Kuu: detsember 2012

Laupäeval tabas mind tahtmine Harry Potteri raamatud uuesti üle lugeda. Hakkasin otsast peale, aga olin pühapäeva lõunaks vaevu kolmanda osa keskpaika jõudnud, kui leidsin WHSmithist müügilt erakordselt soodsa hinnaga raamatupaki – 5 Malory Towersi ja 5 St Clare’i raamatut £12.99 eest!

(Malory Towersi sarja kõigi raamatute leidmine ja läbilugemine on mu jaoks olnud juba mitu aastat kestev quest, mida ei tee lihtsamaks see, et sellele on mingid hilisemate põlvkondade prouad jõudnud juba rohkem järgesid kirjutada, kui Blytoni originaalsarjas osi oligi.)

Noh, nüüd istun siin nagu kits kolme heinakuhja vahel. Viie, kui teised samal ajal aktiivselt pooleli olnud raamatud hulka lugeda. Aga kahjuks internaatkooliraamatute kõrval pole näiteks raamatukogust leitud Clifford D. Simaki (keda ma tavaoludes jumaldan) novellidel mitte mingit šanssi. Lendluudpalli maailmakarikavõistlustel lahkusid veelad just platsilt ja Malory Towersis valmistatakse ette teise aasta jõulunäidendit…

Õnneks on puhkuseni veel ainult kaks päeva.

(Et kuidas see kõik Londonisse puutub? Kõik need raamatud algavad alati mõnest raudteejaamast siit, duh!)

Londoni ühistransport on päris kallis, aga selle raha eest saab ka ühtteist – metroo on kiire (kui ka tipptundidel liiga täis), bussid sõidavad peaaegu igale poole ja siis leidub veel igasuguseid erinevaid ronge (linnadevahelised, overground, DLR, kusagil olevat isegi trammid… ma ei saa küll aru, miks neid nii palju ja eri nimedega peab olema, aga kuni piletisüsteem on ühine, siis mind ei sega ka). Kõige rohkem meeldib mulle aga hoopis see, kui palju ja lihtsalt saab… infot.

Google Maps teab kõiki väljumisaegu ja liine. Ma ei tea, kuidas nad seda teevad, ja mind ei huvita ka, aga mingil müstilisel moel saan ma ükskõik mis seadmel otse kaardirakendusest väga lihtsalt teada, millega ja kuhu ma sõitma pean. Iga kord, kui ma olen arvanud, et olen ise targem, ja üritanud süsteemi üle kavaldada, on selgunud, et nad teadsid jälle midagi, mida mina ei teadnud.

Bussipeatustes on tihti tablood, mis näitavad, millal järgmine buss tuleb. Aga kui ka ei ole, siis saab jälle veebist või mobiilirakendusest või SMSiga selle info kätte. Lisaks on bussipeatustes olevad lähikonna bussiliinide kaardid mu meelest veel suurem disainiime kui kuulus Londoni metrookaart – muljetavaldavalt täpne (st mitte liiga suur, aga ka mitte liiga väike) hulk vajalikku infot on väga lihtsalt hoomatavaks tehtud.

Ja kirsiks tordi peal teab TfL, milliste liinidega ma sõidan ja mis peatusi kasutan, mistap nad saadavad mulle vajadusel e-mailiga just nimelt minu jaoks olulist ja asjakohast infot – näiteks et bussijuhid kavatsevad streikida või et mõni tänav on mõnel päeval suletud ja liinid ümber suunatud või et nüüd on minu kodujaamas ka wifi olemas. Tuleb välja, et nii saab ka – masin saadab, aga spämm ei ole.

Ahjaa, et kust nad minu kohta nii palju teavad ja kas see mind segab ka? Ise registreerisin oma Oysteri (ühistranspordikaardi) veebis ära, oleks võinud seda ka mitte teha. Aga ennast tundes nägin ette, et vajadus kaart ühel hetkel kiiresti sulgeda (sest ta on kadunud koos kogu krediidi ja nädalapiletiga seal peal) saabub pigem varem kui hiljem. Boonusena saan ise ka veebis oma sõitude ajalugu jälgida ja otsekoraldusega raha juurde kanda, no ja siis muidugi neid infomaile. Ja ei läinud kaht kuudki, kui tõesti kaardi ära kaotasin.

Üks asi, mida küll kuidagi oodata poleks osanud: minust on saanud suur Briti kuninglike suguvõsade huviline. Willsi ja Kate’i eraelu mind küll kuigivõrd ei eruta, aga suur osa sellest, mis enne neid on olnud, on osutunud üle mõistuse põnevaks.

Mu eriline lemmik on kuninganna Victoria. See sai alguse isegi enne seda, kui ma temanimelisele tänavale kolisin ja iga päev temanimelise metrooliiniga sõitma hakkasin – tegelikult juba ükskord, kui ma turistina Londonis käies Kensingtoni palees tema kohta näitust nägin (väga hea näitus oli, muide, presentatsiooni poolest sama palju kui sisu poolest). Kõige rohkem muljet avaldas mulle, va romantikule, muidugi tema ja Alberti suur armastus… aga see ka, kui noorelt ta kuningannaks sai ja kui pikalt valitses.

