viivad tundmatusse rongid öös

Bucharest In Your Pocket väidab peatükis “Arriving in Bucharest” pealkirja all “By Bus” järgmist: Quite frankly, if you arrive in Bucharest by bus or coach then something, somewhere, has gone very wrong in your life, and no guide book in the world can help. ja ega nad tõepoolest ei üritagi aidata, sinna see peatükk lõpeb. … Loe edasi “viivad tundmatusse rongid öös”

Bucharest In Your Pocket väidab peatükis “Arriving in Bucharest” pealkirja all “By Bus” järgmist:

Quite frankly, if you arrive in Bucharest by bus or coach then something, somewhere, has gone very wrong in your life, and no guide book in the world can help.

ja ega nad tõepoolest ei üritagi aidata, sinna see peatükk lõpeb.

ma olen ühe korra rumeeniasse bussiga sõitnud küll. õnneks ainult budapestist cluj-napocasse, aga kollane ikarus suutis selle 275 km peale kaheksa tundi kulutada. see oli mu elu pikim öö ja pärast piiriületust (bussijuht korjas kõik passid kokku ja piirivalvur jagas need tagasi, kutsudes kõiki nimepidi, ainult minu kohta öelda “graždan estonii”) tekkis mõneks ajaks kirjeldamatult ebamaine tunne – ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see olen mina ja et ma olen ikka veel sellessamas maailmas, millega ma harjunud olen. aga siis tuli raadiost a-teensi “halfway around the world” ja haakis mind kenasti reaalsuse külge tagasi. rohkem enam ma ei olegi elus nii ära kaduda suutnud.

ahjaa, see bussisõit juhtus sellepärast, et mul oli teel rumeeniasse vaja käia läbi budapestis asuvast jugoslaavia (jajah) saatkonnast ja budapestist välja on ilgelt kehv hääletada. pilet ei maksnud ka suurt midagi.

aga kui ma peaks aastal 2007 uuesti selle sõidu ette võtma, siis oleks ma nõus, et midagi on elus ikka päris viltu läinud:)

guess you’ll be glad to know that i’ve learned how to laugh and smile

rumeenlased suutsid mu endast välja ajada juba ammu enne, kui ma jala bukarestis maha sain. õuduste tipp on seista pikas ja aeglases pardalepääsemisjärjekorras koos inimestega, kelle arusaam üksikisiku personaalsest ruumist on nii… erinev sinu omast. vahtisin neid vanamehi, kes mul seljas elasid, kogu aeg tigeda pilguga, aga see ei mõjunud, lõpuks lasin nad lihtsalt endast … Loe edasi “guess you’ll be glad to know that i’ve learned how to laugh and smile”

rumeenlased suutsid mu endast välja ajada juba ammu enne, kui ma jala bukarestis maha sain. õuduste tipp on seista pikas ja aeglases pardalepääsemisjärjekorras koos inimestega, kelle arusaam üksikisiku personaalsest ruumist on nii… erinev sinu omast. vahtisin neid vanamehi, kes mul seljas elasid, kogu aeg tigeda pilguga, aga see ei mõjunud, lõpuks lasin nad lihtsalt endast möödsa, et saaks ise distantsi hoida. selga tuli asemele noor abielupaar, no see oli ka ebameeldiv, aga ikka parem kui vanamehed. ja siis lennukis istus mu kõrval üks friik, kes HAKKAS MULLE ÕPETAMA, KUIDAS MA SPIDER SOLITAIRE’I PEAN MÄNGIMA! ei no ma saan aru, üle teise inimese õla piilumise kiusatusest pole me keegi vabad, aga kui ta siis tuleb õiendama ka, et pane nüüd kaheksa üheksa peale…

aga rumeenia rahvas sai kõik hoobilt andeks, kui ma bukarestist maailma armsaima raamatupoe avastasin. tõesõna, nad on ühte poodi kokku pannud kõik, mis on head parimates tallinna, tartu, helsingi, londoni, stockholmi, budapesti ja brüsseli raamatupoodides… ja siis seda veel mingi imenipiga võimendanud. selle poes müüakse raamatuid, muusikat, teed ja teenõusid. ma oleks tahtnud sinna elama jääda.

muidu on bukarest mingil moel moskva moodi. ma pole veel otsustanud, kas mulle meeldib… aga mul on siin üksinda pimedas tänaval käia kõhe ja seda tunnet pole ma vist elus enne kunagi tundnud. no tänavad on ka erakordselt pimedad, olgem ausad, isegi kesklinnas.

