast ilma jäetud.

Muidu läheb nii:

* pärast esimeste bikiinide valmisheegeldamist tean juba päris hästi, kuidas EI ole mõtet teha; varsti saab valmis ver. 2, mida ehk kannatab isegi märjana kanda;
* uusaeg oli talumatult igav, umbes kaheksanda inglise filosoofi juures loobusin. Selle asemel hankisin üldajaloo (1938-1991) õpiku, mille kaanepilt mu enda keskkooliajast tuttav ette tuli. Väga põnev raamat, täitsa kahju, et ma omal ajal ainult sisukorda viitsisin lugeda (no et teaks, kust leheküljelt seekord maha kirjutada);
* samas, kui ma oleks kõik ajalooõpikud juba lapsena läbi lugenud, siis oleks nüüd lugemisvaraga ilmselt kitsas käes – kogu eesti keeles ilmunud Rosamunde Pilcheri looming on mul ka hoolikalt läbi töötatud. Vastukaaluks veidi Hesset ja Tolstoid ka, aga need pakkusid, tunnistan ausalt, oluliselt vähem rõõmu ja naudingut.

muud uudist polegi, aga selline diskleimer ka veel siia otsa, et kui te näete linna peal plakateid, kus on väikeses kirjas ühe ametlikult minu liikmelisust nautiva muusikakollektiivi nimi ja väga suures kirjas ühe minu poolt äärmiselt taunitava muusikakollektiivi nimi ja tillukeses kirjas viimatimainitud (tegelt meelega mainimata jäetud, eks ole) kollektiivi lahkumistuuri kuupäevad, siis ärge MIND selle projektiga seostage, sest ma boikoteerin seda – ilma ühegi muu vabanduseta kui “no aga see on ju nõme”. Mitte areenilt lahkumine ise muidugi, aga tuur ja sellel osalemine.