Eile tüdinesin ma lõplikult ära sellest, et keegi ei oska mu IE seadeid nii paika panna, et ta mu peale enam ei möliseks iga väikse asja pärast. Nüüd on mul Firefox ja ma olen armunud. Tõesõna, kõik, mis mulle temast räägitud on, on tõsi. Ükskord ometi on mul brauser, mis aitab mul tööd teha, mitte ei sega vahetpidamata!
Aga tegelikult tegi mind mõtlikuks see, et tegu ei olnud üldse armastusega esimesest silmapilgust. Kõigepealt ma kartsin, siis ma olin vihane ja siis nõutu. Või oli see nüüd mingis teises järjekorras? Igatahes olin ma äärmiselt häiritud sellest, kuidas asjad olid järsku teistmoodi, ja mul läks tundide kaupa aega ja mitu rahunemist, enne kui ma suutsin üldse rahulikult konfima hakata.
Ei, Firefox pole milleski süüdi. See ängistavate emotsioonide rünnak on juba liigagi tuttavaks saanud – alles ma vahetasin ju telefoni ja paar nädalat enne seda opsüsteemi… Skeem on iga kord sama – ma olen otsustanud, et vana ei sobi, ma tean, et mul on uut vaja, ma valin uue ise ja hoolikalt välja… ja siis on ta mul olemas ja siis on paanika, sest ta on teistsugune kui vana! Ma olen tagala hoolikalt ära kindlustanud ja valmistanud ette kõikvõimalikud migratsiooniprotseduurid, ma olen vajalikud andmed eksportinud ja varundanud ja mis kõik, mul ei ole midagi karta, aga ikkagi ma kardan. Eriti kui ma nuppu “impordi kogu oma elu” esimesel katsel üles ei leia:P (Selles suhtes oli Firefox küll väga sõbralik.)
Ma olen alati arvanud, et ma kardan uut tehnoloogiat keskmisest inimesest vähem, aga nüüd on küll hakanud tekkima tunne, et ma kannatan mingi muudatusfoobia all.
whatever 