kui sa tunned et sa enam ei oska

tähendab. aastate kaupa olen inimesi tüüdanud küsimusega, miks on klaveril musti klahve vähem kui valgeid (täpsemalt, miks ei ole iga kahe valge klahvi vahel musta, noh). MITTE KEEGI pole osanud vastata. isegi muusikud on pakkunud, et “ilu pärast” või “nii on kombeks”. täna võtsin raamatukogust viienda klassi muusikaõpetuse õpiku ja leidsin vastuse. üheteistkümnendalt leheküljelt. varsti … Loe edasi “kui sa tunned et sa enam ei oska”

tähendab. aastate kaupa olen inimesi tüüdanud küsimusega, miks on klaveril musti klahve vähem kui valgeid (täpsemalt, miks ei ole iga kahe valge klahvi vahel musta, noh). MITTE KEEGI pole osanud vastata. isegi muusikud on pakkunud, et “ilu pärast” või “nii on kombeks”.

täna võtsin raamatukogust viienda klassi muusikaõpetuse õpiku ja leidsin vastuse. üheteistkümnendalt leheküljelt.

varsti ma vist üldse enam ei viitsi inimestega rääkida. ei, ma tean, et asi pole selles, nagu oleks teie lollid, asi on selles, et ma ei oska õigesti küsida. aga ikkagi.

loen nüüd õpikuid edasi. tegelikult tahan ma teada, miks häälestatakse kitarril üht keelt teise koha pealt kui teisi. ma olen jumala kindel, et kui ma muusikaõpetuse kuni üheksanda klassini olen läbi töötanud, siis ma saan teada.

excuse me for staring your looks have me blinded

mõtlesin tükk aega, kas seda annab kuidagi viisakamalt vormistada, aga vist ei oska, nii et ütlen, nagu asjad on: viimase poole aasta jooksul on tõeliselt kvaliteetsed mehed mu elus olnud ainult need, kellele ma nende teenuste eest maksnud olen. täpsemalt:

lumelauainstruktor
– mootorrattaõpetajad
– kitarriõpetaja
– BP treenerid (ma käin ainult meestreenerite trennides, põhimõtteliselt)
korstnapühkijad
– Kristiine keskuse Mister Miniti kingsepp

ja kindlasti veel mõned, kes kohe meelde ei tule.

paneb mõtlema, mis?

kas on su silmis peidus päikesekiir või jahe jää

Nohuhooaja saabumise puhul avalikustan siinkohal oma eriti efektiivse nohutee retsepti – et pääseks ükskord selle pidevast ümberjutustamisest või teiste blogide kommentaaridesse kirjutamisest. Kust ma selle leidsin, ei mäleta. Perekooli foorumist ehk? Vaja läheb ingverit, sidrunit ja küüslauku. Kogused tuleb oma maitse ja kogemuse järgi paika timmida – mina panen ühe sidruni, mõned küüslauguküüned ja pigem … Loe edasi “kas on su silmis peidus päikesekiir või jahe jää”

Nohuhooaja saabumise puhul avalikustan siinkohal oma eriti efektiivse nohutee retsepti – et pääseks ükskord selle pidevast ümberjutustamisest või teiste blogide kommentaaridesse kirjutamisest.

Kust ma selle leidsin, ei mäleta. Perekooli foorumist ehk?

Vaja läheb ingverit, sidrunit ja küüslauku. Kogused tuleb oma maitse ja kogemuse järgi paika timmida – mina panen ühe sidruni, mõned küüslauguküüned ja pigem suurema tüki ingverit, sest mulle ingver maitseb. Küüslauguküüned ja ingverijuurejupid on hea suure kööginoa küljega lapikuks litsuda, et mahl välja pääseks (ja ingverit ei soovitata üldiselt vist lõigata, siis minevat kibedaks – parem on murda). Sidrun viiludeks või sektoriteks, nagu endale meeldib. Kõik see potti panna, vesi peale ja korraks keema lasta; siis lasta veidi kaane all tõmmata ja võibki esimese kruusitäie endale valada. Ülejäänu las tõmbab edasi, läheb ainult paremaks. Juua võib niisama või meega (mee raviomadused kaovad liiga kuuma joogi sees, aga võib ju lasta veidi jahtuda või siis võttagi mett ainult maitseparandajana). Kui jook on jahtunud, võib teda jälle soojendada, ja kui otsa saab, siis saab samade juurikate peale teise tõmmise veel teha. Kolmas jääb juba lahjaks.

