“Rongiga Tartusse” oli selles mõttes konstruktiivne idee, et kella poole üheteistkümneks olin ma
* jõudnud õigesse linna (õigesse ses mõttes, et sellesse, kuhu täna vaja oli, mitte et Tartu oleks kuidagi üldiselt või objektiivselt võttes õigem kui mõni teine linn.)
* teinud ära oluliselt rohkem ja tähtsamaid tööasju kui tüüpilisel kontoripäeval selleks kellaajaks
* teinud ära sama palju ja samasuguseid mittetööasju kui tüüpilisel kontoripäeval selleks kellaajaks
* joonud palju teed ja hoidnud jalad soojas.
Samas on rongiinternet harjumatult aeglane, rong raputab sama palju kui buss ja esimese klassi vagunis on meeldiva varahommikuse unise vaikuse asemel helitaustaks alatult valjuhäälne raadio Elmar. Või tegelikult ma ei tea, kust nad nii jõledat muusikat võtavad sinna, lihtsalt kõlab üsna elmarlikult. Mitte et ma kurdaksin (mul oli oma muusika kaasas), aga lihtsalt et hoiduda rongisõidu liigsest idealiseerimisest…
whatever 