Ma kudusin just sokikanna. Esimese oma elus (ma tõesti ei mäleta, kuidas ma seitsmendas klassis sellest kõrvale hiilida suutsin…). Näeb välja täitsa nagu päris. Hämmastav. See on see “tütarlapsest sirgub naine”-värk. Mõned tüdrukud lihtsalt küpsevad aeglasemalt. Füüsiline ja vaimne areng ei käi alati käsikäes ka. Igatahes olen ma nüüd lõpuks jõudnud sinna, kuhu mu klassiõed … Loe edasi “Ma kudusin just sokikanna. Esimese”
Ma kudusin just sokikanna. Esimese oma elus (ma tõesti ei mäleta, kuidas ma seitsmendas klassis sellest kõrvale hiilida suutsin…). Näeb välja täitsa nagu päris. Hämmastav.
See on see “tütarlapsest sirgub naine”-värk. Mõned tüdrukud lihtsalt küpsevad aeglasemalt. Füüsiline ja vaimne areng ei käi alati käsikäes ka. Igatahes olen ma nüüd lõpuks jõudnud sinna, kuhu mu klassiõed jõudsid 12-aastaselt. Ma olen suur tüdruk, ma oskan sokki kududa!!!
Nüüd on see mul olemas. Hannu Mäkelä, “Hobune, kes kaotas prillid ära”. Mäkelä on sama tüüp, kes kirjutas “Härra Huu”, muide. Ja… hobune ongi üksjagu härra Huu moodi. Hobusega oligi lihtsalt see, et ta kaotas prillid ära ja tal polnud raha, et uusi osta. Sest oma raha sai ta hobuseraamatute arvustamisest hobuseajakirjade jaoks ja seda … Loe edasi “mu hobune on tilluke, kuid ta on armas minule”
Nüüd on see mul olemas. Hannu Mäkelä, “Hobune, kes kaotas prillid ära”. Mäkelä on sama tüüp, kes kirjutas “Härra Huu”, muide. Ja… hobune ongi üksjagu härra Huu moodi.
Hobusega oligi lihtsalt see, et ta kaotas prillid ära ja tal polnud raha, et uusi osta. Sest oma raha sai ta hobuseraamatute arvustamisest hobuseajakirjade jaoks ja seda ta ju ilma prillideta teha ei saanud. Sellepärast läks ta laia maailma õnne otsima. Õnneks leidis ta laiast maailmast hulga tegelasi, kellega koos ta talve üle elas. Näiteks:
* siili, kes oskas kaarti lugeda, kompassiga orienteeruda ja lõket teha;
* varese, kes õpetas lehmad lugema ja hobuse autot juhtima, pidas Lapimaa rongaga kirimaleturniiri ja võitis hobust kõigis kaardimängudes;
* hiire, kes oskas juustu teha;
* koera, kes nikerdas puust kujukesi ja lüpsis lehmi;
* lehmad, kes andsid piima, virisesid palju ja lugema õppides muutusid kohutavalt teadmisjanulisteks.
Lõpp oli õnnelik.
Tartu on ilus. Üleüldse ja siis jõulukaunistuste poolest ja siis veel oli seal ilus ilm ka eile-täna. Ja kui ma sealt tagasi tulin, siis laulsid bussis ühed tüdrukud Adiemust ja Ave Mariat ja natuke jõululaule, see oli kõik väga kena, sest nad laulsid mitmehäälselt ja teadsid sõnu ja üldse oskasidki laulda. Olid sellised lastekooriealised tüdrukud. … Loe edasi “mul oli üks plika, kel lund sadas silmis”
Tartu on ilus. Üleüldse ja siis jõulukaunistuste poolest ja siis veel oli seal ilus ilm ka eile-täna.