Hiljemalt kahe päeva pärast on nohu läinud ja tagasi ei kipu tulema. Ma ausõna ei tea, kuidas ja miks see töötab, aga töötab. Kes on proovinud, on rahule jäänud, ausalt. Paljud muidugi ehmuvad juba kirjelduse peale ja ei proovigi, aga uskuge, see maitseb PALJU paremini, kui retsepti lugedes arvata võiks. Lõhn küll eriti hea pole:P

saatus naerdes homse toob

Filmiteema juurde naastes – et anda ehk sisulisem vastus mitmest suunast laekunud küsimusele “aga milliseid filme sa siis üldse vaatad, kui sulle rahvusvaheliselt tunnustatuim eesti film ei kõlvanud?” – sel sügistalvel kavatsen limonaadikinos näidatavast kindlasti vaadata järgmist: * Stardust – pühendusega neile, kes läksid “Sügisballi” vaatama, sest neile meeldib see raamat või meeldib Mati Unt … Loe edasi “saatus naerdes homse toob”

Filmiteema juurde naastes – et anda ehk sisulisem vastus mitmest suunast laekunud küsimusele “aga milliseid filme sa siis üldse vaatad, kui sulle rahvusvaheliselt tunnustatuim eesti film ei kõlvanud?” – sel sügistalvel kavatsen limonaadikinos näidatavast kindlasti vaadata järgmist:

* Stardust – pühendusega neile, kes läksid “Sügisballi” vaatama, sest neile meeldib see raamat või meeldib Mati Unt üldse. Mulle meeldib Neil Gaiman ja Stardust on üks mu lemmikraamatuid talt ja ma lihtsalt pean nägema, mis nad sellega teha on osanud.

* The Golden Compass – pühendusega neile, kes läksid “Sügisballi” vaatama, sest treiler meeldis. The Golden Compassi treilerist on selgelt näha, et see film tuleb vaimustav. Pealegi meeldib Pullmani “His Dark Materials” triloogia mulle veel miljon korda rohkem kui Gaiman.

* Kuhu põgenevad hinged – pühendusega neile, kes läksid “Sügisballi” vaatama uudishimust, et näha, mida üks eesti film endast kujutab; samuti neile, keda “Sügisball” puudutas, sest nad tundsid seal ära midagi iseenda elust (jajah, ilmneb, et mu tutvusringkond on täis hella hinge ja nõrga maksaga mehi või kuidas see seal oligi). Lugu iseseisvuvatest, armastust avastavatest ja satanistidega sõbrustavatest noortest tüdrukutest kõlab nagu midagi minu minevikust… Aga lubage mulle palun, et see jääb viimaseks filmiks mu elus, kus ma Lasnamäe kanalit nägema pean! Peab ju olema veel mingeid viise, kuidas inimeste hingedes valitsevat kõledust kinematograafiliste vahenditega väljendada?

maha jääb linn ja vaakumis tänavad

Ma olen alati salamisi lootnud, et tuleb aeg, mil ma tunnetan tõelist kasu neist 100+ õppesõidutunnist, mis ma omal ajal läbi tegin (see, et ma selle kõige käigus autot juhtima õppisin, ei tundu kogu läbielatud kannatuse kohta sugugi piisava rewardina…). Nüüd on see aeg käes. Mitte ükski mootorrattaõpetaja ega -eksamineerija ei suuda mind mitte ühegi … Loe edasi “maha jääb linn ja vaakumis tänavad”

Ma olen alati salamisi lootnud, et tuleb aeg, mil ma tunnetan tõelist kasu neist 100+ õppesõidutunnist, mis ma omal ajal läbi tegin (see, et ma selle kõige käigus autot juhtima õppisin, ei tundu kogu läbielatud kannatuse kohta sugugi piisava rewardina…). Nüüd on see aeg käes. Mitte ükski mootorrattaõpetaja ega -eksamineerija ei suuda mind mitte ühegi Nõmme ega Lilleküla võrdse ristmiku ega ühesuunalise tänavaga vahele võtta, ma tean neid kõiki peast!

Järgmises osas: Õismäe ringristmikud.

