stand and fight

ja ma olengi Rootsis halloweenipeol, see on natuke nagu oleks loomaaias ja natuke nagu osaluseksperiment. Siin on mingid inimesed, kes elavad täitsa rahulikult oma elu, joovad eesti viina (arvake, kes ostis eile Prismast 13 liitrit viina nagu mingi vodkaturist?) ja räägivad oma keeles. Ma olen igasugustel pidudel varem olnud, aga sellisel ei ole, kus räägitaks … Loe edasi “stand and fight”

ja ma olengi Rootsis halloweenipeol, see on natuke nagu oleks loomaaias ja natuke nagu osaluseksperiment. Siin on mingid inimesed, kes elavad täitsa rahulikult oma elu, joovad eesti viina (arvake, kes ostis eile Prismast 13 liitrit viina nagu mingi vodkaturist?) ja räägivad oma keeles. Ma olen igasugustel pidudel varem olnud, aga sellisel ei ole, kus räägitaks mitteinglise keelt, millest ma samas aru saan. Hoopis teistmoodi on kui tavalised rahvusvahelised peod, kus igaüks üritab viisakas olla ja rääkida nii, et kõik kindlasti aru saaksid – ehk siis inglise keeles. Ja ka hoopsi teistmoodi kui peod, kus suhtlemiseks valitakse mingi keel, mida ma jälgida ei suuda – näiteks serbia.

ja siin mängib Manowar, mida ma ei ole kuulnud ca 10 aastat… ja mul on ägedad ämblikupildiga sukkpüksid ja seetõttu ka seelik seljas, mida pole ka teab kui kaua olnud. Mulle meeldib.

Ainult seda ma ei tea, mis pagana nipiga ma esmaspäeva hommikuks tööle jõuan.

lootusetult lootes sinult keelega paitust

Bosnia ja Soome liiklustrahvide menetlemise süsteemid on mõnevõrra erinevad:P Trahvisummad ka… Ma igatahes jõudsin Luleåsse ja noh, nüüd ma olen siin ja laotan ämblikuvõrku teleka peale laiali, üks ämblik kadus ära juba, ah ei, tuli välja. Kutsumise peale vist. Helsingis olid helkuritega hobused. Nad nägid ülilahedad välja, noh, hobused ise vast mitte nii väga, sest … Loe edasi “lootusetult lootes sinult keelega paitust”

Bosnia ja Soome liiklustrahvide menetlemise süsteemid on mõnevõrra erinevad:P Trahvisummad ka…

Ma igatahes jõudsin Luleåsse ja noh, nüüd ma olen siin ja laotan ämblikuvõrku teleka peale laiali, üks ämblik kadus ära juba, ah ei, tuli välja. Kutsumise peale vist.

Helsingis olid helkuritega hobused. Nad nägid ülilahedad välja, noh, hobused ise vast mitte nii väga, sest neid ei olnud pimedas näha, aga iga jala ümber kabja lähedal olid neil helkurid ja ratsanikel olid helkurvestid seljas.

Virmalisi nägime ka öösel ja päikesetõus oli ilus, sest siinkandis on kõik asjad härmas – noh, puud ja rohi ja autod jne – ja punane päikesevalgus nägi selle kõige peal eriti efektne välja.

aga hing ei kuulanud emandat tahtis endale keha ja keed

Ega ma ise ka alati mingi spontaansuse etalon pole, aga ikkagi on nõme, et kui mul tuleb reede hommikul kell üksteist idee minna õhtul kell kuus autoga Põhja-Rootsi halloweenipeole, siis ei leia ma päeva jooksul kedagi, kes oleks nõus kaasa tulema. Üksi on kah jama 2*900 km sõita… Laevani on veel kolm tundi. Anyone?

Ega ma ise ka alati mingi spontaansuse etalon pole, aga ikkagi on nõme, et kui mul tuleb reede hommikul kell üksteist idee minna õhtul kell kuus autoga Põhja-Rootsi halloweenipeole, siis ei leia ma päeva jooksul kedagi, kes oleks nõus kaasa tulema. Üksi on kah jama 2*900 km sõita…

Laevani on veel kolm tundi. Anyone?

and through it all she offers me protection

Päeva meeleolu toob meieni A Girl’s World.com. Jennifer’s Day I’ve read a lot of your boy problems on here, and in my opinion I think that they are a waste of time. I have had five boyfriends since high school. And I can tell you something – all of them were a waste of time … Loe edasi “and through it all she offers me protection”

Päeva meeleolu toob meieni A Girl’s World.com.

Jennifer’s Day

I’ve read a lot of your boy problems on here, and in my opinion I think that they are a waste of time. I have had five boyfriends since high school. And I can tell you something – all of them were a waste of time So don’t worry about getting a boyfriend – wait till your older and meet the right guy.

This Slice of Life was entered by:

Jennifer, 13, England

with eyes that looked like ice on fire

Kui ma kodust välja tulin, siis paistis kuu ja isegi enamus varju oli veel alles. Harju tänavale jõudsin parajasti siis, kui päike tõusis. Kust ma tean – sest Toompeal heisati lippu ja mängiti hümni. Ma jäin täitsa seisma ja kuulasin, sest nii ilus oli ja ma jälle mõtlesin, kui tore on, et vabariik püsib. Pärast … Loe edasi “with eyes that looked like ice on fire”

Kui ma kodust välja tulin, siis paistis kuu ja isegi enamus varju oli veel alles.

Harju tänavale jõudsin parajasti siis, kui päike tõusis. Kust ma tean – sest Toompeal heisati lippu ja mängiti hümni. Ma jäin täitsa seisma ja kuulasin, sest nii ilus oli ja ma jälle mõtlesin, kui tore on, et vabariik püsib.

