Ma laenasin PÖFFi kataloogi ja lugesin läbi. Poleks pidanud. Nüüd on emotsioonid segased.
Ühest küljest nagu olekski nüüd kõik filmid juba ära näinud. Ma olen filmivaatamiseks liiga kärsitu ja sellisel sisukokkuvõtete lugemisel on kulutatud aja ja saadud mõnu suhe palju soodsam kui filmide enda vaatamisel
Teisest küljest on tunne nagu rootsi lauas – nii palju häid asju, kõike tahaks, aga kõike ei jaksa iial proovida. Keskenduks magustoitudele? Sööks ainult krevette? Aga liha? Aga kala? Jaanalind? Appi!
Mulle on hingelähedased Balkani filmid, tavaliselt mu PÖFF käib ümber nende, aga see on tõeline loterii, hulgas võib olla nii pärleid kui tõelist saasta. Ma saan aru Põhjamaade filmidest, aga võibolla peaks filmifestivali kasutama just selleks, et oma arusaamist avardada. Briti ja prantsuse filme tahaks näha juba keele pärast… ja kõigi nende variantidega pole me veel Euroopast kaugemale jõudnudki (liigne Euroopa-kesksus on üldse üks mu põhilisi vigu).
Üks võimalus on vaadata ainult filme, mis on juba erinevatel festivalidel parimateks tunnistatud. Või siis ainult animafilme. Ainult kell kuus õhtul algavaid filme. Ainult lähimas kinos näidatavaid filme. Lastefilme. Jaapani filme. Ma ei tea, MILLEGI alusel ma pean ju valima!
Võibolla ma võtan hoopis rukkifileeburgeri ehk siis vaatan limonaadikinos midagi Bridget Jonesist natuke vähem jubedat (ma ei pea, eks ole, päris Big Maci sööma). Või vastupidi, a la carte’i – lähen teatrisse. Nagu juba ammu tõdetud, filmivaatamine ei ole mu tugev külg nagunii.
whatever 