Note to self: mootorratta suunatuld ei tasu liikluses liiga tõsiselt võtta, tõenäoliselt on see lihtsalt viimasest pöördest sisse ununenud.

your dreamworld is just about to end

Võin kinnitada, et “Sügisball” on väärt iga viimast kui auhinda, mis ta filmifestivalidel saanud on ja kindlasti veel saab. (See sai mulle selgeks juba filmi kolmandal minutil, kui ma kolmandat minutit järjest vaatasin rõdul liikumatult seisvat Rain Tolki.) Olemas on kõik väärtfilmi tunnused: * hüplev, aegajalt udune pilt * tegelased räägivad väga vähe ja kui, … Loe edasi “your dreamworld is just about to end”

Võin kinnitada, et “Sügisball” on väärt iga viimast kui auhinda, mis ta filmifestivalidel saanud on ja kindlasti veel saab. (See sai mulle selgeks juba filmi kolmandal minutil, kui ma kolmandat minutit järjest vaatasin rõdul liikumatult seisvat Rain Tolki.) Olemas on kõik väärtfilmi tunnused:

* hüplev, aegajalt udune pilt
* tegelased räägivad väga vähe ja kui, siis mitte täislausetega
* iga tegelane satub filmi jooksul vähemalt korra hüsteeriasse, väljendades seda kas nuttes, kedagi pekstes või asju lõhkudes
* kogu aeg on pime
* kogu aeg sajab vihma
* kogu tegevus toimub tööstusmaastikul
* taustaks on depressiivne muusika
* mitte midagi ei juhtu

no ja nii edasi, ühesõnaga, film parimate Bergmani, Kaurismäki ja Tarkovski traditsioonide vaimus.

Täiesti mõttetu film mu meelest.

maailm lõpeb maikuus siis kui otsa saand on rumm

uskumatu, et ma SELLE jõlekokteili suutsin unustada! 3. Ühel varakevadel, lihavõttepühade ajal, sooritasime me M-ga roadtripi Põhja-Rootsi. Kontseptsioon oli, et mina lähen külla E-le ja tema läheb külla mingile oma vene pruudile (kes elas juhuslikult mitte ainult E-ga samas linnas, vaid konkreetselt tema kõrvaltänavas) ja et me sõidame sinna minu autoga ilma puhkepeatusteta ja et … Loe edasi “maailm lõpeb maikuus siis kui otsa saand on rumm”

uskumatu, et ma SELLE jõlekokteili suutsin unustada!

3.
Ühel varakevadel, lihavõttepühade ajal, sooritasime me M-ga roadtripi Põhja-Rootsi. Kontseptsioon oli, et mina lähen külla E-le ja tema läheb külla mingile oma vene pruudile (kes elas juhuslikult mitte ainult E-ga samas linnas, vaid konkreetselt tema kõrvaltänavas) ja et me sõidame sinna minu autoga ilma puhkepeatusteta ja et kogu reisi finantseerimiseks ostame kaasa pagasnikutäie kanget alkoholi ja müüme seda rootslastele 70% marginaaliga. Te ei usu, aga see kontseptsioon töötas 100% nii, nagu planeeritud! Kuni selleni välja, et isegi sixpacki Batteryt taipasime me koos alkoholiga hulgilaost kaasa haarata. Põhja-Rootsi on ikka uskumatult kaugel ühe jutiga kohalesõitmiseks, isegi kui sõidad heas seltskonnas ja hea muusika saatel.

Minema hakkasime pärast tööd Soome laevaga – mis see siis olla võis, mingi kella viie-kuue paiku neljapäeva õhtul (pühad olid ju, noh) ja kohale jõudsime kella kaheksa ajal reede hommikul. Ajasime E üles ja nõudsime kohvi, aga pärast seda sõiduööd tundus see kuidagi mõttetult lahja asjana. Battery oli selle aja peale muidugi ammu otsas, aga E külmkapis leidus mingit rootsi energiajooki, mille nime ma ei mäleta; lühendus ta vist PK-ks. Powermidagi. Power King? No me segasime seda kohvi sisse. Päris vastik sai. Nii vastik, et M arvas, et hullemaks see segu nagunii enam minna ei saa, ja kallas sinna sisse viina ka (meil oli ju oma viin kaasas)…

