Päev: 13. november 2004

darkness darkness be my pillow

Nojah. Kunsti defineerimine hakkas pihta, külmkapist leiti veel üks ununenud vein ja Joel ikkagi ei läinud magama. Unelaulukatse peale selgus, et “Väikesed lapsed veel magavad juba” talle üldse ei meeldi, unelauluna eelistab ta “Stairway to Heaveni” algust (“aga ainult sinnamaani, kust trummid hakkavad!”) ja üldsegi tuleb hoopis Led Zeppelini hakata kuulama. Teil ikka sihukest kuueaastast … Loe edasi “darkness darkness be my pillow”

Nojah. Kunsti defineerimine hakkas pihta, külmkapist leiti veel üks ununenud vein ja Joel ikkagi ei läinud magama. Unelaulukatse peale selgus, et “Väikesed lapsed veel magavad juba” talle üldse ei meeldi, unelauluna eelistab ta “Stairway to Heaveni” algust (“aga ainult sinnamaani, kust trummid hakkavad!”) ja üldsegi tuleb hoopis Led Zeppelini hakata kuulama. Teil ikka sihukest kuueaastast venda pole.

olen ilman palju näinud

“Minu ajas on see sekund, aga mis see sinu ajas on, selle me peame veel selgeks tegema.” On asju, mis korduvad aastast aastasse, ja see on üks neist – öö isa sünnipäeva ja isadepäeva vahel, hetk, mil vein on otsa saanud ja brändipudel avatud (“Ühel päeval sai vein otsa,” kommenteeris isa seda seekord osavalt klassikut … Loe edasi “olen ilman palju näinud”

“Minu ajas on see sekund, aga mis see sinu ajas on, selle me peame veel selgeks tegema.”

On asju, mis korduvad aastast aastasse, ja see on üks neist – öö isa sünnipäeva ja isadepäeva vahel, hetk, mil vein on otsa saanud ja brändipudel avatud (“Ühel päeval sai vein otsa,” kommenteeris isa seda seekord osavalt klassikut tsiteerides), mu isa ja need mu vennad, kelle vanus lubab selle kellaaja paiku veel ärkvel olla, ja üldfilosoofilised teemad. Hetkel nad on veel relatiivusteooria juures, aga ma vean kihla, et veel enne südaööd jõutakse kunsti ja kommertsi vahelise piiri täpse mahamärkimise katseni.

“Mulle ei meeldi see teooria.”
“Mulle ei meeldi Pythagorase teoreem, so what?”

Joel saadeti magama.

“Üks hea omadus jumalal on see, et ta on olemas.”

Appi:)

meie eitus meie jaatus liugleb tuules nagu leht

Euromüntide kavanditest meeldib mulle kõige rohkem “linnutee”. Ilusad ja kuidagi väga eestilikud motiivid mu meelest – seejuures eestilikud ilma rukkilille, leopardide, laulukaare ja Pika Hermannita. Südamlik. “hara 2” on muidugi väga intrigeeriv:) “eesti keel” on ka huvitav, aga miks seal see EW-larakas peab peal olema? Pealegi suudan ma ühe- ja kaheeurostelt järjekindlalt välja lugeda sõna … Loe edasi “meie eitus meie jaatus liugleb tuules nagu leht”

Euromüntide kavanditest meeldib mulle kõige rohkem “linnutee”. Ilusad ja kuidagi väga eestilikud motiivid mu meelest – seejuures eestilikud ilma rukkilille, leopardide, laulukaare ja Pika Hermannita. Südamlik.

