Mul ei olnudki päriselt plaanis British Librarysse minna, sest kuigi selline mulje võib olla jäänud, ei ole mul tegelikult erilist maailma suuruselt teiste asjade* fetišit:) Aga sattusin sinna ikkagi, kui käisin vaatamas propagandanäitust**… ja kohe sisse astudes meenus mulle Tartu Ülikooli raamatukogu. Kuna mina pole TÜs õppinud, siis puuduvad mul selle kohaga seoses ebameeldivad sessimälestused. See oli lihtsalt üks mu lemmikhängimiskohti Tartus põhikoolilõpu- ja gümnaasiumiaastatel – kohvikus sai sõpradega lobiseda ja avariiulitele pandi iga nädal värskeltilmunud raamatuid ja lugemissaalides sai neid lugemas käia. Sai laenutada muusikat ja seda spetsiaalsetest muusikakuulamistubades kuulata. Vahel tegin raamatukogus ikka mõne koolitöö ka… mäletate, kuidas Google’i-eelsetel aegadel referaate tehti? Otsisid kartoteegist oma teema üles, kirjutasid kõik kaardid endale ümber, tellisid hoidlast raamatud ja ajalehed, siis tegid õigetest lehekülgedest koopiad ja siis nendega läksid koju arvuti taha kirjutama. See võttis mitu päeva aega, sest see hoidlakraam oli aeglane tulema ja ei osutunud kohale jõudes alati kõige sobivamaks (tagasi esimesele ruudule). Ja koopiatädi järjekord oli vahel tundidepikkune. Aga kõik need päevad ja tunnid sai ometi kohvikus istuda ja vaadata, kes veel raamatukokku on tulnud, ja kuulata, mis neil uudist on, ja osta veel ühe tassi teed… Nagu näete, mõtlen raamatukogus veedetud nooruspõlvele tagasi suure heldimusega.
British Librarys on kuulduste järgi ka imemõnusad lugemissaalid. Kahjuks saab neisse sisse ainult lugejapiletiga ja seda omakorda on keerulisem saada, kui omal ajal põhikoolilapsena TÜ raamatukogu oma. Tolle jaoks oli vaja kooli raamatukogu juhataja soovituskirja… ja ma ELASIN kooli raamatukogus, kuni ma TÜ omasse üle kolisin, nii et see läks lihtsalt. Nojah, aga britid nõuavad lisaks passile ja gaasiarvele (a.k.a proof of address, briti bürokraatia tippsaavutus… ma peaks teile ükskord kirjutama, kui õudne asi see on, aga ma ei taha sellele mõelda, see masendab mind) viiteid konkreetsetele teostele, mida ma kusagilt mujalt ei saaks ja mida mul hädasti tarvis on. Ja peab tõdema, et päris raske on välja mõelda mõnd raamatut, mida Amazonist ei saa (rääkimata sellest, et miks mul sellist peaks tarvis olema?:)
Õnneks ma just eile nentisin üht luuletust googeldades nukralt, et nüüd vist ei aita muu, kui et tuleb Eestisse raamatukokku minna. Ja voila! brittidel on Mikhel (sic!) Veske “Kogutud laulud” täitsa kataloogis. Kohe homme asun rünnakule.
Senikaua olen end lisaks näitustele (see propaganda, siis üks oli Benjamin Brittenist ja siis vaatasin veel püsiekspositsiooni “Treasures of the British Library”, kus näidati John Lennoni käsitsi kirjutatud laulutekste) ja kohvikule (tegelt jalutasin lihtsalt läbi, aga koogivalik tundus soliidne) ohjeldamatult lõbustanud raamatukogu raamatupoes. Seal müüakse lisaks raamatutele (duh!) neidsamu asju, mida tavaliselt muuseumipoodides – kruuse, termoseid, köögirätte, hiirematte, riidest poekotte, postkaarte, külmkapimagneteid… – aga need on raamatuteemalise disainiga.
* – nii USA Kongressi raamatukogu kui Briti raamatukogu on mõlemad lihtsalt üle mõistuse suured ja ma tegelt ei tea, kuidas ühte neist saab teisest suuremaks pidada – aga peetakse vist ikka seda USA oma. Raamatuid on neis enamvähem ühepalju ja kummaski VÄGA palju rohkem kui kõigis järgmistes raamatukogudes.
** – see oli muide väga hea näitus. Kindlasti soovitan vaadata ja kindlasti soovitan selleks varuda rohkem kui tund – mul jäigi lõpp korralikult nägemata:( BL õhtul-kaheksani-avatud päev on muide teisipäev (vihje neile, kes tulevad Londonisse komandeeringusse ja kunagi midagi vaadata ei jõua, sest tööpäeviti pannakse kõik kohad kell kuus kinni).
whatever 