millest küll tehtud on väikesed poisid?

Tegelikult tahaks teada mitte enam nii väikeste, aga veidi suuremate poiste kohta, nii 15-aastaste ja vanemate – mis neil küll sees on, mis neid vahetpidamata maha sülitama paneb? Ja kas nad saavad selle ükskord kõik välja sülitatud ja jätavad siis järele?

Tegelikult tahaks teada mitte enam nii väikeste, aga veidi suuremate poiste kohta, nii 15-aastaste ja vanemate – mis neil küll sees on, mis neid vahetpidamata maha sülitama paneb? Ja kas nad saavad selle ükskord kõik välja sülitatud ja jätavad siis järele?

i am sailing

Ei saa jätta ütlemata, et kiiktool on superilusaks tehtud. Muuhulgas rääkis restaureerija, et jalased on maarjakasest, et tool on pärit kuskilt rannaäärsest külast ja et sellist kutsuti “kaptenitooliks”. Ja vanuse poolest siis vähemalt 19. saj. lõpp. Selle kõige peale hakkas mind huvitama, et kust selline asi üldse perekonda on tulnud. Hea, kui on vend, kes … Loe edasi “i am sailing”

Ei saa jätta ütlemata, et kiiktool on superilusaks tehtud. Muuhulgas rääkis restaureerija, et jalased on maarjakasest, et tool on pärit kuskilt rannaäärsest külast ja et sellist kutsuti “kaptenitooliks”. Ja vanuse poolest siis vähemalt 19. saj. lõpp. Selle kõige peale hakkas mind huvitama, et kust selline asi üldse perekonda on tulnud. Hea, kui on vend, kes saab kohe vanaemalt järele uurida, eks.

jorka says:
bzzz…. vanaema isa sõber eesti ajal, keegi Imastu mõisa metsaülem (või tema abi). Temal oli vene aja alguses mingi jama ja teda vist taheti küüditada ja tema läks kogu perega metsa. Ja ütles enne vanavanaisale (ants reemer?), et ta viiks väärtuslikumad asjad enda juurde, et need punaste kätte ei läheks. Väärtuslikumad asjad olid ilmatu suur kirjutuslaud, mootorratas ning kõnealune kiiktool. Vanavanaisa ehitas laudale topeltseina ja sinna pandi (kui venelased käisid) peitu lehm koos heintega, ilmatu suur kirjutuslaud, mootorratas ja kiiktool…
jorka says:
mootorratast saadi kuidagi lahti, sest selle hoidmine oli veits ohtlik, ilmatu suur kirjutuslaud anti kellelegi ära siis kui nad tapale kodu ehitasid, kiiktool viidi tapale. ja sealt edasi aegviitu

et siis sihuke lugu:) Seda ma ei tea, mis sai lehmast ja heintest. Ja vanavanaisa eesnimi oli tegelikult Aleksander.

these are a few of my favourite things

Tükk aega juba on mul olnud tahtmine kirja panna mõned oma lemmikasjad. Sellised kõige lemmikumad, mille omamine ja kasutamine iga kord õnnelikuks teeb või mõne hea mõtte pähe toob. Aga ma ei ole tihanud, sest vist ei ole hea toon asju fännata. Lemmikud tohivad olla äärmisel juhul bright copper kettles and warm woolen mittens, aga jumala eest mitte minu punased käpikud, eks ole. Ja kõige parem oleks, kui suudaks vaimustust tunda ainult asjadest laadis “siirus, sõprus, hea muusika ja FNS”. Kui teil midagi sellist vaja on, siis otsige teismeliste tüdrukute kodulehti. Mina räägin nüüd asjadest, materialist nagu ma olen.

