Sarjast “elu pisikesed rõõmud” – konverentsikeskuses peetaval seminaril hiilida ettekande igava osa ajal välja, et näpata kõrvalsaalis suuremat seminari pidava glamuursema firma kohvilaualt maitsvamaid (tõenäoliselt ka kallimaid) küpsiseid.
Tegelikult oli mul täna hommikust saadik tahtmine tegelda millegi piisavalt rutiinse, täiesti ebaolulise, aga siiski kergelt väljakutsuvaga. Mingi koolitöö oleks hästi sobinud – deterministliku automaadi koostamine, avaldiste lihtsustamine, füüsika tekstülesannete lahendamine näiteks. Midagi, millel poleks reaalse eluga mingit seost, kus oleks kindel piiratud hulk oma reegleid ja ainus nipp oleks ära tunda, millise koha peal millist reeglit kasutada.
Aga tundub, et pärast teist kursust ülikoolis ei ole enam võimalik millegi sellisega oma päevi mööda saata. Mitte kunagi.
Pealegi avastasin ma, et ei mäleta enam peast ruutvõrrandi lahendivalemit. Ei taandamata ruutvõrrandi ega ka taandatud (okei, selle viimase oma pole ma ausalt öeldes kunagi teadnud ka, sest milleks kaht õppida, taandamata võrrandi oma on universaalne ju?). Mitte et vaja oleks olnud viimase viie aasta jooksul, aga kurb ikkagi.
Nüüd ma lähen vaatan oma nägemata filmide top5 kõige esimest filmi telekast ja ei mingit mölisemist selle kallal, eks. Oi, siis mul jääbki ju ainult kolm filmi veel vaadata. Lahe on endale saavutatavaid eesmärke seada ikka:)
whatever 