siis mu süda sulas vihmaga koos lume sisse ära

Juhtus jälle nii, nagu tihti juhtub – Tartus-käimine võttis mu mitmeks päevaks sõnatuks. Võibolla sellepärast, et see on rohkem selline olemise kui ütlemise koht.

Aga päriselt õnnelikuks ma seal ei saanud, kuigi ma sain käia paadimatkal ühtede kõige armsamate poistega, kes mu elus üldse leiduvad… ja kuigi ma ei teinud midagi, mida oleks hiljem pidanud kahetsema (okei, tegelikult poleks pidanud laupäevahommikuse pohmaburgeri marki muutma, Fish Maci vastu ei saa ikka mingid kampaaniatooted) ega jätnud samas tegemata midagi, mille tegematajätmist ma oleksin kahetsenud… ja kuigi ma valisin iga vahemaa läbimiseks otsetee asemel ilusa tee… ja kuigi, nagu Uku ütles, “ahjaa, nüüd on ju see aastaaeg, kui kojumineku ajal päike tõuseb”.

Ühel hetkel oleksin peaaegu armunud, aga ei õnnestunud ja ilmselt ongi parem. Ühel ööl oleksin peaaegu Krooksus söömas käinud, aga ei mahtunud ja ilmselt ongi parem. Tagasiteel oleksin peaaegu Metallicat kuulanud, aga automakk ei lugenud venna kirjutatud plaati korralikult. See küll millekski hea ei olnud. Täna kuulan Megadethi, aga see ei aja asja ära.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: