Ma tahaks, et mul oleks midagi öelda inimestele, kellega ma rääkida tahan. Või siis vähemalt et ma tahaks rääkida inimestega, kellele mul midagi öelda on.
Ma tahaks, et mul oleks midagi öelda inimestele, kellega ma rääkida tahan. Või siis vähemalt et ma tahaks rääkida inimestega, kellele mul midagi öelda on.
Polaarkaru kirjutas, et ta vallandas koletise, ja nüüd ei anna see mulle hingerahu. Kas koletis leiab uue töö? Kas talle makstakse töötuskindlustushüvitist? Kas ta vaidlustab vallandamise töövaidluskomisjonis? Mitte et ma koletise poolt oleks, ikka Polaarkaru poolt, aga lihtsalt huvitab…
Polaarkaru kirjutas, et ta vallandas koletise, ja nüüd ei anna see mulle hingerahu. Kas koletis leiab uue töö? Kas talle makstakse töötuskindlustushüvitist? Kas ta vaidlustab vallandamise töövaidluskomisjonis? Mitte et ma koletise poolt oleks, ikka Polaarkaru poolt, aga lihtsalt huvitab…
Mu juuksed said tumedaks ja mittepunaseks ja selle peale teatati mulle täna, et ma nägevat nüüd välja nagu naine. Enne olevat pigem tüdruk olnud. No vaatame, milleni see viib.
Reede õhtul, kui ma veel tüdruk olin, väisasin koos teiste tüdrukutega erinevaid meelelahutusüritusi ja -asutusi. Ei oskagi nüüd öelda, milline mulle neist kustumatuima mulje jättis, kas tennisehalliooper (piletihinna ja riietehoiutasu suhe 400/10=40), tõsielusarjabaar (100/5=20) või hotellikeldriklubi (0/0, tegelikult küll hämming/närvikulu=määramatus).
Ooper algas puhvetist, kus vanemad soome härrasmehed paar pitsi hinge alla saanuna laulujoru üles võtsid juba kõvasti enne avamängu (loodetavasti see oli nüüd õige termin). Mulle meeldisid kõige rohkem Egiptuse preestrid, sest nad käitusid kogu kambast ainsatena enamvähem ratsionaalselt… ja mulle meeldib Mati Palmi hääl. Laulupeoproovidest saadik südamelähedane triumfikoor korvas küll kõik selle tennisehallijama täiega, aga järgmine kord ma valin siiski mõne pehmemate toolidega ooperi, kus lava enamvähem nägemisulatusse jääks.
Tõsielusarjategelasi ja -tegevuskohta olnuks kindlasti vahvam vaadata, kui enne sarja ennast ka vaadanud oleks. Nüüd oli baar nagu baar ikka… Märksa rohkem elevust tekitas mingil hetkel laekunud sünnipäevaseltskond, kelle hulgas võis tuvastada ühe tuntud blogija ja ühe vähemtuntud, aga see-eest rohkempurjus blogija;)
Hotellikeldriklubis ei juhtunud mitte midagi huvitavat peale selle, et mitte midagi ei juhtunud, kuigi mulle oli ennustatud ründavaid meestehorde ja mida kõike. Aga no mu naiselikkus polnud tolleks hetkeks ju veel tärganud ka:P Ainus võõras mees, kes tol õhtul minuga suhtles, oli hotelli turvamees, kes ei lasknud mul rahulikult hotelli ees taksot oodates raamatut lugeda, vaid tuli kurtma, et tal on külm. Eks me siis arutasime sõbralikult, kas ta peaks mütsi pähe panema või hakkab ta sellega liiga kole välja nägema. Tema seisukoht (see viimane) jäi peale. Vahetuse lõpuni oli veel viis tundi.
Idee osa Statoili tanklaid ööseks kinni panna ei meeldi mulle. See läheb vastuollu minu maailmapildiga, kus Statoil on Alati Avatud (ainus väljend eesti keeles, kus ma igasuguseid reegleid rikkuvat läbivat suurtähte aktsepteerin).
Mitte et ma tegelikult kunagi öösiti Statoilis käiksin. Aga nii põhimõtteliselt.
Ja no mitte et mul kodu lähedal mingit statoilipuudust oleks, mõne neist kolmest seeal viadukti juures nad ikka lahti jätavad. Aga nii põhimõtteliselt.
Tookord ammu, kui me P-ga Nordkappi hääletasime – see oli tegelikult ainult kolm suve tagasi, aga tundub, nagu oleks olnud eelmises elus – tegin ma hulga selliseid fotosid, mille ma plaanisin koondada eraldi albumisse pealkirjaga “Middle of Nowhere”. Aukohal selles albumis oleks olnud pilt maailma viimasest Statoilist.
Selle albumi peaks tagantjärele ikkagi valmis tegema.
whatever 