Eile õhtul ma mõtlesin, et peaks ikkagi kirjutama ühe raamatu. Asjadest, mis on olnud. Sellest ei tuleks mingit romaani, pigem novellikogu, ja seda ei viitsiks lugeda mitte keegi peale minu enda ja võibolla ka Preedu:) No tegelt Mari ja Priit loeks ka ja siis veel mõned inimesed, keda painab uudishimu, et mis neist kirjutati, või kes meid lihtsalt tunnevad. Eesti keeles võiks välja anda nii viisteist eksemplari ja inglise keeles veel kümme, see oleks juba päris vinge tiraaž.
Pole vist vaja mainida, et tegevus selles raamatus toimuks ajavahemikus 2000-2002, aga põhiosas kevadel 2001:P Tegevuskohaks Euroopa. Pealkiri ja kaanepilt on mul ka juba teada, aga ma veel ei tea, kas neid praegu välja hõigata oleks turunduslikust seisukohast hea idee.
Öösel mõtlesin ma välja ka selle, kust leida piisav hulk aega, et segamatult kirjutada. Ma hakkan neid Ekspressi kruiisilaevavinjette koguma nüüd:)
whatever 
Mina tahaks ka su raamatut lugeda. Palun.
Mina tahan ka ühte :)
Mulle kaa mulle kaa mina kaa mina kaa!
Mu ema kogub kaa neid asju. Humh.
minu meelest on palju põnevam kirjutada asjadest, mida pole olnud. sellepärast et nendest asjadest, mis on olnud, nendest kirjutavad enivei kõik. ka kõusaar. kender ka.
kurat, isegi jaan kross kirjutas sellest, mis on olnud!
rääkimata kõigist blogijatest, eksju:)
Mina loeksin ka seda raamatut. Täiesti kindlalt. Ja mõlemas keeles.