eile rääkisin, kui kõrgelt ma hindan õhukesi ja õhulisi raamatuid, aga täna tundub, et ebaõiglane oleks siia kõrvale ära mainimata jätta mu teine viimas(t)e aasta(te) lemmikžanr: tarkade naiste kirjutatud paksud, enamasti kõvakaanelised raamatud sellest, Kuidas Asju Teha.
kõik algas, nii banaalne kui see ka ei tunduks, Marie Kondost. tema kuulus raamat sellest, kuidas seada oma majapidamine üles nii, et seda enam kunagi koristada pole vaja, kõnetas mind omal ajal tugevalt. ma päris tõsiselt sorteerisin suure hulga kraami läbi mõttega “does this spark joy?” ja mu riidekapid ja kummutisahtlid on sellest ajast peale laitmatus korras. jah, ma voldin sokke ja aluspesu. it… sparks joy. ja see kogemus õpetas mulle, et on olemas selliseid eneseabiraamatuid, millest mul päriselt abi on. tuleb ainult üles leida.
siis tuli Sali Hughesi iluraamat “Pretty Honest”, sellest olen blogiski varem kirjutanud. see oli pikka aega mu piibliks nii nahahoolduse kui meigi jm tilulilu küsimustes, kuni sel kevadel tuli välja Caroline Hironsi “Skincare” ja… mitte just ei tõuganud Salit troonilt, aga nügis teda sõbralikult veidi ja tegi endale ta kõrvale ruumi. “Skincare” on uuem ja värskem ja väga konkreetselt näonaha hooldusele keskendunud, “Pretty Honest” on laiema ampluaaga. mõlema jaoks on mu elus koht olemas. kust ilublogija ikka oma tarkuse saab, ise ju ei mõtle välja.
kokaraamatute austaja ma eriti ei ole, nad on küll kenad vaadata, aga retsepte on lõpuks ikkagi lihtsam otsida kuskilt andmebaasist, kuhu saab olemasolevad toiduained või muud piirangud sisestada. kui avastasin enda jaoks Samin Nosrati “Salt, Fat, Acid, Heat”, siis kaeblesin, et kas ei võiks olla teadus ja retseptid eraldi köidetes. aga ennäe, koroonakuudel tõstsin selle raamatu oma “teadjanaiste” riiulist köögilauale ja tõesti… tegingi kõiki neid toite, mille kohta mul esimesel lappamisel oli tunne, et kellel see aeg. ostsin aga tõhusa malmpoti, hakkasin igasugust lihakraami eelmisel päeval ette soolama ja olen aastal 2020 tarbinud rekordilistes kogustes oliiviõli, sibulaid, küüslauku, sidruneid ja ürte. sest ma tean nüüd, mida nendega pihta hakata. ja ma tõesti väidan, et kui inimene saab endale lubada ainult ÜHE kokaraamatu omamist, siis see peaks olema see, sest seal õpetatakse päriselt süüa tegema, retseptid on niisama boonusena kaasas.
ja veel üks raamat, mille läbilugemiseks lõpuks ometi aja võtsin, aga mille kodutööde tegemiseks ei osutunud olud sel aastal soodsaks: Anuschka Reesi “The Curated Closet”, mis on lõpuks ometi üks raamat stiilist ja riietumisest, mis tundub… mõistlik. mis ei ürita minust teha mingit teist (ehkki kahtlemata ilusat ja stiilset) inimest, vaid aitab sellel, kes ma tegelikult olen, leida endale sobivad riided. paraku on mul siiamaani pooleli raamatu esimene harjutus, mis käsib mõne nädala vältel pildistada üles oma olemasolevad outfitid nii, nagu sa neid päriselt kannad – mul on hiiglaslik kollektsioon pilte endast erinevates retuusides ja t-särkides, aga puudu on riidekombinatsioonid, millega normaaloludes käiks tööl või peol või kus inimesed vanasti käisidki. ühesõnaga, see projekt ootab ülejäänud maailma taga veidi. aga isegi sellisel kujul olen sellest raamatust juba jube palju kasu saanud.
ja kui siin juba teadjanaistest rääkida, siis igavese tänu olen võlgu E-le, kes tõi minuni Marie Kondo õpetused, ja K-le, kes juba mitu aastat tagasi mulle rääkis, et Anuschka Reesi tuleb lugeda. teil oli õigus, daamid! teil on üldse enamasti õigus ja ma olen vaadanud, et mu käsi käib hästi, kui ma seda meeles pean :)
whatever 
Mõtlen, et kas Anuschka Reesi raamat on umbes samasugune nagu ee. k ilmunud “Kuidas osta ujumistrikood” (Brenda Kinsel). Seal oli kah see rõhuasetus, et ei ole mõtet riietada mingit hüpoteetilist inimest, kellel on samad füüsilised parameetrid, vaid riided peaks klappima oma maitse ja elustiiliga.
Just! Tarkade naiste kirjutatud raamatud. Minu jaoks oli Kondo stiilis ilmutuseks Karen Kingstoni “Clear Your Clutter with Feng Shui”. Aga kokandusalase ilmutuse sain hoopiski meesterahva kirjutet raamatust: Michael Pollan, “Cooked”. Nii et jah, mõiste ‘enesabiraamat’ on tõesti üsna lai
Aga mina jõudsin eile koristades järeldusele, et ma ei usu sellise majapidamise võimalikkust, kus pole vaja koristada. Tolm ja mingi seletamatu puru põrandal tulevad ikka ja tolm on just koristamise kõige ilgem külg.
noh, koristamist on kaht tüüpi, kasimine ja kraamimine. kasimisest vist ei pääse ühegi nipiga. õnneks minu tolmu- ja purutaluvus on kõrgem kui mu elukaaslasel, nii et tavaliselt pilgutab tema enne silmi, st haarab tolmuimeja :)
aga need kuulsad korrastusgurud on kõik rohkem seal kraamimise teema peal väljas vist, Kondo igatahes. ja mul jälle on madal kolataluvus ja siis on hea, kui saab kuidagi korraldada nii, et ei kogune seda kola nii palju, ja mis on, püsib omal kohal.
ja vähema kolaga koguneb ikkagi tolmu ka vähem või siis on teda lihtsam kätte saada. minu meelest.
Kolataluvus – hea sõnaleid.
Aga kas ei alga kõik sellest, et ela koos inimestega, kel on sama kolataluvuse lävi mis sul?
Mis sest Kondost kasu, kui mees / laps jätab sokid / raamatud kõikjale vedelema?
Kokkamisega on natuke sama – see nõuab, et su kodakondsed jagaks su maitse-eelistusi.