Pärast vaatasin kohvikuaknast seda päikeseasja edasi. Puud läksid järjest kollasemaks ja mulle tuli jälle meelde, kuidas sügis oskab ilus olla. Ja taevas oli taeva karva sinine:)

oi poisid-plikad tore on see elu

Kui ma nüüd ainult mäletaks, kuidas ja millal tuli meie klassi aktiivil üldse see idee, et me peaksime tuttavaks saama oma nimekaimudega – uue c4-ga…

(See on mingi HTG-spetsiifiline viis klasse tähistada – paralleeli täht ja gümnaasiumi alustamise aasta viimane number. Ehk siis iga kümne aasta tagant hakkab ring otsast peale ja see kümme aastat sai c4 puhul sel sügisel täis. Iga klass vist end väga selle tähistuse kaudu ei defineeri ka, see on põhiliselt kasutusel mailiaadresside jagamisel. Aga meie oleme neist kahest tähest endale peaaegu et kaubamärgi välja kujundanud ja see vist oli üheks põhjuseks, miks me pidasime vajalikuks üle vaadata, kellega me seda jagama hakkame.)

Igatahes vist juba eelmisel talvel hakkas see mõte vaikselt idanema ja resulteeruski selles, et me tegime tänavu oma tavapärase sügisese ühepäevase rabamatka asemel veidi pikema metsaürituse koos värskete kümnendikega. Ise vist ka aimamata, mis sellest üldse välja tuleb – kas noored meid üldse jutule võtavad, paljud neist tulla viitsivad, kas neist on matkajaid, kas me meeldime üksteisele, kas meil on koos tore, kas me üldse räägime sama keelt…

Me vist siiamaani ei usu hästi, KUI hästi see kõik välja kukkus:)

Noori (see on tobe sõna, aga ma ei oska neile kuidagi teisiti viidata. nemad, muide, ütlesid meie kohta “suured”:P) oli kohal üle kahe korra rohkem kui meid endid – umbes kolmveerand kogu klassist. Pluss klassijuhataja, mis oli meile suureks rõõmuks, sest kooli juhtkonna poolt autoriseerimata ürituste korraldamisest tekkiv jama on c4 kaubamärgiga seni ebameeldivalt tihti kaasas käinud:P Metsa nad ei kartnud (tänu teatavatele hariduskorralduslikele muudatustele meie koolis on nemad loodusklass, mitte matt-füss, nagu meie olime, see ehk aitas kaasa).

Meil on oma klassiga kümme aastat omavahel jube tore olnud, sellepärast me vist ei olekski kunagi arvanud, et uus seltskond võib üritusele nii palju juurde anda ja et kõvasti üllatusi tuleb nii vana kui uue c4 poolt. Aga

* alusetu oli mu hirm, et kümnendikud kas ei taha meiega laulda või ei oska meie laule. Minu koostatud minilaulik lauldi mitu korda otsast lõpuni läbi ja ükski Lasteekraani, Sojuzmultfilmi või Entel-Tenteli laul ei valmistanud probleeme, kuigi ma tõesti ei saanud aru, KUIDAS meist kümme aastat nooremad neid nõukaaegseid laule teada saavad:P Täna Postimehest sain teada:) Sama alusetu oli hirm, et nad multikalaule vene keeles ei oska – oskasid kohati rohkemgi kui me ise. Lisaks oli vahelduseks väga tore naishääli ka kuulda meie muidu üsna maskuliinses ja viisipidamatus kambas. Loodusklass on ju traditsiooniliselt tüdrukuteklass – poisse ainult kolmandik;)

* ilmselt tänu samale tüdrukuteklassi asjale sai öösel korralikult tantsitud ka – neiud panid ühel hetkel õige plaadi mängima ja läks sambaks. Selliseid puusanõkse ja saltosid polnud ma kõigi nende aastate jooksul oma klassivendade esituses veel näinud, aga loodetavasti ei jäänud see nüüd viimaseks korraks…

* korralikule klassiõhtule kohaselt mängiti hulgaliselt seltskonnamänge, mis olid üle ootuste ägedad. Me oleks PEAAEGU silmapilgutamiseni ka jõudnud, ausalt:)

* no on meie matkadel juhtunud üht ja teist, aga sellist asja, et tõuseme hommikul üles ja võileivad on valmis tehtud, pole küll kunagi enne olnud! (Esimese päeva lõunasöögist pole muidugi hommiku jaoks võileivamaterjali üle ka jäänud tavaliselt, aga samas pole esimese päeva lõunat ka kunagi enne söödud paduvihmas ja metsikus tuules vaatetorni platvormil.) Köögitoimkonda võiks kiita ka sõmera tatrapudru eest, mis on samuti ennenägematu, aga katsugu nad enne samasugune lõkkel valmis teha, mitte pliidil, siis vaatame…

* ma olen ju vana orienteeruja küll, aga ma polnud kunagi varem ühtegi võistlust võitnud. Aga seekord ei jäänud muud üle – ma ei saanud ju oma kuueteistaastastele tiimikaaslastele öelda, et ma ei jaksa terve tee joosta, ja kaarti

valesti lugeda oleks ka piinlik olnud:P Ülekaalukas esikoht ja auhinnaks neljasilmavestlus žürii liikmetega, sest me võitsime järgmist võistkonda umbes 20 minutiga… ma olen täiesti kindel, et see jääb mu sportlasekarjääri tippsaavutuseks!

