Kuu: oktoober 2003

Tegelikult võib aru saada neist inimestest, kelle meelest sügis on hea ja ilus. Jah, kui seda Tartust vaadata, siis ongi ju! Meil Tallinnas, junõu, on teistsugune. Enamasti.

Tartu on üldse armsaks läinud vahelduse mõttes jälle. Ma ikka veel ei tahaks Tartus elada, aga pühapäevaseks jalutuskäiguks ideaalne. Täna leidsin hulga asju, mida ma polnud varem näinud:

* uus arvutuskeskus
* kirik arvutuskeskuse kõrval, mis Eleni väitel on seal aastast 1992. Ei usu ikka veel:P (hiljem: jah. Elen mõtles teist kirikut.)
* kivist teetõkete erinevad variandid – ma olin kilpkonni varem näinud, aga ilma londita elevante küll mitte!
* Kalevipoeg (eluaastad 1918-1920???)
* vahvad mänguväljakud Toomel (need olid seal enne ka, aga nad on sinna uusi ja huvitavaid ronimisasju juurde pannud)
* pisikesed lapsed, kes tulevad vastu ja ütlevad “tere”
* uus sild
* lillekujulised päevavarjud Atlantise ees

ja ilmselt sada muud asja. Ärge lööge. Ma tõesti pole jube ammu Tartus lahtiste silmadega käinud:)

Ints ei ole enam eriti kollane. Jaa, mul oli kollane kass vahepeal. Mitte üleni, aga mingil märgataval määral. Nii juhtub, kui kass uksevärvimise ligi satub. Aga see kulub pikapeale maha, nagu näha. Hüvasti, kollane kass. (Ei, ma ei saanud seda ütlemata jätta.)

Huvitav, kas see on kõigil tänapäeva noortel nii, et Gloria Gaynori “I Will Survive” ei seostu mitte 1970ndatega, vaid aastaga 2000 ja filmiga Coyote Ugly?

Iga kord, kui ma kohtan mõnd varem telekast nähtud inimest IRL, avstan ma, et ta on oluliselt lühem ja sugugi mitte nii lahe, kui saatest paistis. Varem ma arvasin, et peaks vähem telekat vaatama. Nüüd tekib tunne, et hoopis IRL peaks inimesi vähem vaatama…

Ei saa jätta mainimata, et tänasest olen ma cafe.ee-s tavakasutaja. Omal soovil, vastupidiselt levinud arvamusele:) Ühesõnaga – oli tore, aga aitab ka. Nüüd saab mind ignoda. Kõik on õnnelikumad.

Kas ma juba mainisin, et stiilipeod on vastikud?

Ma tahtsin veel rääkida sellest, kuidas me Janega eile Aia tänava vürtsi- ja teepoes käisime. Me läksime sinna ideega osta natuke rohelist teed… ja veetsime seal pool tundi teed juues ja müüjanoormehega juteldes ja kulutasime lõpuks sadakond krooni maitseainetele. Vat see on müük:)

Rohelist Earl Greyd, mida ma tahtsin osta, neil ei olnudki. Aga ma sain punast martsipaniteed ja see oli äge.

See tee, mida noormees meile pakkus, oli ka punane ja seal sees oli kardemoni ja aniisi ja viie pipra segu ja asju. Palun tehke rohkem sellist teed ja selliseid poode, eks.

Nüüd ma tunnistan üles mõned jubedad asjad.

Esiteks: ma ostsin täna endale KAKS paari saapaid.
Teiseks: ma ei salli stiilipidusid.
Kolmandaks: kui mul mingit infot hädasti vaja on, siis ma peaaegu kunagi ei suuda seda netist leida. See-eest olen ma meister sooritama teistele inimestele vajalikke otsinguid… asi seegi, ma arvan.

Jaa. Mul on uus arvuti. Ta on täiesti uus ja väga ilus. Ma pole veel jõudnud kõiki kaitsekilesid maha võtta, mis talle peale kleebitud on.

Väga vahva.

Nüüd ma pean installima messengeri ja winampi ja adaware ja… kõik need teised asjad. Ja ma pean endale USB-hiire hankima. Ma hakkan aru saama, miks räägitakse, et muutused on valusad ja et vaja on change management’i.

Ma mõtlen viimasel ajal palju jänestest, sest ma loen seda jäneseraamatut. Watership Down. Tegelikult pole need jänesed, vaid küülikud – rabbits… aga mis vahe õieti on jänesel ja küülikul? Mina teadsin, et kodujänes on küülik. Ja metsik jänes on jänes. Aga tegelikult on vist olemas jänesed ja metsküülikud ja koduküülikud. Kodujäneseid ei olegi:P See on segane ja ma tahaks selles asjas kindlam olla.

