tõuse üles mu kuldne sõber sellest tulla võib õnnelik päev

Kui ma noorem olin, siis oli üsna palju inimesi, keda ma mingil määral austasin või imetlesin või kes mulle lihtsalt kuidagi muljet avaldasid. Nüüd on läinud kuidagi nii, et suur osa neist inimestest on pärast mitmeaastast vaheaega jälle mu silmapiiril või lähemalgi… ja ma vaatan, et neis ei ole mitte midagi erilist. Tavalised jobud, noh:) Mõni on muutunud lausa ebameeldivaks, suurem osa kaotanud igasuguse sära ja eranditult kõik on veidi liiga paksuks läinud.

Enamuse muudest ideaalidest olen ka suutnud ära kaotada. Mõnda tahaks tagasi.

Rääkides asjadest, mida ma tagasi tahan, olin ma sunnitud sellesse märkmikku, kuhu ma väljalaenatud raamatuid ja plaate üles märgin, tegema eraldi lehekülje pealkirjaga TEADMATA KADUNUD. Esimese hooga tulid meelde

* J. K. Rowling, “Harry Potter ja saladuste kamber”
* Astrid Lindgren, “Britt-Mari puistab südant”
* ikka veel “Black Cat, White Cat” soundtrack.

Ma tean, et ma olen pinnapealne inimene ja mis kõik, aga neil keskpärastel lasteraamatutel ja komöödiafilmi heliribal on minu jaoks emotsionaalne tähendus, nad on mulle olulised ja ma igatsen nende järele. Palun?