* Jah, minu punased käpikud. Ma kannan neid harva, aga kui kannan, siis on alati jube vahva olla. Nad on paelaga koos ja selle paela saab panna jope varrukatest läbi nii, et ta jääb kaela taha, siis ei kao käpikud kuhugi ära. Meil kõigil olid sellised, kui me lasteaias käisime, aga minul on praegu ka!
* Hiir. Mul on selline spetsiaalne läpakahiir. Pisike, käepärane, lühikese juhtmega, optiline, osaliselt punane, käib USB-porti. Kõigi nende asjade pärast armastan ma teda väga. Selline tõeliselt NUNNU elukas.
* Magamistoa põrandalamp. Meil pole magamistoas üldse laelampi. On põrandalamp, mis annab mõnusalt maheda üldvalgustuse ja millel on lisaks küljes väiksem lugemislamp. Mõlemaid saab niiviisi sujuvalt heledamaks/tuhmimaks kruttida – alati ei pea ju väga valge olema (näiteks hommikul vara, kui on vaja kummutisahtlist sokke otsida, aga ei taha meest ja kasse üles ajada). Lambi kõrvale saab vedada kott-tooli ja siis seal lösutada ja lugeda, see on palju mugavam kui voodis lugemine.
* Minu uued Vagabondi nöörsaapad. Nad on lihtsalt jalas nii kohutavalt mugavad. Tegelikult on nad ka ilusad, aga seda ei ole näha, sest püksisääred varjavad saapasääri. Ma ise tean, kui ilusad nad on ja see lisab enesekindlust ja sellist vaikset rõõmu mu õhtutesse (päeval ma nende saabastega ei käi, sest töölkäimiseks on mul teised saapad. Kõrge kontsaga, et ma saaksin oma ülesannete kõrgusel olla).
* Lindgreni raamatud. Neil on muidugi ka olemas sügavam kultuuriline ja sisuline väärtus, aga mulle meeldib jubedalt see, kuidas mul neid terve riiulitäis olemas on. Kõik, mis eesti keeles välja on antud (mõnest mitu erinevat trükki, sest ma ei suuda hoiduda ostmast originaaldisainiga raamatuid – st selliseid, mis näevad välja täpselt nagu rootsi omad, aga teises keeles) pluss mõned rootsikeelsed pluss vist üks soomekeelne. Ma võtan neid tihti kätte ja lappan lihtsalt omamise rõõmust. Vahel loen ka veidi. Tihti täpsustan mõnd vajalikku tsitaati. Õnn oleks täielik, kui rootsikeelseid ka täiskomplekt oleks, aga see on küll see koht, kus õnn rahas peitub :P
* Arvuti. Ma arvan, et see läheb üle, aga esialgu on mu tööarvuti veel nii uus, et ma rõõmustan igal hommikul teda jälle nähes siiralt ja südamest:) Ta teeb kõike, mida mul vaja on, et ta teeks, ja ta teeb seda kiiresti ja korralikult. Ise näeb ta ilus välja ja on kerge kaasas kanda. Miks see ei peaks mind õnnelikuks tegema?
* Kiiktool. Selles ei saa veel väga kindel tegelikult olla, sest ma alles täna saan ta restaureerija käest tagasi (nii põnev on oodata!), aga see on mu lapsepõlve kiiktool, milles istudes ma lugesin läbi kõigepealt terved aastakäigud vanu Sädemeid ja Tähekesi ja siis kõik raamatud, mida Aegviidu raamatukogu mulle pakkuda suutis. Nüüd algab meie (minu ja kiiktooli) suhte uus etapp. Ta hakkab elama mu elutoas ja saab näha, kas ma kiigun põrandasse vaod ja kas ma hakkan rohkem telekat vaatama või tekib minus hoopis vastupandamatu tahtmine Anne Franki päevik uuesti üle lugeda.
* Teekann. See oleks mul meelest läinud, kui bright copper kettles poleks jutuks tulnud, aga mul on olemas suurepärane vasekarva teekann, mis mahutab täpselt liitri teed ja kuhu sisse ma talvisel ajal ikka teen musta teed kardemoni, kaneeli ja nelgiga. Siis joon seda teed piimaga ja mõtlen kannu peale tänutunde ja rõõmuga. Hea, kui on selline kann, mis siis ka mõttest ei kao, kui tee juba tassis on.