“hara 2” on muidugi väga intrigeeriv:) “eesti keel” on ka huvitav, aga miks seal see EW-larakas peab peal olema? Pealegi suudan ma ühe- ja kaheeurostelt järjekindlalt välja lugeda sõna “tütarisa”, no kuulge.

edit: no lähemalt vaadates on sel linnuteel ikka liiga palju suitsupääsukesi:P aga ikkagi.

and now as tears subside i find it all so amusing

oh, ja ma leidsin Ott Arderi luuletuste vahelt oma vesikakogu riismed! Mäletate vesikaid? Tegelikult tuleb neid vist kleepemärkideks kutsuda, igatahes palliga jänese tagaküljel on säilinud õpetus, mis ütleb: KLEEPEMÄRKIDE ÜLEKANDMISE ÕPETUS Kleepemärgid tuleb asetada vette ja hoida seal paberi täieliku märgumiseni. no ja nii edasi, järgmised read on juba otstest puudulikud, mul on see jänes … Loe edasi “and now as tears subside i find it all so amusing”

oh, ja ma leidsin Ott Arderi luuletuste vahelt oma vesikakogu riismed! Mäletate vesikaid? Tegelikult tuleb neid vist kleepemärkideks kutsuda, igatahes palliga jänese tagaküljel on säilinud õpetus, mis ütleb:

KLEEPEMÄRKIDE ÜLEKANDMISE ÕPETUS
Kleepemärgid tuleb asetada vette ja hoida seal paberi täieliku märgumiseni.

no ja nii edasi, järgmised read on juba otstest puudulikud, mul on see jänes enamvähem kontuuri mööda välja lõigatud.

regrets i’ve had a few but then again too few to mention

Tartu hakkas minuga lõpuks ometi armsasti käituma.

Sorteerisin vendade juures vanu lasteraamatuid, eesmärgiga leida paar konkreetset ja need pihta panna. Kõiki, mida otsisin, ei olnud – ilmselt on osa veel kuhugi eriti salakavalalt ära peidetud – aga see-eest oli tohutu hulk selliseid, mida ei osanud otsida, aga mille ma ikkagi pihta panen. Kõige etemad (“Neitsi Maarja neli päeva”, “On üks ninasarvik Otto”) on ilma kaanteta, mis on üsna loomulik. Paar tükki (kui ma õigesti mäletan, võiks need olla “Näärivana” ja “Tolle talve leib”) suisa ilma tiitelleheta (sellepärast ei saagi olla kindel, mis nad täpselt olid. Esimene räägib igatahes lahutusest keskmises eesti paneelmajaperes ja teine Leningradi blokaadist. Mõlemad väga ššefid lasteraamatud.) ja “Lehmaga mere ääres” on sootuks ära lagunenud (aga kõik leheküljed on igatahes alles, ma kontrollisin).

Istusime tundide kaupa Marisega Maailmas ja rääkisime… kõigest võimalikust. Igatahes kui mul elus muuga ei ole vedanud, siis pinginaabritega kindlasti on.

Öösel pidin minema magama, aga läksin hoopis jalutama, Toomele ja jõe äärde ja muudesse ebaoriginaalsetesse kohtadesse. Ei mõelnud liiga palju, ei meenutanud liiga palju, olin niisama, tuul tegi huvitavaid hääli. Ronisin Riigikohtu juures üle mingi aia. Mis nad siis on pannud aia sinna, kus kunagi pole aeda olnud. See jäi ette.

Varemete juures tuli järsku meelde, et mul on täiesti meelest läinud, millal ja kus ja kelle juuresolekul ma andsin oma gaiditõotuse. See-eest on sõna-sõnalt meeles, mida ma tõotasin (see, et ikka tõotasin, on üsna kindel, sest ma olin teise järgu gaid ja sain isegi hoolsusmärgi ja seda kõike juba niisama ei antud, üht-teist pidi ise ka tegema). Küünilise audiitorina hindaksin täna oma tollased lubadused üsna sisututeks – täiesti mittemõõdetavad eesmärgid sai püstitatud. Õnneks mu küünilise-audiitori-töönädal sai väga mitu tundi ja Bacardi Breezerit tagasi läbi:P

Ja üldiselt ma olen täna mõelnud, et ma võiks Tartus tarkvaraarendajana töötada küll.