Veel reede ennelõunal oli mul üsna kindel plaan minna varakult ja rahulikult Tartusse, et laupäevahommikuseks matkastardiks korralikult valmis olla. Aga siis tuli üks telefonikõne, siis oli neli naist, mõned veinid ja tundide kaupa klatši… ja lõpuks läks nii, nagu alati – jõudsin Tartusse varahommikuse bussiga pool tundi enne starti, und olin saanud summaarselt nelja tunni jagu, pool vajalikust matkavarustusest oli maha ununenud ja… nojah, nagu alati, nagu juba öeldud. Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et kui väga ma ka ei püüaks ja kui hingest Tartut ei armastaks, ikka piirdub 90% minu sealkäikudest marsruudiga bussijaam-McDonald’s-Statoil-Vanemuise alumine parkla – sest Tartusse sõidan ma enamasti selleks, et sealt sõita sinna, kust järjekordne matk algab. Ikka jõuan ma starti neli minutit liiga hilja, Statoili kohvitops käes ja osa kohvi maha loksumas. Ikka valutab pea, kuni lõpuks metsa jõutakse. Ikka nad naeravad mu üle, ehkki ise on nad samasugused:P (siinkohal tahaks tervitada c4 Tallinna divisjoni – ja üldse, kuidas teie sellega toime tulete, et elate Tallinnas, aga elu on Tartus?)
Sellepärast ma arvan ikka veel, et vaja on Tartusse kodu. Kõige vastu see muidugi ei aitaks, aga Fish Maci ja kella seitsmese Tallinn-Tartu bussi vastu vast ikka? Ja… ma olen Tartus kuidagi kenam inimene, tundub mulle vahel.
whatever 