Kuu: oktoober 2004

ja ma olengi Rootsis halloweenipeol, see on natuke nagu oleks loomaaias ja natuke nagu osaluseksperiment. Siin on mingid inimesed, kes elavad täitsa rahulikult oma elu, joovad eesti viina (arvake, kes ostis eile Prismast 13 liitrit viina nagu mingi vodkaturist?) ja räägivad oma keeles. Ma olen igasugustel pidudel varem olnud, aga sellisel ei ole, kus räägitaks mitteinglise keelt, millest ma samas aru saan. Hoopis teistmoodi on kui tavalised rahvusvahelised peod, kus igaüks üritab viisakas olla ja rääkida nii, et kõik kindlasti aru saaksid – ehk siis inglise keeles. Ja ka hoopsi teistmoodi kui peod, kus suhtlemiseks valitakse mingi keel, mida ma jälgida ei suuda – näiteks serbia.

ja siin mängib Manowar, mida ma ei ole kuulnud ca 10 aastat… ja mul on ägedad ämblikupildiga sukkpüksid ja seetõttu ka seelik seljas, mida pole ka teab kui kaua olnud. Mulle meeldib.

Ainult seda ma ei tea, mis pagana nipiga ma esmaspäeva hommikuks tööle jõuan.

Bosnia ja Soome liiklustrahvide menetlemise süsteemid on mõnevõrra erinevad:P Trahvisummad ka…

Ma igatahes jõudsin Luleåsse ja noh, nüüd ma olen siin ja laotan ämblikuvõrku teleka peale laiali, üks ämblik kadus ära juba, ah ei, tuli välja. Kutsumise peale vist.

Helsingis olid helkuritega hobused. Nad nägid ülilahedad välja, noh, hobused ise vast mitte nii väga, sest neid ei olnud pimedas näha, aga iga jala ümber kabja lähedal olid neil helkurid ja ratsanikel olid helkurvestid seljas.

Virmalisi nägime ka öösel ja päikesetõus oli ilus, sest siinkandis on kõik asjad härmas – noh, puud ja rohi ja autod jne – ja punane päikesevalgus nägi selle kõige peal eriti efektne välja.

Ega ma ise ka alati mingi spontaansuse etalon pole, aga ikkagi on nõme, et kui mul tuleb reede hommikul kell üksteist idee minna õhtul kell kuus autoga Põhja-Rootsi halloweenipeole, siis ei leia ma päeva jooksul kedagi, kes oleks nõus kaasa tulema. Üksi on kah jama 2*900 km sõita…

Laevani on veel kolm tundi. Anyone?

Päeva meeleolu toob meieni A Girl’s World.com.

Jennifer’s Day

Jennifer, 13, England

Kui ma kodust välja tulin, siis paistis kuu ja isegi enamus varju oli veel alles.

Harju tänavale jõudsin parajasti siis, kui päike tõusis. Kust ma tean – sest Toompeal heisati lippu ja mängiti hümni. Ma jäin täitsa seisma ja kuulasin, sest nii ilus oli ja ma jälle mõtlesin, kui tore on, et vabariik püsib.

Pärast vaatasin kohvikuaknast seda päikeseasja edasi. Puud läksid järjest kollasemaks ja mulle tuli jälle meelde, kuidas sügis oskab ilus olla. Ja taevas oli taeva karva sinine:)

Ma tahaks tegelt kududa ühe pikitriibulise salli. Aga niisugune asi pole vist võimalik, või on?

Kui ma nüüd ainult mäletaks, kuidas ja millal tuli meie klassi aktiivil üldse see idee, et me peaksime tuttavaks saama oma nimekaimudega – uue c4-ga…

(See on mingi HTG-spetsiifiline viis klasse tähistada – paralleeli täht ja gümnaasiumi alustamise aasta viimane number. Ehk siis iga kümne aasta tagant hakkab ring otsast peale ja see kümme aastat sai c4 puhul sel sügisel täis. Iga klass vist end väga selle tähistuse kaudu ei defineeri ka, see on põhiliselt kasutusel mailiaadresside jagamisel. Aga meie oleme neist kahest tähest endale peaaegu et kaubamärgi välja kujundanud ja see vist oli üheks põhjuseks, miks me pidasime vajalikuks üle vaadata, kellega me seda jagama hakkame.)