Seoses talve tulekuga on mind

Seoses talve tulekuga on mind juba mitu päeva vaevanud küsimus: kuidas kassid (ja no muud loomad ka) teevad seda, et nad on toas ja õues samade riietega? Ehk siis ilma riieteta ehk siis oma karvaga, mis on, okei, talvekarv, aga siis võiks sellega ju toas palav hakata? Ja kui toas palav ei ole, siis peaks … Loe edasi “Seoses talve tulekuga on mind”

Seoses talve tulekuga on mind juba mitu päeva vaevanud küsimus: kuidas kassid (ja no muud loomad ka) teevad seda, et nad on toas ja õues samade riietega? Ehk siis ilma riieteta ehk siis oma karvaga, mis on, okei, talvekarv, aga siis võiks sellega ju toas palav hakata? Ja kui toas palav ei ole, siis peaks õues külm olema? Aga ei paista, et oleks.

words don’t come easy

Viimastel päevadel juhtub kogu aeg, et mu tee, mida ma endale teen, saab liiga kange ja on jahtunud. Sest et ma panen ta tõmbama ja hakkan ajaviiteks külmkapi peale luuletust kirjutama ja… noh, ühel hetkel ongi tee jahtunud nagu Jääboileri laulus. Nii juhtub, kui lasta endale magnetic poetry kinkida:) Rütmid ja riimid on põnevad. Ma … Loe edasi “words don’t come easy”

Viimastel päevadel juhtub kogu aeg, et mu tee, mida ma endale teen, saab liiga kange ja on jahtunud. Sest et ma panen ta tõmbama ja hakkan ajaviiteks külmkapi peale luuletust kirjutama ja… noh, ühel hetkel ongi tee jahtunud nagu Jääboileri laulus. Nii juhtub, kui lasta endale magnetic poetry kinkida:)

Rütmid ja riimid on põnevad. Ma pole kümneaastasest peale luuletanud ja inglise keeles pole üldse kunagi luuletanud. Iga päev toob kaasa uusi avastusi. Mul on valmis juba viis rida ühest luuletusest, mis ma arvan, et tuleb kuuerealine. Vat nii.

Cat lover kit on mul loomulikult sellepärast, et see on ainus, kus mu nimi sees on;) Saab teha luuletusi kassiteemalisi ja minuteemalisi. Tulge mulle külla.

mio min mio

Vaatasin telekat. Jah, see on mainimist väärt fakt, sest seda juhtub nii jube harva. Tegelikult ma arvasin, et võiks Simpsonid hakata, aga need hoopiski lõppesid ja siis ma sattusin “Pealtnägija” peale ja seal oli Ilon Wikland. Oi, see oli armas. Mulle nii jubedalt meeldib, kuidas need vanad väliseesti tädid räägivad oma vahvat eesti keelt (ja … Loe edasi “mio min mio”

Vaatasin telekat. Jah, see on mainimist väärt fakt, sest seda juhtub nii jube harva. Tegelikult ma arvasin, et võiks Simpsonid hakata, aga need hoopiski lõppesid ja siis ma sattusin “Pealtnägija” peale ja seal oli Ilon Wikland. Oi, see oli armas. Mulle nii jubedalt meeldib, kuidas need vanad väliseesti tädid räägivad oma vahvat eesti keelt (ja tõesõna, nende sõnavara on hulka ulatuslikum kui keskmisel kodueestlasel!), aga siis hääldavad nimesid vahepeale rootsi keeles. Anna. Lotta. Karlsson. Jube vahva!