Jäneseraamatutes on põhitegelasteks metsküülikud. Paar koduküülikut on ka, jäneseid ei ole, aga mõnede tegijamate küülikute kohta öeldakse, et “oli suur nagu jänes”.

Muide. Down tähendab lagedat kõrgendikku.

Mu arvuti viriseb (jälle), et tal pole trükkimiseks piisavalt kettaruumi. Mulle aitab. Lähen küsin uue.

Ma ei ütle midagi. Sest ma tahtsin kõigi asjade kallal viriseda ja kes seda virinat ikka kuulda tahab.

Hea asi oli see, et täna hommikul oli natuke päikest. Elul vist siiski on mingi mõte?

Ma mõtlesin Vastuse välja. Ei, see ei ole 42. Ja Küsimus on ka teada. Question of Life, The Universe and Everything: “Kuidas sul läheb?” Vastus: “Loe mu blogi.”.

Just nii mul läheb, sõna kõige otsesemas mõttes. Jah, mu elus on asju, mis siia kirja ei saa, aga neid ma Küsimuse esitajale tõenäoliselt ei räägi kah. Vähemalt mitte esimese kümne minuti jooksul. Ja tegelikult ei taha keegi Küsimusele kümneminutilist vastust ju. Enamasti tahetakse hinnangut. Well, selle võite ise anda. Ma ei ole nõus oma elu hindama “heaks”, “halvaks” või “käib kahiks”.

Täna läks nii, et leidsin ideaalsaapad. Ainus häda, et need ei olnud minu ideaal. Need olid 14-aastase minu ideaalsaapad. Just selliseid oleksin ma siis tahtnud! Ja siis olid sellised moes ka, aga mul ei olnud siis 1500 krooni, et neid osta. Nüüd on. Ma oleksin äärepealt ostnud. Aga järsku tekkis tunne, et ma vist ei ole enam see, kes ma 10 aasta eest olin, ja et äkki ma ikkagi tahan mingeid teistsuguseid saapaid nüüd. Kehtestasin endale kolmepäevase järelemõtlemisaja.

Ma teen nii mõndagi oma elus sellepärast, et ma oleksin neid asju tahtnud teha, kui ma olin 14. See oli lahe aeg, sest ma teadsin siis täpselt, mida ma tahan, ja ma tahtsin nii kohutavalt palju. Nii palju, et ma pole 10 aastaga jõudnud oma tollaseid soove ära täita:)

Ilmselt tahan ma praegu ka palju, aga nüüd on lihtsam oma tahtmisi ellu viia ja siis nad ei jõuagi kasvada nii suureks, et neid tähele paneks ja 10 aastat hiljem meenutada suudaks.

Ja siis nad kõik kirjutavad, kuidas nad sügist armastavad… Sellega ma ei suuda kaasa minna. Kogu aeg on pime. Kogu aeg on külm. Enamasti on märg. Hommikuti on raske ärgata. Õhtuti on hirm magama jääda. Õunapuud tahavad akna taga lendu tõusta ja ma ei usalda neid. Kust mina tean, kuhu nad lennata kavatsevad ja mida seal teha? Parem on ärkvel püsida ja valvata.

See on nagu Liisi Ojamaa luuletuses. Kuigi temal oli talv.

Kylm on sinu sees & sinu ajas
päewad läbi linnas jooxed ringi
öösel käiwad kuused ymber maja
kägistawad ärganute hingi
Liikumatult waikselt lebad woodis
igas hingetõmbes aimub palwet
libade wõi miilitsate moodi
kuused peawad akna taga walwet
Räägitaxe keskööl nõrkuseni
hundid sööwad sydalinnas kasse…

Kui waid elax selle kewadeni
Kindla peale ära armux tasse

Õnneks on magamistuba üleni sooja värvi. Eriti kui lamp põleb. Aga mul on vaja kardinaid, et need koledad õunapuud sisse ei vaataks öösiti. Ja tänavalatern. Tahaks seda Harry Potteri stiilis tänavalaternakustutajat.

Punane sall. See on mu kõige soojem sall. Ja see ei sobi ühegi mu jopega. Sügis ja talv on need aastaajad, kus ei saa eriti palju hoolida sellest, kuidas välja näed. Kui hakata ilule ohvreid tooma, võib kogemata elu ohverdada.