Ja nii edasi. Ma arvan, me kohtume nendega veel. Näiteks kui kevadel Võhandu jõgi peaks hakkama üle kallaste ajama nii nagu ei kunagi varem, siis on ilmselt ühendatud c4 paadimatkal:)

mul on meeles see tuul ja rohkem veel

Veel reede ennelõunal oli mul üsna kindel plaan minna varakult ja rahulikult Tartusse, et laupäevahommikuseks matkastardiks korralikult valmis olla. Aga siis tuli üks telefonikõne, siis oli neli naist, mõned veinid ja tundide kaupa klatšši… ja lõpuks läks nii, nagu alati – jõudsin Tartusse varahommikuse bussiga pool tundi enne starti, und olin saanud summaarselt nelja tunni jagu, pool vajalikust matkavarustusest oli maha ununenud ja… nojah, nagu alati, nagu juba öeldud. Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et kui väga ma ka ei püüaks ja kui hingest Tartut ei armastaks, ikka piirdub 90% minu sealkäikudest marsruudiga bussijaam-McDonald’s-Statoil-Vanemuise alumine parkla – sest Tartusse sõidan ma enamasti selleks, et sealt sõita sinna, kust järjekordne matk algab. Ikka jõuan ma starti neli minutit liiga hilja, Statoili kohvitops käes ja osa kohvi maha loksumas. Ikka valutab pea, kuni lõpuks metsa jõutakse. Ikka nad naeravad mu üle, ehkki ise on nad samasugused:P (siinkohal tahaks tervitada c4 Tallinna divisjoni – ja üldse, kuidas teie sellega toime tulete, et elate Tallinnas, aga elu on Tartus?)

Sellepärast ma arvan ikka veel, et vaja on Tartusse kodu. Kõige vastu see muidugi ei aitaks, aga Fish Maci ja kella seitsmese Tallinn-Tartu bussi vastu vast ikka? Ja… ma olen Tartus kuidagi kenam inimene, tundub mulle vahel.

i’m not here this isn’t happening

“tallinn on vahva, sest olemasolevasse piiratud ajavahemikku tuleb suruda võimalikult palju vajalikku tegevust. ja siis pühapäeval tuleb ikka niimoodi tartusse tagasi minna, et pooled asjad jäävad tegemata.” kirjutab Hanna. Huvitav, et ma just eile mõtlesin sedasama Tartu kohta:) Mul peaks novembris tulema paar Tartu-komandeeringut. Täitsa juba ootan neid, ehkki novembri enda jätaks küll meeleldi vahele.

“tallinn on vahva, sest olemasolevasse piiratud ajavahemikku tuleb suruda võimalikult palju vajalikku tegevust. ja siis pühapäeval tuleb ikka niimoodi tartusse tagasi minna, et pooled asjad jäävad tegemata.”

kirjutab Hanna. Huvitav, et ma just eile mõtlesin sedasama Tartu kohta:)

Mul peaks novembris tulema paar Tartu-komandeeringut. Täitsa juba ootan neid, ehkki novembri enda jätaks küll meeleldi vahele.

not sure i understand this role i’ve been given

Kui sellest Shrekist nüüd värske peaga veel rääkida, siis minu meelest oli dublaažž masendavalt kehv. No selline “teksti luges Toomas Lassmann”-tüüpi lausa.

Ja kassitriki puhul on väga oluline saavutada, et kõik ümberringi selle peale “awwwwwwwww” teeksid, muidu ei loe.

Tegelikult tahaksin ma jutustada sellest, kuidas me nädalavahetusel HTG 10c klassiga metsas käisime, aga ma lihtsalt ei jaksa. Pärastpoole ehk. Aga huvitav on see, et kuigi kogu üritus oli väga lahe ja juhtus palju märkimisväärset, on mul kõige eredamalt meeles hoopis see, kui me pühapäeva õhtul Vanemuise alumises parklas bussi pealt maha tulime, punase tulega üle tee jooksime (no ainult üle poole tee ja tuli oli juba peaaegu roheline ja autosid ei olnud ja kümnes klass oli selleks ajaks juba ära läinud, nii et me ei andnud halba eeskuju) ja kohtumaja ees lehtedes jalgadega sahistasime. Neid lehti ei olnud seal tegelikult sahistamise jagu palju, aga ühes kohas ikka oli, siis me läksime sealtkaudu.

like a bullet through your brain

Ma pean selgeks õppima selle Saabastega Kassi triki Shrek2-st – et tõmbad kõrvad pea ligi, ajad silmad suureks ja… ongi korras. Mis iganes siis parajasti kordaajamist vajab:)

Ma pean selgeks õppima selle Saabastega Kassi triki Shrek2-st – et tõmbad kõrvad pea ligi, ajad silmad suureks ja… ongi korras. Mis iganes siis parajasti kordaajamist vajab:)

if you’ve got the inclination i’ve got the crime

Ma lugesin just läbi oma bakalaureusetöö – ilmselt esimest korda pärast hetke, mil ma ta lõplikuks väljatrükkimiseks, äraköitmiseks ja esitamiseks kõlblikuks tunnistasin (see omakorda juhtus mais 2002 ja muidugi sõna otseses mõttes pool tundi enne esitamise tähtaega). Aga täitsa hea töö ju! Ja, mis põhiline, sellest on praegu midagi kasu (no ega ma teda suurest … Loe edasi “if you’ve got the inclination i’ve got the crime”

Ma lugesin just läbi oma bakalaureusetöö – ilmselt esimest korda pärast hetke, mil ma ta lõplikuks väljatrükkimiseks, äraköitmiseks ja esitamiseks kõlblikuks tunnistasin (see omakorda juhtus mais 2002 ja muidugi sõna otseses mõttes pool tundi enne esitamise tähtaega). Aga täitsa hea töö ju! Ja, mis põhiline, sellest on praegu midagi kasu (no ega ma teda suurest igavusest lugema hakanud, tööasjus läks tarvis). Te ka oma lõputööde kohta nii öelda saate või?:)

why we had to each be lonely

Mingid väiksed asjad on ju tegelikult olemas, mis rõõmu teevad.