Ja kui ma sealt tagasi tulin, siis laulsid bussis ühed tüdrukud Adiemust ja Ave Mariat ja natuke jõululaule, see oli kõik väga kena, sest nad laulsid mitmehäälselt ja teadsid sõnu ja üldse oskasidki laulda. Olid sellised lastekooriealised tüdrukud. Mina kudusin sokki ja ümisesin omaette teise aldi partiid kaasa.
Ma tahaks kirja panna ühe mõnusa asja, mis just juhtus, aga ma kardan, et see ei kõla kirjapanduna nii mõnusalt, kui ta tegelikult oli. Proovime. Me rääkisime Alvariga köögis tööjuttu ja parajasti lõpetasime seda köögist välja koridori astudes sellega, et mina ütlesin Alvarile, et ma eriti täpselt ei tea, kuidas üht asja tehakse, ja Alvar … Loe edasi “aga rada lookleb praegugi veel rohus”
Ma tahaks kirja panna ühe mõnusa asja, mis just juhtus, aga ma kardan, et see ei kõla kirjapanduna nii mõnusalt, kui ta tegelikult oli. Proovime.
Me rääkisime Alvariga köögis tööjuttu ja parajasti lõpetasime seda köögist välja koridori astudes sellega, et mina ütlesin Alvarile, et ma eriti täpselt ei tea, kuidas üht asja tehakse, ja Alvar ütles, et pole hullu ja et väga põhjalikult ei ole vaja teha, lihtsalt et oleks olemas. Koridori teisest otsast tuli parajasti suure hooga Sven ja tema hõikas mulle juba kaugelt: “Ja kui sa tervet ei jõua, tee pool, aga tee ise!” Ta suutis väga veenvalt jätta mulje, et ta teab, millest jutt käib, see oli kuidagi armas:) ja ta tegi mu tuju heaks, mis on tänase päeva kontekstis suur saavutus.
Lihtsalt selline lihtne lugu.
Kui Robbie Williams Moskvas kontserdi andis, räägiti paaris Päevalehe artiklis, et Robbiet tituleeritakse muuhulgas uueks Freddie Mercuryks ja et teda peetakse popmuusikamaailma hetke parimaks meelelahutajaks. Ma olen selle asja üle nüüd järele mõelnud ja leian, et vist tõesti. Sellest ajast, kui Freddie ära suri, polegi ju tegelikult oluline, kes siis nüüd parim on. Ma loodan, … Loe edasi “yeah turn down the love songs that you hear”
Kui Robbie Williams Moskvas kontserdi andis, räägiti paaris Päevalehe artiklis, et Robbiet tituleeritakse muuhulgas uueks Freddie Mercuryks ja et teda peetakse popmuusikamaailma hetke parimaks meelelahutajaks. Ma olen selle asja üle nüüd järele mõelnud ja leian, et vist tõesti. Sellest ajast, kui Freddie ära suri, polegi ju tegelikult oluline, kes siis nüüd parim on.
Ma loodan, et jõuluvana toob mulle mõned Robbie plaadid. Uno jukebox on tüütu.
Ahjaa. Ma riskin ilmselt kohutava ebapopulaarsusega nüüd, aga teate, ma absoluutselt ei talu, kui teismelised oma blogides ropendavad. Täiskasvanute puhul ka ilmselt ei taluks, aga täiskasvanud ei oskagi nii ropendada nagu tänapäeva (*grin*) teismelised. No mis pagana sõna on näiteks “pihkuma”?
Ahjaa. Ma riskin ilmselt kohutava ebapopulaarsusega nüüd, aga teate, ma absoluutselt ei talu, kui teismelised oma blogides ropendavad. Täiskasvanute puhul ka ilmselt ei taluks, aga täiskasvanud ei oskagi nii ropendada nagu tänapäeva (*grin*) teismelised. No mis pagana sõna on näiteks “pihkuma”?