Mina seda jälkust igatahes ei joonud, ainult maitsesin, ausõna! Mistap tunnistan selle käesolevaga neist kolmest jõlekokteilist kõige jõledamaks:)

from these moments that led on to your first kiss

lugusid jõlekokteilidest ehk mis võib juhtuda, kui tahaks midagi head juua, aga koostisosi pole käepärast: 1. Ükskord Rootsis keset ööd tuli meil mõte, et jooks viina. Mitte et meil viina oleks olnud ja mitte et Rootsis keset ööd kuskilt viina oleks võimalik osta muidugi – aga me elasime ju ühikas ja isegi rootsi ühikates leidub … Loe edasi “from these moments that led on to your first kiss”

lugusid jõlekokteilidest ehk mis võib juhtuda, kui tahaks midagi head juua, aga koostisosi pole käepärast:

1.
Ükskord Rootsis keset ööd tuli meil mõte, et jooks viina. Mitte et meil viina oleks olnud ja mitte et Rootsis keset ööd kuskilt viina oleks võimalik osta muidugi – aga me elasime ju ühikas ja isegi rootsi ühikates leidub viina, kui tead, kust otsida. Meie näiteks teadsime, et Oleg oli Eestisse sõitnud ja et tema toas kapis oli pudel viina… ja miskipärast oli ta meile oma toa võtme jätnud. Nii et nii see läks.

Aga paljast viina me juua ei tahtnud ja mahla meil ei olnud üldse. Nii kalleid asju nagu mahl me vaeste idaeuroopa vahetustudengitena lihtsalt ei ostnud. Põhiliselt ostsime me purustatud tomatite konservi ja makarone ja juustu minu mäletamist mööda. Noh, aga kui sul on viina ja purustatud tomateid, siis tundub bloody mary ju täitsa hea lahendusena?

Oleks meil saumikser olnud, siis oleks see lugu isegi hästi lõppeda võinud, aga ühika köögis oli ainult tavaline mikser… Me igaks juhuks ikka mikserdasime seda konservi, aga noh. Lõpuks sõime end purju, teelusikaga:P

Kusjuures mingi aeg hiljem leidsime me mingid vanemad ühikakaaslased köögist keset päeva tomatikonservi läbi sõela ajamas ja taipasime kohe, mis toimub. Nad andsid meile oma bloody maryt maitsta ja me saime aru, et asi ei ole komponentides. Asi on ikkagi selles, kas sa oskad või ei oska bloody maryt teha:)

2.
Umbkaudu kümme aastat ja kaks kuud tagasi pidasime me K sünnipäeva, mis oli meie gümnaasiumiklassi esimene ühine pidu pärast gümnaasiumi lõpetamist ja ülikooli astumist. Üritus oli väga meeleolukas, sest kõik olid nii kohutavalt targad. Kes õieti ütles, et kõige targem inimene maailmas on keskkoolilõpetaja? Kõige targem on ikkagi esimese kursuse tudeng enne esimest sessi:P Igatahes toimusid igas nurgas mingid ääretult intelligentsed vestlused majanduse ja õiguse teemadel ja piljardilaua ümber tegeldi põhjaliku vektorarvutusega.

Kööki kogunes mingi seltskond tequilat jooma. Nõudega oli kuidagi jube kitsas käes, meil oli kamba peale üksainus plasttops ja seda oli juba tükk aega ekspluateeritud, nii et ta oli veidi katki läinud. So what – katkine plasttops ei ole tequilajoomisel takistuseks inimestele, kes on kaks ja pool kuud mattanalüüsi õppinud! Me teadsime une pealt, kuidas funktsiooni katkevuskohta likvideeritakse – tuleb lihtsalt defineerida funktsioon antud kohal pidevaks. Seega me defineerisime topsi antud kohal pidevaks ja pidu läks edasi. Vat seda ma ei mäleta, kas sool ja sidrun said pikapeale otsa või polnud meil neid algusest peale… See-eest olid mõned apelsinid ja köögiriiulites tuhnides (see oli mingi võõras ja võrdlemisi asustamata köök) leidsime paki Santa Maria broilerimaitseainet. Mis seal ikka, defineerisime apelsini sidruniks ja broilerimaitseaine soolaks ja kasutasime neid sihtotstarbeliselt, nagu tequilajoomisel ikka tehakse.

Parafraseerides klassikuid: ühel hetkel sai tequila otsa. Normaalsed inimesed oleksid hiljemalt sel hetkel tequilajoomise ära lõpetanud, eks ole. Aga meie olime esiteks juba üksjagu joonud ja teiseks saavutanud hämmastava vilumuse defineerimise osas… nii et me võtsime külmkapist ühe viina, defineerisime selle tequilaks ja jõime ikka päris tükk aega veel seda viina apelsini ja broilerimaitseainega. Katkisest plasttopsist.