Kena teretuttav noormees, kes oma tere suudab alati tõeliselt südantsoojendaval moel öelda, sellise siira naeratusega. Naljakad sõnad ja väljendid, mida inimesed kasutavad. (“Ära karju mu peale, ma olen olnud hea nagu kodujänes,” ütles töökaaslane mulle täna. Naersin pisarateni. Või siis pisarate kiuste. Ei karjunud rohkem.) Kuivad kollased lehed tänavaäärtes kuhjas (nende sees võiks jalgadega sahistada). See, kui uue laulu õppimisel esimest korda kõik häälerühmad koos laulavad ja tuleb välja, et ongi ilus laul, mitte mingi niisama, nagu oma partiid õppides tundus. ŠŠokolaadimuffin, mida kiirel päeval lõunasöögi asemel käigu pealt süüa saab. Linnuke, mille saab panna tasklistis tehtud töö nime ette. See, et seminaril anti oranžž pastakas, tõeliselt ilusat värvi oranžž. Soe õhk, mida auto ventilatsioon puhub, kui käed külmetavad ja väljas vihma sajab. Õige laul raadiost õigel hetkel.

Aga ikkagi on kõik nii hall.

it’s like trying to catch a falling star

Polaarkaru kirjutas, et ta vallandas koletise, ja nüüd ei anna see mulle hingerahu. Kas koletis leiab uue töö? Kas talle makstakse töötuskindlustushüvitist? Kas ta vaidlustab vallandamise töövaidluskomisjonis? Mitte et ma koletise poolt oleks, ikka Polaarkaru poolt, aga lihtsalt huvitab…

Polaarkaru kirjutas, et ta vallandas koletise, ja nüüd ei anna see mulle hingerahu. Kas koletis leiab uue töö? Kas talle makstakse töötuskindlustushüvitist? Kas ta vaidlustab vallandamise töövaidluskomisjonis? Mitte et ma koletise poolt oleks, ikka Polaarkaru poolt, aga lihtsalt huvitab…

ja muide kus on su tiivad mis meeldisid nii minule

Mu juuksed said tumedaks ja mittepunaseks ja selle peale teatati mulle täna, et ma nägevat nüüd välja nagu naine. Enne olevat pigem tüdruk olnud. No vaatame, milleni see viib.

Reede õhtul, kui ma veel tüdruk olin, väisasin koos teiste tüdrukutega erinevaid meelelahutusüritusi ja -asutusi. Ei oskagi nüüd öelda, milline mulle neist kustumatuima mulje jättis, kas tennisehalliooper (piletihinna ja riietehoiutasu suhe 400/10=40), tõsielusarjabaar (100/5=20) või hotellikeldriklubi (0/0, tegelikult küll hämming/närvikulu=määramatus).

Ooper algas puhvetist, kus vanemad soome härrasmehed paar pitsi hinge alla saanuna laulujoru üles võtsid juba kõvasti enne avamängu (loodetavasti see oli nüüd õige termin). Mulle meeldisid kõige rohkem Egiptuse preestrid, sest nad käitusid kogu kambast ainsatena enamvähem ratsionaalselt… ja mulle meeldib Mati Palmi hääl. Laulupeoproovidest saadik südamelähedane triumfikoor korvas küll kõik selle tennisehallijama täiega, aga järgmine kord ma valin siiski mõne pehmemate toolidega ooperi, kus lava enamvähem nägemisulatusse jääks.

Tõsielusarjategelasi ja -tegevuskohta olnuks kindlasti vahvam vaadata, kui enne sarja ennast ka vaadanud oleks. Nüüd oli baar nagu baar ikka… Märksa rohkem elevust tekitas mingil hetkel laekunud sünnipäevaseltskond, kelle hulgas võis tuvastada ühe tuntud blogija ja ühe vähemtuntud, aga see-eest rohkempurjus blogija;)

Hotellikeldriklubis ei juhtunud mitte midagi huvitavat peale selle, et mitte midagi ei juhtunud, kuigi mulle oli ennustatud ründavaid meestehorde ja mida kõike. Aga no mu naiselikkus polnud tolleks hetkeks ju veel tärganud ka:P Ainus võõras mees, kes tol õhtul minuga suhtles, oli hotelli turvamees, kes ei lasknud mul rahulikult hotelli ees taksot oodates raamatut lugeda, vaid tuli kurtma, et tal on külm. Eks me siis arutasime sõbralikult, kas ta peaks mütsi pähe panema või hakkab ta sellega liiga kole välja nägema. Tema seisukoht (see viimane) jäi peale. Vahetuse lõpuni oli veel viis tundi.

maybe i didn’t hold you all these lonely lonely nights

Idee osa Statoili tanklaid ööseks kinni panna ei meeldi mulle. See läheb vastuollu minu maailmapildiga, kus Statoil on Alati Avatud (ainus väljend eesti keeles, kus ma igasuguseid reegleid rikkuvat läbivat suurtähte aktsepteerin).

Mitte et ma tegelikult kunagi öösiti Statoilis käiksin. Aga nii põhimõtteliselt.

Ja no mitte et mul kodu lähedal mingit statoilipuudust oleks, mõne neist kolmest seeal viadukti juures nad ikka lahti jätavad. Aga nii põhimõtteliselt.