Mul on täna olnud rekordiline hulk seosetuid mõtteid, mis kõik tunnevad, et nad tahavad kirja pandud saada, kuigi uskuge, nad ei ole seda väärt. Mulle meeldib oma tööst väga see osa, mis hõlmab kohtades käimist ja inimestega rääkimist. Aga niipea, kui ma istun arvuti taha, et kõik kirja panna, saab mu aju halvatud ja ainus, … Loe edasi “when we were kids when we were young things seemed so perfect – you know…”
Mul on täna olnud rekordiline hulk seosetuid mõtteid, mis kõik tunnevad, et nad tahavad kirja pandud saada, kuigi uskuge, nad ei ole seda väärt.
Mulle meeldib oma tööst väga see osa, mis hõlmab kohtades käimist ja inimestega rääkimist. Aga niipea, kui ma istun arvuti taha, et kõik kirja panna, saab mu aju halvatud ja ainus, milleks ma võimeline olen, on kahesaja seitsmekümne kolmandat korda läbi klõpsida kõik bookmargitud blogid. Et äkki keegi räägib midagi vahvat.
Arvuteid ma üldse eriti ei salli.
Viimaseid päevi on varjutanud udune Västeråsi-igatsus. Tahan tagasi sealsesse raamatukokku (ma armastan raamatukogusid, aga ma vihkan Tallinna ja üldse Eesti kindlusraamatukogusid! tahan raamatukogu, kus teenindataks ka üleriietes, kuhu võiks käekotiga sisse minna ja kus saab kott-toolis istuda ja raamatuid lugeda kolm tundi järjest. või ka viis.) ja jänesed tulid ka meelde. Meil elasid seal ühika taga haljasalal jänesed, ausalt. Öösel, kui rattaga koju sõitsid, sattus mõni jänes vahel tee peal ees kalpsama, siis ta ei taibanud sealt enam ära minna ja jooksis terve tee ratta ees. Nagu jänes.
Mul on Character Map ära kadunud Start-menüüst. Võibolla pole teda seal kunagi olnudki tegelikult.
Blogis on lõpuks ometi kätte jõudnud hetk, kus kommentaare on rohkem kui sissekandeid. Nii umbes 149 vs 147.
Sellest ajast, kui ma oma töös põhiliselt meestega olen hakanud kokku puutuma, meeldib mulle naiskooris laulmine tunduvalt rohkem kui enne.
Tellisin endale internetist raamatu hobusest, kes kaotas prillid ära. Kui kätte saan ja läbi loen, räägin sellest teilegi pikemalt. Eile võtsin soojenduseks sama raamatu raamatukogust soomekeelsena. Ma ei oska soome keelt. Kudusin sokki ja lasin Tarmol endale esimese peatüki ära tõlkida. Tuleks see eestikeelne juba rutem! Lapsepõlvemälestus roomab kolmandat päeva mööda mu aju ringi ja räägib, kui hea raamat see ikka oli.
Sokist on 3 cm valmis.
Minu uus lemmikvanaema on Kristi digifotokaga vanaema.
Mrl, sulle teadmiseks – vanavanemate päev on olemas küll.
Vahva. Minu üleskutse peale on kirjutanud Pille oma vanaemadest, Elis jagab veel ühe vürtsika detaili enda omast. Andrus räägib oma vanaemast minevikuvormis, tänapäeva vanaemadega on tihtipeale see häda, et neid ei olegi enam… Ja mu emme on kirjutanud hoopis minu vanaemast veel ühe loo, mis on minu meelest eriti mõnus lugu:) Kõiki vanaemasid ei ole … Loe edasi “hoolitsen ja hoolitsen ennastsalgavalt”
Vahva. Minu üleskutse peale on kirjutanud Pille oma vanaemadest, Elis jagab veel ühe vürtsika detaili enda omast. Andrus räägib oma vanaemast minevikuvormis, tänapäeva vanaemadega on tihtipeale see häda, et neid ei olegi enam… Ja mu emme on kirjutanud hoopis minu vanaemast veel ühe loo, mis on minu meelest eriti mõnus lugu:)
Kõiki vanaemasid ei ole ma kindlasti üles leidnud veel.