Igatahes vist juba eelmisel talvel hakkas see mõte vaikselt idanema ja resulteeruski selles, et me tegime tänavu oma tavapärase sügisese ühepäevase rabamatka asemel veidi pikema metsaürituse koos värskete kümnendikega. Ise vist ka aimamata, mis sellest üldse välja tuleb – kas noored meid üldse jutule võtavad, paljud neist tulla viitsivad, kas neist on matkajaid, kas me meeldime üksteisele, kas meil on koos tore, kas me üldse räägime sama keelt…

Me vist siiamaani ei usu hästi, KUI hästi see kõik välja kukkus:)

Noori (see on tobe sõna, aga ma ei oska neile kuidagi teisiti viidata. nemad, muide, ütlesid meie kohta “suured”:P) oli kohal üle kahe korra rohkem kui meid endid – umbes kolmveerand kogu klassist. Pluss klassijuhataja, mis oli meile suureks rõõmuks, sest kooli juhtkonna poolt autoriseerimata ürituste korraldamisest tekkiv jama on c4 kaubamärgiga seni ebameeldivalt tihti kaasas käinud:P Metsa nad ei kartnud (tänu teatavatele hariduskorralduslikele muudatustele meie koolis on nemad loodusklass, mitte matt-füss, nagu meie olime, see ehk aitas kaasa).

Meil on oma klassiga kümme aastat omavahel jube tore olnud, sellepärast me vist ei olekski kunagi arvanud, et uus seltskond võib üritusele nii palju juurde anda ja et kõvasti üllatusi tuleb nii vana kui uue c4 poolt. Aga

* alusetu oli mu hirm, et kümnendikud kas ei taha meiega laulda või ei oska meie laule. Minu koostatud minilaulik lauldi mitu korda otsast lõpuni läbi ja ükski Lasteekraani, Sojuzmultfilmi või Entel-Tenteli laul ei valmistanud probleeme, kuigi ma tõesti ei saanud aru, KUIDAS meist kümme aastat nooremad neid nõukaaegseid laule teada saavad:P Täna Postimehest sain teada:) Sama alusetu oli hirm, et nad multikalaule vene keeles ei oska – oskasid kohati rohkemgi kui me ise. Lisaks oli vahelduseks väga tore naishääli ka kuulda meie muidu üsna maskuliinses ja viisipidamatus kambas. Loodusklass on ju traditsiooniliselt tüdrukuteklass – poisse ainult kolmandik;)

* ilmselt tänu samale tüdrukuteklassi asjale sai öösel korralikult tantsitud ka – neiud panid ühel hetkel õige plaadi mängima ja läks sambaks. Selliseid puusanõkse ja saltosid polnud ma kõigi nende aastate jooksul oma klassivendade esituses veel näinud, aga loodetavasti ei jäänud see nüüd viimaseks korraks…

* korralikule klassiõhtule kohaselt mängiti hulgaliselt seltskonnamänge, mis olid üle ootuste ägedad. Me oleks PEAAEGU silmapilgutamiseni ka jõudnud, ausalt:)

* no on meie matkadel juhtunud üht ja teist, aga sellist asja, et tõuseme hommikul üles ja võileivad on valmis tehtud, pole küll kunagi enne olnud! (Esimese päeva lõunasöögist pole muidugi hommiku jaoks võileivamaterjali üle ka jäänud tavaliselt, aga samas pole esimese päeva lõunat ka kunagi enne söödud paduvihmas ja metsikus tuules vaatetorni platvormil.) Köögitoimkonda võiks kiita ka sõmera tatrapudru eest, mis on samuti ennenägematu, aga katsugu nad enne samasugune lõkkel valmis teha, mitte pliidil, siis vaatame…

* ma olen ju vana orienteeruja küll, aga ma polnud kunagi varem ühtegi võistlust võitnud. Aga seekord ei jäänud muud üle – ma ei saanud ju oma kuueteistaastastele tiimikaaslastele öelda, et ma ei jaksa terve tee joosta, ja kaarti

valesti lugeda oleks ka piinlik olnud:P Ülekaalukas esikoht ja auhinnaks neljasilmavestlus žürii liikmetega, sest me võitsime järgmist võistkonda umbes 20 minutiga… ma olen täiesti kindel, et see jääb mu sportlasekarjääri tippsaavutuseks!

