the moon and stars seem awful cold and bright

Šotimaale ei sõitnud me augustis päris ainult selleks, et bennysid süüa ja selle kõrvalt läbimõtlemata raamatutellimusi teha. eks igasugu muid põhjuseid oli ka, alates sellest, et ta, umbes nagu Mount Everest, lihtsalt oli seal, kuni selleni, et ma sain eelmisel aastal sünnipäevakingiks reisi campervaniga ja tundus tore idee see enne uut sünnipäeva välja lunastada. aga põhiliselt oli mul ikkagi vaja minna raamatupoodi.

kes pole lugenud Shaun Bythelli raamatut “Diary of a Bookseller” (e.k. “Raamatukaupmehe päevik”) ja järge “Confessions of a Bookseller” (eesti keeles pole veel ilmunud, aga tuleb), see peaks… minu blogi asemel hoopis neid lugema hakkama nüüd. kes on lugenud, see vast saab aru, et selle raamatupoe külastamine sattus üsna kiirelt mu soovinimekirja tippu, sest Shaun kirjeldab oma elu äärmiselt meeleolukalt. ta peab Šotimaa suurimat kasutatud raamatute poodi Wigtownis, mis asub isegi Šotimaa mõistes eikusagil (Glasgowst lõuna pool, mis on suund, mida vist naljalt keegi ei vali, kes esimesi kordi Šotimaale satub, sest kõik uhked mäed ja saared ja järved ja harrypotteriviaduktid on põhja pool). mul ei olnud absoluutselt vaja osta ühtegi kasutatud raamatut, aga seda poodi ja Shauni ennast tahtsin ma kindlasti näha.

esimene probleem oligi see… oot, esimene probleem oli, et mul oli olnud plaanis seda teha lihavõttepühade ajal, aga siis juhtus teadagi mis. õnneks augustilõpu bank holiday (suvaline vaba esmaspäev, milliseid on siin riigis kolm tükki aastas. normaalne asjade korraldus, kui omariiklusega seotud riigipühi ei ole kuskilt võtta ja religiooniga seotud kuhjuvad pigem talvisele ajale – siis võib ju otsustada, et maikuus teeme kaks ja augustis veel ühe vaba päeva ja loodame, et ilm on okei. enamasti ta on) sattus just sellele hetkele kahe viiruselaine vahel, mil riigisisene reisimine lubatud ja isegi soovitatud oli, et majandus turgutatud saaks.

teine probleem oli see, et, nagu öeldud, mul ei olnud vaja osta ühtegi kasutatud (ega üldse mingit) raamatut – paraku Shaun kirjeldab üsna sarkastiliselt kliente, kes kõõluvad raamatupoes tundide kaupa, loevad salaja pornot, küsivad lolle küsimusi ja raiskavad omaniku aega, aga siis lõpuks midagi ei osta. ma ei tahtnud olla see klient! vaatasin lugemisväljakutse veel läbimata teemad üle ja otsustasin, et kui midagi eriliselt põnevat silma ei jää, siis võin koju tuua mõne odava pehmekaanelise Agatha Christie krimka.

tee peale jäi ootamatult mitu ilusat ja põnevat asja ja kohta (nii et igal juhul tasub minna sinna lõuna-Šotimaale ka, soovitan!), aga olin ikka päris elevil, kui jõudsimegi lõpuks Wigtowni. see on küll pigem küla kui linn, aga siiski Šotimaa raamatupealinn. mul paraku kõigi teiste raamatupoodide jaoks eriti silmi ei jagunud, kuigi neid tõesti oli seal päris palju, kümmekond ehk kokku.

pood osutus täiesti vaimustavalt ootuspäraseks – või ootuspäraselt vaimustavaks? – raamatulabürindiks, kus ma tõesti mõnuga uitasin. mu fotod vist pole suuremad asjad, aga üldise vaibi kajastamiseks siiski:

Christie-riiuli leidsin ka üles ja valikut seal oli, aga suurem krimka-austaja ma pole ja võtsin üsna umbropsu “The Pale Horse’i” (“Tuhkur hobune”), millest ma justkui midagi… kuulnud olin enne. (jah, tõesti, selline raamatusõber olengi, et käin niisuguse poe läbi ja ei teki tohutut kirge midagi sealt omada. vaadata on väga mõnus! aga ma ei saa ju kõigi maailma raamatutega koos elada.)

Shaun oli oma müüjaproua just teepausile lubanud ja mehitas ise kassat ja ma püüdsin eriti madalat profiili hoida, et mitte ta järgmisse raamatusse sattuda näitena… ma ei teagi, millest. inimesest, kes tuleb ja ütleb, et olen suur fänn, aga ostab ikka ainult 3.50 eest?

aga kui ta nägi, mida ma ostan, siis alustas ta täiesti ise vestlust ja jutustas, et Christie on miskipärast järsku kohutavalt populaarne ja et ta on lockdowni lõpust saadik (see on siis ca 6 nädalaga) müünud rohkem Christie krimkasid kui eelmise 20 aastaga kokku. ikka iga päev keegi ostab! miks, seda ta ei osanud arvata ja mina ka mitte (kui just asi polnud sellessamas lugemisväljakutse teemas, mida mina täita üritasin – üks Agatha Christie raamat). ja siis ta juba uuris edasi, kust ma pärit olen ja mis mind Šotimaale toob, nii et… lõpuks olin ikkagi sunnitud tunnistama, et olen suur fänn.

kõige selle juures mind hämmastas – ja samas ei hämmastanud ka – kui tore ja lahke ja … humble Shaun tegelikult oli. mitte ses mõttes, et alandlik, aga üldse mitte mingi Bernard Black (hoiatus: ma olen näinud täpselt ühe osa “Black Booksi”, nii et ma tegelikult ei tea, millest räägin). tähendab, ta jätab oma raamatutes hoolega mulje, et ta ei salli inimesi eriti ja ei vaevu seda ka varjama. samas mäletan, et teise raamatu lõpuks sain ma ikkagi lugedes ka juba aru, et niisama praalib ja et tegelikult on ta ikka väga suure südamega inimene.

ta kutsus mind isegi enda ja oma sõpradega lõunat sööma, aga minus lõi eestlane välja, hakkasin võõraid inimesi häbenema ja ütlesin, et kahjuks üldse ei ole aega. las iidolid jäävad natuke kaugeks ja võõraks pealegi.

Shaunil on uus raamat ka väljas: “Seven Kinds of People You Find in Bookshops”. loodan selle varsti raamatukogust leida ja kindlaks teha, kas minusugune on juba laulu sisse pandud või pääsesin seekord.