Tookord ammu, kui me P-ga Nordkappi hääletasime – see oli tegelikult ainult kolm suve tagasi, aga tundub, nagu oleks olnud eelmises elus – tegin ma hulga selliseid fotosid, mille ma plaanisin koondada eraldi albumisse pealkirjaga “Middle of Nowhere”. Aukohal selles albumis oleks olnud pilt maailma viimasest Statoilist.

Selle albumi peaks tagantjärele ikkagi valmis tegema.

all the love inside me has been sleeping

Ma olengi vahelduse mõttes teinud asju, mida ma lubasin teha. Lugenud Silver Ükssilmast (jah, järge ka. Admiral oli nii nunnu, eksju?) ja kudunud (salli, sest ma pole veel leidnud kusagilt ühtegi kampsunit, mida ma suudaks kududa JA tahaks pärast selga ka panna. See-eest sall läheb kiiresti, 60 cm on juba valmis. Ta tuleb oranžži-hallikirju, et sobida mu jope, helkuri, telefoni ja botastega. Ja siis ma vist koon sinna juurde kindad ka, ehkki seda pöidlavärki ma natuke pelgan.) ja ma käisin isegi Naislaulu seltsi aastapäevakontserdil (see ei olnudki nii halb kontsert, aga ta oleks mulle rohkem meeldinud, kui sinnaminek poleks olnud kohustuslik).

Kudumine ja koorilaul, ma olen teile ju kogu aeg rääkinud, et muud mu elus suurt ei ole. Aga järgmisel nädalavahetusel läheme me kümnenda klassiga koos matkale, ma ootan seda põnevusega, aga natuke kardan ka.

i can tell by the look in your eyes

Silma tekkinud odraiva käis jubedalt närvidele kuni tänaseni, mil ma ootamatult avastasin, et tegu on hea ettekäändega lõuna kõrvale õlut juua (emme ütles, et õlu aitab). Pealegi meenus mulle hommikul lasteraamat Silver Ükssilmast, hirmsast Felslandi mereröövlist (autoriks Heino Väli). Silver oli raamatu alguses täitsa ontlik pereisa, aga siis tuli odraiva ja ta pidi oma silma … Loe edasi “i can tell by the look in your eyes”

Silma tekkinud odraiva käis jubedalt närvidele kuni tänaseni, mil ma ootamatult avastasin, et tegu on hea ettekäändega lõuna kõrvale õlut juua (emme ütles, et õlu aitab).

Pealegi meenus mulle hommikul lasteraamat Silver Ükssilmast, hirmsast Felslandi mereröövlist (autoriks Heino Väli). Silver oli raamatu alguses täitsa ontlik pereisa, aga siis tuli odraiva ja ta pidi oma silma kinni siduma ja läkski mereröövlilooks kätte ära… kuni odraiva jälle läinud oli. Lahe raamat, ma loen selle nädalavahetusel üle vist.

like a lightbulb in a dark room

Kommentaarid peaksid nüüd jälle enamvähem töötama. Kuna te ise ei arva ära, mida selleks tegema pidi, siis ma ütlen teile. MT-Blacklisti eelmine versioon tuli serverist maha kustutada… Seda, kas uus hakkas tööle, võite ise mõistada:P Peaks selle arvutijama üldse ära lõpetama ja hoopis näiteks midagi kuduma. Tahaks mõnda ilusat kampsunilõiget, mul on mustriidee olemas.

Kommentaarid peaksid nüüd jälle enamvähem töötama. Kuna te ise ei arva ära, mida selleks tegema pidi, siis ma ütlen teile. MT-Blacklisti eelmine versioon tuli serverist maha kustutada… Seda, kas uus hakkas tööle, võite ise mõistada:P

Peaks selle arvutijama üldse ära lõpetama ja hoopis näiteks midagi kuduma. Tahaks mõnda ilusat kampsunilõiget, mul on mustriidee olemas.

meie vahel seisavad saatus ja töö

Rumal lugu on see, et lollakad arvutiprobleemid varjutavad kõik toreda, mis muidu mu päevades juhtub. Tegelikult tahaksin ma hoopis jutustada pikki liigutavaid lugusid sellest, kuidas ma * käisin keset päist päeva Politseipargis Jensi reklaamitud purskkaevu vaatamas. See oli vahva. (Mulle meeldivad purskkaevud üldse üle mõistuse suurel määral. Näiteks Budapestis on palju lahedaid purskkaeve, nende nimel … Loe edasi “meie vahel seisavad saatus ja töö”

Rumal lugu on see, et lollakad arvutiprobleemid varjutavad kõik toreda, mis muidu mu päevades juhtub. Tegelikult tahaksin ma hoopis jutustada pikki liigutavaid lugusid sellest, kuidas ma

* käisin keset päist päeva Politseipargis Jensi reklaamitud purskkaevu vaatamas. See oli vahva. (Mulle meeldivad purskkaevud üldse üle mõistuse suurel määral. Näiteks Budapestis on palju lahedaid purskkaeve, nende nimel võiks ma seal linnas lausa elada. Ja Zagrebis otse meie firma Horvaatia kontori ees on ka väga edev purskkaev igasuguste mõnusate eriefektidega, mille kohta sealsed kolleegid küll väidavad, et need olevat dirty.) Park oli muidu ka väga… park. Igasuguste pargilike asjadega nagu laste mänguväljak, koerte jalutusväljak, kehalise kasvatuse tundi pidavad gümnaasiumitüdrukud, purskkaevus end märjaks tegevad algkoolipoisid, kastanid. Ma hoidusin kastanimune korjamast, sest see oleks olnud nii kohutavalt meinstriim, aga

* ostsin endale Kastani-nimelisi komme Viru keskuse Kalevi kommipoest, kus on maailmakõigeägedam müüja. Teda lihtsalt ei saa kirjeldada, teda peab nägema. Ma arvan, et ma hakkan lähemal ajal üsna palju kommi sööma:P