Ja, noh, siis mind hakkas huvitama, et kuidas praegune kuninganna Victoriaga täpselt sugulane on (pojapojapojatütar!), ja selle väljauurimise käigus selgus, et Victoria ja Elizabethi vahele mahtus tervelt neli kuningat, aga ükski neist ei valitsenud kuigi kaua, kui vanadaamidega võrrelda. Victoria käes on endiselt rekord (63 aastat ja 7 kuud impeeriumi troonil), aga Elizabeth võtab jõudsalt järele (hetkel teine koht 60 aasta ja 10 kuuga, aga tundub ju üsna kõbus veel? mina igatahes hoian pöialt!).

Surematu teema on muidugi ka Henry VIII ja tema naised. Istusin ükspäev bussis ja minu selja taga üks pisike poiss, ma vannun, et mitte vanem kui viiene, leelutas omaette: “divorced, beheaded, died, divorced, beheaded, survived”. Kõigepealt ma muidugi hetkeks jäin pead murdma, miks üks väike laps, eriti kui ta etniliselt päritolult pole päris kindlasti “white British”, peaks niisugusi sõnu teadma, aga siis ühendasin ära, et ju on tegu mingi tuntud mnemotehnilise abivahendiga nende prouade meeldejätmiseks. Tuleb välja, et ongi, ja nüüd ei unune nad mul endal ka niipea.

Kõigi asjaosaliste googeldamise käigus avastasin enda jaoks BBC “Horrible Histories” sarja, millesse kavatsen sukelduda esimesel võimalusel. No tsekkige palun seda Henryt!

Lapsepõlv inglise keele eriklassis on mind eluks Inglismaal mõnes mõttes päris hästi ette valmistanud. Keele poolest nagunii, aga eks nad nägid vaeva, et meid ka kultuuri osas harida. Noh, olete ehk märganud, et Tower, Big Ben ja Westminster Abbey tegelikult “minu Londonis” eriti suurt rolli ei mängi, ja Guy Fawkesi päeva asemel tähistati meie getos pigem Diwalit, nii et suur osa õpitust on raisku ka läinud… aga mis on marjaks ära kulunud, on jõululaulud.

Carol singing on, selgub, täitsa elav traditsioon. Tänavatel heategevuseks raha kogujad laulavad. Suvalistel treppidel, väljakutel või metroojaamades rivistuvad koorid üles ja laulavad. Tegime kontoris oma väikse koori (okei, kuus inimest on pigem ansambel, aga me ütlesime “koor”, et rohkem kuulajaid kohale meelitada. Lõpuks meelitasid kuulajad kohale siiski mince pie’d ja hõõgvein) ja laulsime. Ja meie getokooril (pikem lugu, räägin teine kord) on viimastel nädalatel olnud kaks-kolm jõululauluesinemist igal nädalal.

Laulud on ikka needsamad – “Deck the Halls” ja “Silent Night” ja “Joy to the World” ja, noh, teate küll. Koorikaaslane Barbara küsis mult hiljuti, kas need on mulle tuttavad lood. Tunnistasin, et jah, sest inglise keeles tunnis tuli need ju kõik pähe õppida. Barbara nentis mõtlikult: “noh, kui eestlastele jõululaulude abil inglise keelt õpetatakse, siis võib teie sõnavara küll päris huvitav olla”. Tõsi, ilma jõululauludeta ma ei teaks ilmselt sõnu nagu “apparel” või “manger” siiamaani ja saaks ka päris hästi hakkama.

Ja siis selgus veel selline huvitav asjaolu, et inglased laulavad jõululaulu “O Little Town of Bethlehem” hoopis teisel viisil kui ameeriklased, ja kogu ülejäänud maailm teab ameerika versiooni.

Ühe hooajalise toiduküsimuse õiendan veel kiiresti ära. Mince pie sees on mincemeat, aga hakklihaga pole sel midagi pistmist  (enam. Ajalooliselt oli seal päriselt ka liha sees). Tänapäeva mincemeat on lihtsalt vürtsidega õuna-rosinamoos ja sellega täidetud pirukad on väga jõululik maius. Kui juba mince pie välja tuuakse, on kindlasti kuskil läheduses ka hõõgveini ja lauldakse jõululaule ja see kõik on päris hubane.

Aga piparkooke ma ei olegi sel aastal veel saanud. Võtan varsti taignateo ette.

Suurema osa briti toidu suhtes olen ma ükskõikne – mitte, et see oleks nii kohutavalt halb, nagu näiteks prantslased üritavad meid uskuma panna, aga nii Londoni kesklinnas kui meie getos on maailma rahvaste toitude valik nii lai, et fish&chips või Sunday roast ei pääse mu elus eriti löögile. Mis mind aga ükskõikseks ei jäta, on cream tea, täpsemalt selle kaks spetsiifilist koostisosa: scones ja clotted cream.

