and yes i might have lied to you

jätkates väikeettevõtluse toetamise lainel – see pidi olema augusti viimane nädalavahetus, sest me olime sõitnud Edinburghi, roninud tuule ja vihma (normaalne augusti pika nädalavahetuse ilm, eks) käes Arthur’s Seatile ja alla tagasi ja istunud siis mingisse populaarsesse brunchikohta menüüd dešifreerima (pakuti rooga nimega “benny” ja ma alles praegu suutsin välja rehkendada, et see tähendas lihtsalt… eggs benedicti), ühesõnaga, kognitiivne koormus oli parajasti maksimumilähedane – ja siis tabas mind mingil moel (eks ilmselt ikka sotsiaalmeedia kaudu) palve toetada nüüd kohe praegu kiiresti Libreria raamatupoodi Londonis, et nad ei peaks pankrotti minema.

ma tean seda poodi küll, see on üks neid väikseid sõltumatuid poekesi, mis kureerib oma raamatuvalikut hoolega, sest sinna lihtsalt mahub üsna vähe; ja mulle üsna meeldib sinnakanti sattudes vaatamas käia, mida nad viimasel ajal on otsustanud sisse osta ja välja panna. ostnud pole ma sealt enda teada kunagi midagi. mitte niivõrd sellepärast, et nende raamatuvalik on veidi… pretensioonikas (see kahvatub nende poes-mobiiltelefoni-kasutamine-keelatud poliitika pretensioonikuse kõrval), vaid lihtsalt ma püüan raamatuid pigem laenutada kui osta.

aga kui poel tõesti häda nii käes on… vaatasin kiirelt, mis võimalusi mul on, ja ahne inimesena muidugi niisama ülekannet ei teinud, vaid, kuna toetamine käis mingit sorti ühisrahastusplatvormi kaudu, valisin mingi sellise summa, mille eest lubati juba mingeid raamatuid ka saata. milliseid raamatuid, kui palju, millal – kahjuks polnud mu ajul parajasti ribalaiust varuks, et sellesse süveneda. nälg tahtis ka silmanägemist ära võtta. toksisin krediitkaardi andmed sisse ja naasesin menüü juurde ja päris ausalt unustasin kogu selle juhtumi mitmeks nädalaks ära.

kuni ühel päeval saabus müstiline ümbrik, millest tuli välja kaks raamatut. James Baldwini “Dark Days” ja Nella Larseni “Passing”. ma polnud kummastki enne midagi kuulnud ja kindlasti poleks neid poest osta taibanud. panin optimistlikult voodi kõrvale lugemata raamatute kuhja otsa, et eks ma siis uurin asja millalgi.

läks veel kuu, ma olin parajasti kohvikus matkapäevikut kirjutamas (noh, nagu tõeline kirjanik, käisin “tööl”. sest niipea, kui ma olin kõva häälega lubanud, et ma kirjutan, kadus ära igasugune tahtmine kirjutada, ja sellest sai üsna tüütu kohustus. moraal: tõelist kirjanikku minust ei saa) ja peika teatas kodust, et mulle tuli Libreria pakk. appi! tundsin end nagu koolilaps, kellel on eelmise veerandi kohustuslik kirjandus alles lugemata ja uue veerandi oma tuleb juba peale. lugemiskontrolli küll keegi välja ei kuulutanud, aga… ma ei tahtnud eriti koju minna ja seda pakki lahti teha.

mujale mul muidugi ka minna polnud, nii et ei jäänud üle muud, kui saatusele vastu astuda. uuest pakist tuli välja Haldor Laxnessi “The Atom Station”. Laxnessi ma vähemalt nime järgi teadsin. kas see ei pidanud mitte olema mingi Islandi Tammsaare?

tegin põhjaliku otsingu oma e-mailide hulgas, et aru saada, misasja sisse ma end ikkagi mässisin seal Edinburghi kohvikus. ses mõttes, et kaua see kõik veel kestab ja, ma ei teagi, kas lõpeb ikkagi lugemiskontrolliga vms? jube raske oli seda infot leida, aga lõpuks ikkagi koorus välja, et olen annetanud raamatupoe lockdowni-aegse rendi katteks 50 naela ja saanud selle eest 3-kuulise raamatutellimuse nimega “Cult-It” (Fiction).

kolm kuud polnud veel möödas, aga mul oli juba kolm raamatut (kõik ikka veel lugemata!) ja seega ma ikka ei teadnud, kas tuleb veel midagi või on nüüd kõik. ja mida tähendab “Cult-It” (Fiction)? isegi raamatupoe veebileht ei andnud selle viimase osas mingit selgust. ma ei tea, minul võtab selline olukord närvid täitsa läbi. nii õudne on, kui midagi ei tea ega aru ei saa!