Tänane päevateema võiks tegelikult olla hoopiski vanaemad. Elise vanaema teame me ju kõik:) Mõni vanaema meenutab esmapilgul tüüpilist pensionäri. Tegelikult ta nagunii ei ole seda, keegi kunagi ei ole. Helistasin eile omaenda vanaemale, lihtsalt selleks, et küsida, mida on lihtsam kududa, kas kinnast või sokki. Kellelt muult sellist asja ikka küsida, eks. Tulemusena sain teada, … Loe edasi “reuma on mul kontides, sukka muudkui koon, oma lastelastele rõõmu muudkui toon”
Tänane päevateema võiks tegelikult olla hoopiski vanaemad.
Elise vanaema teame me ju kõik:)
Mõni vanaema meenutab esmapilgul tüüpilist pensionäri. Tegelikult ta nagunii ei ole seda, keegi kunagi ei ole.
Helistasin eile omaenda vanaemale, lihtsalt selleks, et küsida, mida on lihtsam kududa, kas kinnast või sokki. Kellelt muult sellist asja ikka küsida, eks. Tulemusena sain teada, et targem on ikka sokist alustada; boonusena veel pooletunnise vestluse, mille lõpuks ma veendusin, et erinevalt minust, kellele mulle viimasel ajal pakuvad rõõmu ainult koorilaul ja kudumine, elab mu vanaema sisukat ja põnevat elu. Muuhulgas leidis ta, et ta saab mulle küll jõuludeks kampsunilõnga kinkida, sest “tal on nüüd lõngapood”, ja et ta tuleb meie Pühavaimu kiriku kontserti kuulama küll, sest “tal on ju jõululaadal putka nagunii”. Aga see oli ainult murdosa kõigest.
Teeme nüüd, et kõik lähevad koju oma blogi juurde ja kirjutavad sinna midagi oma vanaemast:)
Ma olen seda juba mitu päeva enda sees hoidnud, aga enam ma ei jaksa ja enne, kui ma karjuma hakkan, ütlen ma siinkohal ära: lapsevanemad, kes kurdavad “oi, ostsin lapsele jõulukalendri ja eile hommikul söödi juba tühjaks” ei oska oma lapsi lihtsalt kasvatada! Mis tähendab “söödi tühjaks”? Jõulukalendri MÕTE on selles, et IGA päev avatakse … Loe edasi “you better watch out, you better don’t cry”
Ma olen seda juba mitu päeva enda sees hoidnud, aga enam ma ei jaksa ja enne, kui ma karjuma hakkan, ütlen ma siinkohal ära: lapsevanemad, kes kurdavad “oi, ostsin lapsele jõulukalendri ja eile hommikul söödi juba tühjaks” ei oska oma lapsi lihtsalt kasvatada! Mis tähendab “söödi tühjaks”? Jõulukalendri MÕTE on selles, et IGA päev avatakse ÜKS luuk. Kuidas saab üldse taluda sellist asja, et mingi põngerjas kisub tunni ajaga nad kõik lahti, lihtsalt mingite okolaadiplönnide nimel? Kui lapsel kommiisu nii suur on, for god’s sake, ostke talle siis kommi. Aga jõulukalender niiviisi ära lörtsida, ausalt, see teeb mind tigedaks. Igas kodus on ju olemas mõni koht, kuhu see kalender nii ära panna, et pisike paharet sellele ligi ei saa. Igal hommikul või õhtul võetakse kalender välja, tehakse koos üks luuk lahti ja pannakse siis kalender tagasi, nii lihtne ometi.
Rääkimata sellest, et need okolaadiga kalendrid on üldse jubedad minu meelest, aga no las see jääda.
Jube hea on ikka teisi õpetada, kui endal lapsi pole.
whatever 