Kui mina ükskord oma lastele hakkan Lindgreni ette lugema, siis ma vist tahan ka nimesid rootsi keeles öelda. Aga ma ei tea, kas see on hea mõte ja kuidas see lastele meeldib…

Jag heter Lisa. Jag är en flicka. Det hörs förresten på namnet. Jag är sju år och blir snart åtta. Te ei usu, aga mul on “Bullerby lapsed” mp3-na olemas:)

i’m a train

Nii harva juhtub ju sellist asja, et käid kontserdil ja see meeldib ja siis saad sõpradele soovitada, et minge teie ka. Sest tavaliselt on siis kontsert läbi ja uut ei tule. Aga täna ma saan küll öelda, et homme (st kolmapäeval) on Sossi klubis uuesti Voice Force ja palun minge ja kuulake seda, kui vähegi … Loe edasi “i’m a train”

Nii harva juhtub ju sellist asja, et käid kontserdil ja see meeldib ja siis saad sõpradele soovitada, et minge teie ka. Sest tavaliselt on siis kontsert läbi ja uut ei tule. Aga täna ma saan küll öelda, et homme (st kolmapäeval) on Sossi klubis uuesti Voice Force ja palun minge ja kuulake seda, kui vähegi saate. Sest et see oli nii armas. Algus kell 19.00, pilet 60 krooni, ISIC-kaardiga 50 (siinkohal tervitaks kõiki värskeid ISIC-kaardi-omanikke;)

Minul isiklikult on muidugi lihtsalt nõrkus noorte ilusate inimeste vastu, kes oskavad ja viitsivad oma häälega asju teha. Sellega arvestades on mul olnud hea nädal, sest alles reedel ma sain kuulda Revalia kammermeeskoori ja siis täna neid teisi asju (After 6, Free6 ja Klükk, te nagunii ei viitsinud linki vaadata:P). Nii võib elada küll. Peaks minema neljapäeval Tättet ja Matveret ka kuulama. Kuigi need ei ole muidugi nii head.

taas sajab valget lund väljas

Jah. Mul on hea meel, et ma hommikul saapad jalga panin – ühed neist kahtedest uutest. Nad on head ja soojad. Tegelikult on mul praegu külm, aga ma saan saapad kapist võtta ja jalga panna ja see võib aidata. Mulle üldse ei meeldi, kui külm on. Jäneseraamatus kirjutati nii: Many human beings say that they … Loe edasi “taas sajab valget lund väljas”

Jah. Mul on hea meel, et ma hommikul saapad jalga panin – ühed neist kahtedest uutest. Nad on head ja soojad. Tegelikult on mul praegu külm, aga ma saan saapad kapist võtta ja jalga panna ja see võib aidata. Mulle üldse ei meeldi, kui külm on.

Jäneseraamatus kirjutati nii:
Many human beings say that they enjoy winter, but what they really enjoy is feeling proof against it. For them there is no winter food problem. They have fires and warm clothes. The winter cannot hurt them and therefore increases their sense of cleverness and security.

it was a very good year

Tallinna-hommikud ei ole ikka sugugi need, mis Tartu-hommikud. Andke mulle andeks see Tartu-nostalgia, mis mind nüüd mõned päevad veel vaevab:) Aga siin sadas lund ja oli pime, kui ma bussi peale tormasin hommikul. Ja siis sain ma aru, et ma olin bussiaega valesti arvutanud. Kümme minutit tuleb maha lahutada, siis on teada, mis kell tuleb … Loe edasi “it was a very good year”

Tallinna-hommikud ei ole ikka sugugi need, mis Tartu-hommikud. Andke mulle andeks see Tartu-nostalgia, mis mind nüüd mõned päevad veel vaevab:) Aga siin sadas lund ja oli pime, kui ma bussi peale tormasin hommikul. Ja siis sain ma aru, et ma olin bussiaega valesti arvutanud. Kümme minutit tuleb maha lahutada, siis on teada, mis kell tuleb lehelugemine lõpetada ja ülejäänud tee kraanikaussi kallata ja hakata jopet valima, eks ole. Aga mina lahutasin millegipärast kakskümmend täna. Ehk siis alguses kümme ja jätsin tulemuse meelde ja siis lahutasin pärast uuesti kümme.

