See usklikkusegeeni idee on päris lahe mu meelest.
Kui ma väike olin, oli mul kord vanaemaga tõsine tüli usklikkuse teemal. Vanaema ise on korralik kristlane, täpsemalt baptist, ja kuna suure osa oma koolivaheaegadest veetsin ma tema juures, sain ma piibliloo alal üsna tõhusalt haritud. Vana Testamendi lood olid põnevad, ehkki jubedad; Uues Testament läks kohati pisut igavaks (liiga palju tähendamissõnu vist). Mis ma võisin olla, kümme või maksimaalselt ehk kaksteist aastat vana, kui tuli jutuks tegelik uskumine ja mina ütlesin, et ega ma päriselt ikkagi ei usu, et Jumal ja Jeesus ja kõik. Vanaema sai nii vihaseks, et särtsus. Ta oli aktiivselt tige nii päevakese, aga päris andeks vist ei andnud kunagi ja teema ikka aegajalt tõstatati. Ka siis, kui ma juba ammu enam ei julenud milleski nii kindel olla, kui ma kaheteistkümneselt olin.
Hariduselt on vanaema arst, aga mulle tundub, et tema tõeline kutsumus on geenitehnoloogia. Minu ja venna head ja halvad omadused olid tal kõik kaardistatud ja mingi osa neist tulenes geenidest ja oli perekonnas varemgi välja löönud. Näiteks vennal tuvastati käte taskushoidmise geen, mis oli päritud otse kadunud vanaisalt, talle olevat ka meeldinud seista, käed taskus, ja vaadata, kuidas teised tööd teevad. Minul jällegi oli vanaema enda marjakorjamisgeen, minu marjatops sai alati kiiremini täis kui venna oma. Selliseid vahvaid geene oli vanaemal avastatud veel mitu tükki.
Aga vat usklikkusegeeni olemasolust vanaema ei teadnud, muidu oleks elu olnud meie kõigi jaoks palju lihtsam. Geenidega äramääratud omadused olid nimelt need, mis korra ära defineeriti, aga mille kallal hiljem enam ei noritud, sest kui geenid on halvad, siis pole enam midagi teha, arvas vanaema.
Oma kehvast geneetilisest baasist hoolimata tuvastasin ma eile, et mul on välja kujunenud oma eelistused missa osade suhtes. Agnus Dei kõlab alati kõige ilusamini, ükskõik, millises viisistuses. Kyrie on enamasti jube igav.
whatever 