* käisin psühholoogia loengukursuse raames videotreeningul, mis oli igav, sest ma olin seda grupitööd varem teinud, mis meile anti; seetõttu hoidusin liidrirolli võtmast ja ei vaielnud ka kuigi pikalt vene poistega selle üle, kas magnetkompassist on Kuul midagi kasu või ei, olin lihtsalt üsna vait. Hiljem asja videost vaadates avastasin, et ma olen täitsa armas, kui ma suu kinni hoian või väga vaikselt räägin. Ma vist hakkan seda omadust endas kultiveerima nüüd.

kõnnin mööda sust nii kui poleks sind tundnudki

Ma tahaks maha minna, palun. Alates sellest hetkest, kui ma uuele opsüsteemile üle läksin, olen ma, tundub, vahetpidamata mingeid asju installinud, upgrade’inud ja mida kõike veel. Lõppu ei paista, sest iga uus asi toob kaasa mõne vana mittetöötamise. Nüüd on mul uus MT, äge küll, aga sellest kommentaarimajandusest ei suuda ma end läbi närida:( no … Loe edasi “kõnnin mööda sust nii kui poleks sind tundnudki”

Ma tahaks maha minna, palun.

Alates sellest hetkest, kui ma uuele opsüsteemile üle läksin, olen ma, tundub, vahetpidamata mingeid asju installinud, upgrade’inud ja mida kõike veel. Lõppu ei paista, sest iga uus asi toob kaasa mõne vana mittetöötamise. Nüüd on mul uus MT, äge küll, aga sellest kommentaarimajandusest ei suuda ma end läbi närida:( no MIDA ma pean tegema, et ma ei peaks iga viimast kui kommentaari käsitsi aktsepteerima? (TypeKey accoundi tegin juba.)

Tegelikult teil ei oleks vaja teada, et ma oma arvutiprobleemidega ise toime ei tule, eks. Aga elu blogosfääris on selline – me kõik teame liiga palju üksteise suhtetragöödiatest ja tehnoloogilistest platvormidest. Ärge lugege, kui ei meeldi. Ja ärge kommenteerige, kui te ei kannata oma kommentaari lugemisega oodata, kuni ma koolist tagasi jõuan:P

can’t look in her eyes she’s out of my league

Erinevatel põhjustel sõitsin ma täna üle mõne aja taas ühistranspordiga kooriproovi ja tagasi. See vaev tasus end täiega ära – esiteks pakkusid Hispaaniast tagasi jõudnud lauluõed kodusoodanutele kangeid alkohoolseid jooke (no okei, ainult ühte jooki, aga nii kõlas ju ägedamalt, eks?), mida ma üldse poleks saanud juua, kui ma oleks autoga olnud. Ja pärast sõitsin … Loe edasi “can’t look in her eyes she’s out of my league”

Erinevatel põhjustel sõitsin ma täna üle mõne aja taas ühistranspordiga kooriproovi ja tagasi. See vaev tasus end täiega ära – esiteks pakkusid Hispaaniast tagasi jõudnud lauluõed kodusoodanutele kangeid alkohoolseid jooke (no okei, ainult ühte jooki, aga nii kõlas ju ägedamalt, eks?), mida ma üldse poleks saanud juua, kui ma oleks autoga olnud. Ja pärast sõitsin ma trollis koos ühe uue esimese aldiga, kes jäi mulle juba esimest korda proovi tulles silma, sest ta on hariduselt rootsi filoloog. Meil oli temaga tore juttu rääkida, aga mis põhiline, mõneks ajaks on jälle lahendatud pidev probleem, kust saada lugemiseks rootsikeelseid raamatuid:) Oh, see on nii lahe, et seda ei anna kohe kirjeldadagi.

please please please let me get what i want

Aga te Firefoxi ja ID-kaarti omavahel suhtlema olete proovinud panna? Ei no ma sain hakkama, aga ärge tulge mulle seletama, et siin ei ole midagi konfida. Huhh, vanas eas pean veel süsteemifailides sorima:P Ja see pole ka aus, et ID-kaardi veebis olev õpetus ei ole täielik ja et tegelikult asja töölesaamiseks tuleb kommentaarides sobrada… Kui … Loe edasi “please please please let me get what i want”

Aga te Firefoxi ja ID-kaarti omavahel suhtlema olete proovinud panna? Ei no ma sain hakkama, aga ärge tulge mulle seletama, et siin ei ole midagi konfida. Huhh, vanas eas pean veel süsteemifailides sorima:P Ja see pole ka aus, et ID-kaardi veebis olev õpetus ei ole täielik ja et tegelikult asja töölesaamiseks tuleb kommentaarides sobrada…

Kui ma juba virisema hakkasin, siis Download Manager ei käitu nii, nagu ta lubab, ja mu MovableType’i kasutajaliideses ei ole Bold, Italic, Underline ja URL nuppe. IE-ga on.

No ikkagi mulle meeldib see rebane, aga miks ta ei võiks siis juba ideaalne olla?:P Ja… miks on alati nii lühike see armumise esimene periood, kus armumisobjekt tundubki täiesti ideaalne?

joo see tee sidruniga joo

Piraaja väidab, et blogijad ei käi teatris (või kui käivad, siis ei räägi sellest), ja tõestab seda sellise päringuga. Mina tegin natuke teistsuguse päringu ja sain, noh, natuke teistsuguse tulemuse:) Tühja sellest teatrist kui niisugusest, aga ma leian viimasel ajal tihti, et eestlased võiksid Google’isse (ja teistesse otsingumootoritesse) suhtuda veidi suuremate reservatsioonidega kui nad seda … Loe edasi “joo see tee sidruniga joo”

Piraaja väidab, et blogijad ei käi teatris (või kui käivad, siis ei räägi sellest), ja tõestab seda sellise päringuga. Mina tegin natuke teistsuguse päringu ja sain, noh, natuke teistsuguse tulemuse:) Tühja sellest teatrist kui niisugusest, aga ma leian viimasel ajal tihti, et eestlased võiksid Google’isse (ja teistesse otsingumootoritesse) suhtuda veidi suuremate reservatsioonidega kui nad seda tihtipeale teevad. Keele eripära tõttu.