Buss tuli see-eest varem. Hea on elada lõpp-peatuses, sest et siis saab varatulnud bussis istuda ja loheraamatut lugeda. Eriti kui nad on saatnud sellise bussi, kus valge ka on, mitte selle 21. sajandi oma. Ma arvan, et see on Tallinna katse mind siinelamisega taas lepitada:)

Lasin end gripi vastu vaktsineerida. Tuletage mulle seda meelde, kui ma talvel haigeks peaks jääma:) Vaktsineerija-tädid mõõtsid vererõhku ka ja mul oli liiga madal. Eluaeg nad mõõdavad mu vererõhku vara hommikul, kui ma pole veel ärgata jõudnud, see pole nagu eriti aus?

Mul on olnud nii palju “Tallinn vs. Tartu”-teemalisi mõtteid viimasel ajal, aga ma ei räägi neid, sest need on ammu ära räägitud ja kõik oskavad neid ise ka mõelda.

tahan lennata

Ma hakkasin taas kord McCaffrey’t lugema – Dragonquest seekord. Järjekorras peaks ta Perni-raamatutest teine olema ehk siis nende kahe vahepeal, mis eesti keeles välja on antud. Ei tea, miks nad seda asja niiviisi on ajanud, et tõlkisidki esimese ja kolmanda. Ju sattus nii kätte. Või ei osanud nad teise osa pealkirja tõlkida. Mina ei oskaks. … Loe edasi “tahan lennata”

Ma hakkasin taas kord McCaffrey’t lugema – Dragonquest seekord. Järjekorras peaks ta Perni-raamatutest teine olema ehk siis nende kahe vahepeal, mis eesti keeles välja on antud. Ei tea, miks nad seda asja niiviisi on ajanud, et tõlkisidki esimese ja kolmanda. Ju sattus nii kätte. Või ei osanud nad teise osa pealkirja tõlkida. Mina ei oskaks.

Aga nüüd tahan ma endale jälle kord lohet. Kuldset soovitavalt. Ma arvan, et ma kirjutan sellest jõuluvanale, kui aeg tuleb.

Täna hommikul jätkasin avastusretki Tartus ja sain teha hulka asju, mida polnud teinud kas üsna ammu või suisa mitte kunagi. Näiteks et kõndisin mööda varahommikust Kloostri ja Laia ja Rüütli tänavat (aga see oli nats isegi kurb, sest polnud ettekäänet ega aega HTG uksest sisse astuda… ega võimalustki, sest uks on nüüd ju teise koha peal ja pole seega enam see…). Kõhklesin Rüütli tänava ja Raekoja platsi nurgal, kas võtta Küütri tänav või jõeäärne tee, ja valisin viimase. Ja muidugi hommiku highlight – vaade härmatanud Tartule Plasku 10. korruselt. See viimane oli midagi täiesti uut, seda ma pole kunagi varem näinud.

Aegajalt ma ikka mõtlen, et peaks hoolitsema selle eest, et igas päevas oleks midagi sellist, mida kunagi varem ei ole olnud.

Bussisõit Tallinna tagasi oli kah nagu… elu bussisõit. Tüür ja Hanson ja loheraamat ja Artemis Fowl ja natuke tööd ja natuke elu üle järelemõtlemist. Ja päike tegi akna taga põldudega imelisi asju. Selliseid värve polnud vanasti üldse olemaski.

Ahjaa, hommikuse Plasku ja pärastlõunase bussisõidu vahele jäi veel suur hulk vanu asju uues kuues ehk siis Tartu Terminaal. Mina olin nemad ära unustanud, aga nemad mind ei olnud. See oli kuidagi armas. Palju asju tuli meelde. Mõned asjad maailmas ju muutuvad, aga alati istub mõni bensiiniveoauto juht ja ootab, et ta volitus faksiga tuleks – see on selline asi, mis ei muutu:)