Kuu: oktoober 2007

Bucharest In Your Pocket väidab peatükis “Arriving in Bucharest” pealkirja all “By Bus” järgmist:

Quite frankly, if you arrive in Bucharest by bus or coach then something, somewhere, has gone very wrong in your life, and no guide book in the world can help.

ja ega nad tõepoolest ei üritagi aidata, sinna see peatükk lõpeb.

ma olen ühe korra rumeeniasse bussiga sõitnud küll. õnneks ainult budapestist cluj-napocasse, aga kollane ikarus suutis selle 275 km peale kaheksa tundi kulutada. see oli mu elu pikim öö ja pärast piiriületust (bussijuht korjas kõik passid kokku ja piirivalvur jagas need tagasi, kutsudes kõiki nimepidi, ainult minu kohta öelda “graždan estonii”) tekkis mõneks ajaks kirjeldamatult ebamaine tunne – ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see olen mina ja et ma olen ikka veel sellessamas maailmas, millega ma harjunud olen. aga siis tuli raadiost a-teensi “halfway around the world” ja haakis mind kenasti reaalsuse külge tagasi. rohkem enam ma ei olegi elus nii ära kaduda suutnud.

ahjaa, see bussisõit juhtus sellepärast, et mul oli teel rumeeniasse vaja käia läbi budapestis asuvast jugoslaavia (jajah) saatkonnast ja budapestist välja on ilgelt kehv hääletada. pilet ei maksnud ka suurt midagi.

aga kui ma peaks aastal 2007 uuesti selle sõidu ette võtma, siis oleks ma nõus, et midagi on elus ikka päris viltu läinud:)

rumeenlased suutsid mu endast välja ajada juba ammu enne, kui ma jala bukarestis maha sain. õuduste tipp on seista pikas ja aeglases pardalepääsemisjärjekorras koos inimestega, kelle arusaam üksikisiku personaalsest ruumist on nii… erinev sinu omast. vahtisin neid vanamehi, kes mul seljas elasid, kogu aeg tigeda pilguga, aga see ei mõjunud, lõpuks lasin nad lihtsalt endast möödsa, et saaks ise distantsi hoida. selga tuli asemele noor abielupaar, no see oli ka ebameeldiv, aga ikka parem kui vanamehed. ja siis lennukis istus mu kõrval üks friik, kes HAKKAS MULLE ÕPETAMA, KUIDAS MA SPIDER SOLITAIRE’I PEAN MÄNGIMA! ei no ma saan aru, üle teise inimese õla piilumise kiusatusest pole me keegi vabad, aga kui ta siis tuleb õiendama ka, et pane nüüd kaheksa üheksa peale…

aga rumeenia rahvas sai kõik hoobilt andeks, kui ma bukarestist maailma armsaima raamatupoe avastasin. tõesõna, nad on ühte poodi kokku pannud kõik, mis on head parimates tallinna, tartu, helsingi, londoni, stockholmi, budapesti ja brüsseli raamatupoodides… ja siis seda veel mingi imenipiga võimendanud. selle poes müüakse raamatuid, muusikat, teed ja teenõusid. ma oleks tahtnud sinna elama jääda.

muidu on bukarest mingil moel moskva moodi. ma pole veel otsustanud, kas mulle meeldib… aga mul on siin üksinda pimedas tänaval käia kõhe ja seda tunnet pole ma vist elus enne kunagi tundnud. no tänavad on ka erakordselt pimedad, olgem ausad, isegi kesklinnas.

tähendab. aastate kaupa olen inimesi tüüdanud küsimusega, miks on klaveril musti klahve vähem kui valgeid (täpsemalt, miks ei ole iga kahe valge klahvi vahel musta, noh). MITTE KEEGI pole osanud vastata. isegi muusikud on pakkunud, et “ilu pärast” või “nii on kombeks”.

täna võtsin raamatukogust viienda klassi muusikaõpetuse õpiku ja leidsin vastuse. üheteistkümnendalt leheküljelt.

varsti ma vist üldse enam ei viitsi inimestega rääkida. ei, ma tean, et asi pole selles, nagu oleks teie lollid, asi on selles, et ma ei oska õigesti küsida. aga ikkagi.

loen nüüd õpikuid edasi. tegelikult tahan ma teada, miks häälestatakse kitarril üht keelt teise koha pealt kui teisi. ma olen jumala kindel, et kui ma muusikaõpetuse kuni üheksanda klassini olen läbi töötanud, siis ma saan teada.

mõtlesin tükk aega, kas seda annab kuidagi viisakamalt vormistada, aga vist ei oska, nii et ütlen, nagu asjad on: viimase poole aasta jooksul on tõeliselt kvaliteetsed mehed mu elus olnud ainult need, kellele ma nende teenuste eest maksnud olen. täpsemalt:

– lumelauainstruktor
– mootorrattaõpetajad
– kitarriõpetaja
– BP treenerid (ma käin ainult meestreenerite trennides, põhimõtteliselt)
– korstnapühkijad
– Kristiine keskuse Mister Miniti kingsepp

ja kindlasti veel mõned, kes kohe meelde ei tule.

paneb mõtlema, mis?