Muidugi, meil on Yammy, otsingumootor, mis käänab – aga see pole jälle muus osas nii nutikas kui Google…

Muide, mis puutub teatrisse, siis seal ma käisin küll ükspäev – “Et keegi mind valvaks”. Aga ma ei räägi sellest;) (ja muide, kas keegi teab, kas “Aida” pileteid on veel võimalik saada?)

there’s such a lot of world to see

No ta ei tapnud, järelikult peaks ma nüüd olema kõvasti tugevam kui enne. Aga kardetavasti ei saa ma homme trepistki alla, rääkimata muudest jõunumbritest:) ma ei olnud varem kunagi 8 tundi järjest kõndinud, te olete või? Kõige vastikum oli, teadagi, hetk, kui jalad esimest korda täiesti märjaks said. Edasi oli juba üsna soe ja mõnus. … Loe edasi “there’s such a lot of world to see”

No ta ei tapnud, järelikult peaks ma nüüd olema kõvasti tugevam kui enne. Aga kardetavasti ei saa ma homme trepistki alla, rääkimata muudest jõunumbritest:) ma ei olnud varem kunagi 8 tundi järjest kõndinud, te olete või?

Kõige vastikum oli, teadagi, hetk, kui jalad esimest korda täiesti märjaks said. Edasi oli juba üsna soe ja mõnus.

Kõige toredam oli see, kui ma sain oma ülearuse pudelitäie Eviani kurnatud koerale anda. Ühed olid nimelt kutsika rogainile kaasa võtnud. Me kohtusime nendega enne esimest punkti, kus loom parajasti rihma otsast lahti päästeti ja ta hullunult ringi sebima hakkas… ja siis seitse tundi hiljem, enne eelviimast punkti, kus loom oli väga taltsaks muutunud ja loomaomanikud kurtsid, et ta oksendavat, ei jaksavat enam käia ja ei olevat üldse nõus gaseeritud vett jooma. Häh, ma ka ei oleks. Gaseerimata vesi lükkas ta igatahes uuesti liikvele.

Muidu see koer mulle meeldis, aga tal oli roosa nina, mis andis talle põrsa välimuse.

sinu pilk mind sekundiga selili lööb

Ma unustasin oma autoelamusi kokku võttes kõige olulisema täiesti – meie kahekesiolemise hetked, mis, olgem ausad, on täiesti minu üksiolemise hetked, auto ei puutu üldse asjasse:P Need õhtud, kui ma sõidan üksi koju, väljas on pime ja külm ja märg, aga minul on soe, ma kuulan seda muusikat, mida ma tegelikult tahan kuulata ja millest keegi teine ei taha midagi kuulda, ma laulan kaasa või siis ei laula, vaid mõtlen asja üle järele, ma valin sellise tee ja tempo, nagu parajasti mõnusam tundub, ma olen maailma kunn.

Kui homme ka selline ilm on nagu täna, siis rogain küll pigem tapab kui teeb tugevaks:(

will you remember my name

Eile tüdinesin ma lõplikult ära sellest, et keegi ei oska mu IE seadeid nii paika panna, et ta mu peale enam ei möliseks iga väikse asja pärast. Nüüd on mul Firefox ja ma olen armunud. Tõesõna, kõik, mis mulle temast räägitud on, on tõsi. Ükskord ometi on mul brauser, mis aitab mul tööd teha, mitte … Loe edasi “will you remember my name”

Eile tüdinesin ma lõplikult ära sellest, et keegi ei oska mu IE seadeid nii paika panna, et ta mu peale enam ei möliseks iga väikse asja pärast. Nüüd on mul Firefox ja ma olen armunud. Tõesõna, kõik, mis mulle temast räägitud on, on tõsi. Ükskord ometi on mul brauser, mis aitab mul tööd teha, mitte ei sega vahetpidamata!

Aga tegelikult tegi mind mõtlikuks see, et tegu ei olnud üldse armastusega esimesest silmapilgust. Kõigepealt ma kartsin, siis ma olin vihane ja siis nõutu. Või oli see nüüd mingis teises järjekorras? Igatahes olin ma äärmiselt häiritud sellest, kuidas asjad olid järsku teistmoodi, ja mul läks tundide kaupa aega ja mitu rahunemist, enne kui ma suutsin üldse rahulikult konfima hakata.

Ei, Firefox pole milleski süüdi. See ängistavate emotsioonide rünnak on juba liigagi tuttavaks saanud – alles ma vahetasin ju telefoni ja paar nädalat enne seda opsüsteemi… Skeem on iga kord sama – ma olen otsustanud, et vana ei sobi, ma tean, et mul on uut vaja, ma valin uue ise ja hoolikalt välja… ja siis on ta mul olemas ja siis on paanika, sest ta on teistsugune kui vana! Ma olen tagala hoolikalt ära kindlustanud ja valmistanud ette kõikvõimalikud migratsiooniprotseduurid, ma olen vajalikud andmed eksportinud ja varundanud ja mis kõik, mul ei ole midagi karta, aga ikkagi ma kardan. Eriti kui ma nuppu “impordi kogu oma elu” esimesel katsel üles ei leia:P (Selles suhtes oli Firefox küll väga sõbralik.)

