Rumal lugu on see, et lollakad arvutiprobleemid varjutavad kõik toreda, mis muidu mu päevades juhtub. Tegelikult tahaksin ma hoopis jutustada pikki liigutavaid lugusid sellest, kuidas ma
* käisin keset päist päeva Politseipargis Jensi reklaamitud purskkaevu vaatamas. See oli vahva. (Mulle meeldivad purskkaevud üldse üle mõistuse suurel määral. Näiteks Budapestis on palju lahedaid purskkaeve, nende nimel võiks ma seal linnas lausa elada. Ja Zagrebis otse meie firma Horvaatia kontori ees on ka väga edev purskkaev igasuguste mõnusate eriefektidega, mille kohta sealsed kolleegid küll väidavad, et need olevat dirty.) Park oli muidu ka väga… park. Igasuguste pargilike asjadega nagu laste mänguväljak, koerte jalutusväljak, kehalise kasvatuse tundi pidavad gümnaasiumitüdrukud, purskkaevus end märjaks tegevad algkoolipoisid, kastanid. Ma hoidusin kastanimune korjamast, sest see oleks olnud nii kohutavalt meinstriim, aga
* ostsin endale Kastani-nimelisi komme Viru keskuse Kalevi kommipoest, kus on maailmakõigeägedam müüja. Teda lihtsalt ei saa kirjeldada, teda peab nägema. Ma arvan, et ma hakkan lähemal ajal üsna palju kommi sööma:P
* käisin psühholoogia loengukursuse raames videotreeningul, mis oli igav, sest ma olin seda grupitööd varem teinud, mis meile anti; seetõttu hoidusin liidrirolli võtmast ja ei vaielnud ka kuigi pikalt vene poistega selle üle, kas magnetkompassist on Kuul midagi kasu või ei, olin lihtsalt üsna vait. Hiljem asja videost vaadates avastasin, et ma olen täitsa armas, kui ma suu kinni hoian või väga vaikselt räägin. Ma vist hakkan seda omadust endas kultiveerima nüüd.
whatever 