alistusin saatusele ja hakkasin tasapisi lugema. Laxness ei olnud üldse nagu Tammsaare. “Passing” osutus märksõnaks, millega veetsin Wikipedias tunduvalt kauem aega kui Larseni üsna õhukest raamatut lugedes. Baldwiniga alustasin alles eile õhtul ja tundub, et tegu on üsna tummiste rassismiteemaliste esseedega, mida võibolla peaks lugema pigem hommikul värske peaga. ja üks pakk tuli novembris ikkagi veel ja seda ma lihtsalt ei olegi lahti teinud, sest… ma ei ole selleks veel valmis.

viimases pakis oli õnneks kiri, et see on viimane. huh, mis kergendus!

kogu see projekt on minus tekitanud tohutu respekti inimeste suhtes, kes tellivad Loomingu Raamatukogu. kuidas te toime tulete sellega, et majapidamine on kogu aeg mingit lugemata väärtkirjandust täis? kas teil ei teki ärevust, süümepiinu ja tunnet, et te ei suuda täita ootusi, mida maailm teile kui kirjaoskajale inimesele esitab? või loetegi korralikult iga raamatu läbi enne, kui uus peale tuleb, ja sellepärast oletegi targemad kui mina?

4 kommentaari “and yes i might have lied to you”

  1. Mul on lugemata raamatute hunnikud, mis miskipärast ei takista mul neid juurde soetada või raamatukogust juurde tuua, et veel kõrgemad hunnikud oleks. See tekitab natuke süümekaid, aga teisest küljest on mul kuidagi turvaline olla, kui ümber on palju hästi erinevaid raamatuid, mida ma võib-olla hakkan kohe-kohe lugema – siis läheneb olukord piirväärtusele, kus mul oleks igal juhul midagi lugeda, ükskõik, mis lugemistuju mul tuleb. Piirväärtus, sest päriselt ei teki sellist olukorda vist küll kunagi, alati tundub, et just see-ja-see on veel puudu ja võib-olla isegi üldse kirjutamata.

    Aga see, mis sa “Passingust” kirjutasid, lõi ühe lambi põlema. Mul on kodus üks köide Blacksadi krimikoomikseid ja ühes loos on krimiloo võtmeks just sama nähtus – selle vahega, et tegelased on antropomorfsed loomad ja siis tekib seal rassistlik organisatsioon “Arctic Nation”, kus tunnustatakse ainult valge kasukaga loomi (seega peamiselt igasugused jääkarud, polaarrebased jne). Aga ühel valgena esineval loomal on rinna ees must täpike (aga seda pole tavaliselt näha, sest riided on seljas, antropomorfsed ju).

    Blacksad (must valge lõuaalusega kass) ise õrritas ühes sellise seltskonna kohvikus väljaviskajat, kes tuli oma “ainult valgetele” jutuga – mispeale Blacksad näitas oma valget lõuaalust ja küsis, kas sellest ei piisa.

    1. mul on ka lugemata raamatute hunnikud, aga kuni ma nad endale ise olen kokku tassinud, seni nad minus süümekaid ei tekita, natuke ainult ärritust. neid ma ei PEA lugema ja kui nende vahtimisest ära tüdinen, siis võin lihtsalt viia tagasi sinna heategevuspoodidesse või tasuta raamatute kappidesse, kust nad tulid. (pärast lugemist lähevad nad sinna nagunii, riiulisse ei suruta siin juba ammu midagi juurde.)

      millegipärast on kellegi teise kureeritud valiku suhtes hoopis ebameeldivam tunne.

      aga valgest lõuaalusest muidugi ei piisa, et valge olla, samas, kui must täpp teeb su kaheldamatult mustaks. vt ka https://en.wikipedia.org/wiki/One-drop_rule

  2. See lugemata LR hunnik pani jah kunagi katkestama tellimust. Ei saa must kultuurset inimest. Ja nii kiiresti, kui sa, ma ka lugeda ei suuda.

  3. Ahh, tsundoku, mu sõber. Ostsin just mõnipäev tagasi paarisaja euro eest raamatuid ja ilmselt lähen tänahomme ja ostan teist sama palju (sest ununes eelmisel korral, mida olin tahtnud osta). Raamatuhankimist süümekad ei takista, aga perioodikat olen küll selletõttu piiranud (NG, Geo).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s