Ma olen alati arvanud, et ma kardan uut tehnoloogiat keskmisest inimesest vähem, aga nüüd on küll hakanud tekkima tunne, et ma kannatan mingi muudatusfoobia all.

mis kirjas on kirjas mis ei nüüd pole aega

Minul ja mu autol oli eile väike tähtpäev – me oleme nüüd juba pool aastat koos olnud. Ei no mida, mõned inimesed tähistavad oma suhete iga järjekordse kuu möödumist, nii et ma võin ka vahekokkuvõtteid teha siin julgelt:D Selle poole aasta jooksul olen ma * sõitnud maha umbes 13000 km * sattunud ühe korra sõitma … Loe edasi “mis kirjas on kirjas mis ei nüüd pole aega”

Minul ja mu autol oli eile väike tähtpäev – me oleme nüüd juba pool aastat koos olnud. Ei no mida, mõned inimesed tähistavad oma suhete iga järjekordse kuu möödumist, nii et ma võin ka vahekokkuvõtteid teha siin julgelt:D

Selle poole aasta jooksul olen ma

* sõitnud maha umbes 13000 km
* sattunud ühe korra sõitma oma auto tagaistmel ja ühe korra parempoolsel esiistmel
* läbinud 12 riiki 2 nädalaga
* rallinud kiirteel 170ga
* maksnud 20 eurot trahvi telliskivi alt läbisõitmise eest
* jäänud mutta kinni ja pidanud laskma end traktoriga välja tõmmata
* õppinud parklas manööverdamisega samaaegselt akent sulgema, turvavööd kinnitama ja makis plaati vahetama
* manöövrite käigus sattunud lähikontakti parkimismaja postiga
* veerenud ummikus eessõitva (-seisva?) auto konksu otsa
* saanud selgeks mõisted “stange”, “tiib”ja “logar” (põhjus: vt. kaks eelmist punkti)
* tundnud (esimest korda elus) rõõmu sellest, et keegi ei eeldagi, et naisterahvas asjadest midagi teab
* üllatanud iseennast ja teisi sellega, et naisterahvas teab asjadest midagi… kui tal selleks tuju on
* saavutanud keskmise Tallinna autojuhi jultumuse (v.a. reavahetusse puutuv osa, seda ma ei julge ikka veel teha nii, nagu käib)
* ohjeldamatult meestega autojuttu rääkinud
* õppinud parkimismajja sisse ja sealt välja sõitma nii, et kaardi pilussetoppimiseks pole enam vaja turvavööd lahti teha
* jõudnud rohkem ja kiiremini

no ja nii edasi. Üldiselt on meie suhe täitsa paljutõotavalt alanud mu meelest. Aga tuleb pime ja porine sügis ja siis libe ja külm talv… vaatab, kas see suvesuhe jääb kestma või hääbub vaikselt või lõpeb äkki hoopis tüliga:)

it’s getting dark too dark to see

Cafe Peterson on imelik kahe näoga koht. Kui sinna minna hommikul vara, näiteks laupäeval enne kella 11 või tööpäeval Janega pärast trenni ja enne tööd putru või omletti sööma, siis on seal nii mõnus. Istud rahulikult, rüüpad oma lattet, sööd maitsvalt ja tervislikult hommikust, päike vaikselt tõuseb, keegi ei sega. Nii sobilik päeva alustuseks. Kui … Loe edasi “it’s getting dark too dark to see”

Cafe Peterson on imelik kahe näoga koht.

Kui sinna minna hommikul vara, näiteks laupäeval enne kella 11 või tööpäeval Janega pärast trenni ja enne tööd putru või omletti sööma, siis on seal nii mõnus. Istud rahulikult, rüüpad oma lattet, sööd maitsvalt ja tervislikult hommikust, päike vaikselt tõuseb, keegi ei sega. Nii sobilik päeva alustuseks.

Kui sinna minna lõuna ajal, on seal hullumaja. Kõik lauad on täis, päevapraadi ootad kolmveerand tundi. Neil on seal muide ainult üks mikrolaineahi ja kogu toiduvalmistamine käib sellega. Ja neli minutit tuleb soojendada, et keedetud kartulid piisavalt kuumaks saaksid, ma kuulsin, kuidas üks teenindaja seda teisele õpetas seal:P Maitsev see toit muidugi ei ole.

Kõige hullem on ikkagi see fanaatiline idamaise välimusega vene rahvusest eesti noormees, kelle nad sinna tööle on võtnud. Ma pole elus näinud nii agarat ja pealetükkivat teenindajat! Ta jookseb inimestele uksele vastu ja hakkab neile maitsekohvi ja kõige kallimaid alkohoolseid jooke pähe määrima, seda kas eesti või inglise keeles, millest kumbagi ta eriti ei oska. Ta käib pidevalt laua juures küsimas, kas saab sulle veel midagi tuua ja kas toit maitses; seejuures ükskõik mille toomine võtab tal igaviku ja kui öelda, et üldse ei maitsenud, naeratab ja noogutab ta nii rõõmsalt, et ma ei usu, et ta mu vastust tegelikult kuulas. Ta valab lattet nii, et piim satub küll klaasi sisse, aga kohv põhiliselt välisküljele, ja ta ei pane seda tähelegi. Kui talt küsida, kaua toiduga veel läheb, teatab ta enesekindlalt, et viis kuni kaks minutit. Tegelikult läheb kakskümmend viis.

Õnneks ei ole ta vist kuigi varajase ärkamisega, igatahes hommikuti teda seal pole ja siis on see kohvik ikkagi kõige parem koht üldse.