Ja nii edasi. Ma arvan, me kohtume nendega veel. Näiteks kui kevadel Võhandu jõgi peaks hakkama üle kallaste ajama nii nagu ei kunagi varem, siis on ilmselt ühendatud c4 paadimatkal:)

Veel reede ennelõunal oli mul üsna kindel plaan minna varakult ja rahulikult Tartusse, et laupäevahommikuseks matkastardiks korralikult valmis olla. Aga siis tuli üks telefonikõne, siis oli neli naist, mõned veinid ja tundide kaupa klatšši… ja lõpuks läks nii, nagu alati – jõudsin Tartusse varahommikuse bussiga pool tundi enne starti, und olin saanud summaarselt nelja tunni jagu, pool vajalikust matkavarustusest oli maha ununenud ja… nojah, nagu alati, nagu juba öeldud. Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et kui väga ma ka ei püüaks ja kui hingest Tartut ei armastaks, ikka piirdub 90% minu sealkäikudest marsruudiga bussijaam-McDonald’s-Statoil-Vanemuise alumine parkla – sest Tartusse sõidan ma enamasti selleks, et sealt sõita sinna, kust järjekordne matk algab. Ikka jõuan ma starti neli minutit liiga hilja, Statoili kohvitops käes ja osa kohvi maha loksumas. Ikka valutab pea, kuni lõpuks metsa jõutakse. Ikka nad naeravad mu üle, ehkki ise on nad samasugused:P (siinkohal tahaks tervitada c4 Tallinna divisjoni – ja üldse, kuidas teie sellega toime tulete, et elate Tallinnas, aga elu on Tartus?)

Sellepärast ma arvan ikka veel, et vaja on Tartusse kodu. Kõige vastu see muidugi ei aitaks, aga Fish Maci ja kella seitsmese Tallinn-Tartu bussi vastu vast ikka? Ja… ma olen Tartus kuidagi kenam inimene, tundub mulle vahel.

“tallinn on vahva, sest olemasolevasse piiratud ajavahemikku tuleb suruda võimalikult palju vajalikku tegevust. ja siis pühapäeval tuleb ikka niimoodi tartusse tagasi minna, et pooled asjad jäävad tegemata.”

kirjutab Hanna. Huvitav, et ma just eile mõtlesin sedasama Tartu kohta:)

Mul peaks novembris tulema paar Tartu-komandeeringut. Täitsa juba ootan neid, ehkki novembri enda jätaks küll meeleldi vahele.

Kui sellest Shrekist nüüd värske peaga veel rääkida, siis minu meelest oli dublaažž masendavalt kehv. No selline “teksti luges Toomas Lassmann”-tüüpi lausa.

Ja kassitriki puhul on väga oluline saavutada, et kõik ümberringi selle peale “awwwwwwwww” teeksid, muidu ei loe.

Tegelikult tahaksin ma jutustada sellest, kuidas me nädalavahetusel HTG 10c klassiga metsas käisime, aga ma lihtsalt ei jaksa. Pärastpoole ehk. Aga huvitav on see, et kuigi kogu üritus oli väga lahe ja juhtus palju märkimisväärset, on mul kõige eredamalt meeles hoopis see, kui me pühapäeva õhtul Vanemuise alumises parklas bussi pealt maha tulime, punase tulega üle tee jooksime (no ainult üle poole tee ja tuli oli juba peaaegu roheline ja autosid ei olnud ja kümnes klass oli selleks ajaks juba ära läinud, nii et me ei andnud halba eeskuju) ja kohtumaja ees lehtedes jalgadega sahistasime. Neid lehti ei olnud seal tegelikult sahistamise jagu palju, aga ühes kohas ikka oli, siis me läksime sealtkaudu.