Ma ei tea nende kummagi kohta head (või üldse) eestikeelset sõna. Isegi nami-nami kokandussõnastik jätab mu siinkohal hätta – parim, mis ma ühest retseptist leida suutsin, on:

Clotted cream on kuulus brittide paks ja rasvarikas koor, mida määritakse kellaviietee ajal söödavatele kuklitele.

/…/

Serveeri koos moosiga scones-kakkude juurde.

Nojah, et koor ja kakud siis. Meie majapidamises hakkavad paraku juba juurduma uudissõnad “klotitud koor” ja “skoonid”:P

Aga ega nende imeasjade võlu seletada ei olegi võimalik, neid peab lihtsalt maitsma. See ei olegi nii lihtne, sest mina olen siiani kogu linnast leidnud ainult ühe teepoeketi, mis kogu komplekti (see on siis tee, kakud, koor ja moos) serveerib. Seal käin ise igal võimalusel ja sinna olen kõiki oma külalisi viinud; kõik on olnud väga rahul. Aga tavaliselt kui kakud juhtuvadki kusagil menüüs olema, siis antakse selle õiget tüüpi koore asemel kas vahukoort või võid. (Clotted cream ongi maitselt täpselt nende kahe vahepealne asi.) Nii pole ka sugugi halb, aga see lihtsalt ei ole päriselt see.

Mulle tundub, et britid (vähemalt londonlased – aga eks siin muidugi ongi “valgeid britte” alla poole elanikkonnast järele jäänud, ütlesid täna avalikustatud rahvaloenduse tulemused) ise vist tänapäeval enam suurt cream tea nõudlust ei tekita ja see rõõm on rohkem turistidele jäetud. Aga mina kavatsen küll traditsiooni elus hoida!

Iga päev mõtlen, et üks pilt ütleks rohkem kui tuhat sõna selle kohta, kuidas ma hommikupäikeses jalgrattaga tööle kruiisin, mööda enamvähem tühja ühissõidukirada, aegajalt mõnest bussist mööda sõites, kusjuures kõrvalrajal sõitvad (või pigem seisvad:P) autod annavad mulle selleks teed. Ja kuidas mul ristmikel on rohelise tule ootamiseks eraldi ala kõigi autode ees, ja kuidas seal on peale minu alati veel kolm või viis või kümme jalgratturit. Nojah, aga ma ei raatsi oma meeldivat veeremist selle pildi tegemiseks katkestada ja ega see kõik fotol nii selgelt välja ei tulekski, välja arvatud ehk päike ja, khm, see, kuidas midagi ei saja ja lund ei ole maas.

Nii et kui ma täna FBst selle pildi leidsin, sain aru, et see on nüüd märk, et täna tuleb see lugu ikkagi ära rääkida, olgu või tuhande sõnaga:

Päris niiviisi Suurbritannia jalgratta-commute’ijad kahjuks välja ei näe:( Pigem vastupidi, hõivatud suurlinlane püüab ilmselgelt hommikuse tööle- ja õhtuse kojusõidu käigus ka Tour de France’i ettevalmistusega ühele poole saada, nii et minu keskmine kaaslane foori taga on riietatud lükrasse, sõidab kõverate sarvedega maanteerattaga ja kaob mu nägemisulatusest väga kiiresti. Päris kesklinnas on siiski ka mõned ülikonnas Boris bike’idel (linna rendirattad) džentelmenid, ja nädalavahetusel lukustavad hipsterid taluturgude ja ökopoodide lähedale oma fixie’sid.

(Lukustamisest rääkides, Londoni absoluutne standard on kaks lukku – U-lukk raami jaoks ja pikk trosslukk, mis veetakse läbi esiratta ja võimalusel ka sadula.)

No ja siis olen mina, selle linna kontekstis täiesti unikaalne oma kolmekäigulise jalgpiduriga rummusisese käiguvahetusega laia lenksuga daamirattaga. Britid on täiesti veendunud, et ma olen hollandlane ja et see ratas on ka toodud otse Hollandist. Ja siinsed jalgrattaremontijad (tervitused siinkohal usinatele Hawaii Expressi jalgrattaremontijatele!) näeksid parema meelega, et ma sellega sinna Hollandisse ka tagasi koliksin, kuna selliseid olevat täiesti võimatu hooldada. Tuleks lausa lahti võtta ja puha. Ei ole mõtet, vanemate jalgrataste puhul ongi normaalne, et rummust kriginat ja vilinat kostab.

Jalakäijahelkureid siin riigis ei tunta, aga jalgratturid näevad küll välja nagu juudi jõulupuud – tüüpiline komplekt lisaks kohustuslikele valgele esi- ja punasele tagatulele on neoonkollane jope, helkurribad kõigil riietel ja mõned vilkuvad tuled kas kiivri või seljakoti küljes. (Kiivreid kannavad, noh, rohkem kui pooled kindlasti. Aga mitte kõik!) Minu arusaamaga soliidsest töölkäimisriietusest see päriselt ei klapi, nii et teen ka siinkohal kangekaelselt hollandlast – eks näe, kaua läheb, enne kui ühiskondliku surve all murdun.

See-eest oleks ma täitsa valmis liikluseeskirja kohaselt punaste tulede all ootama, kui teised ratturid seda ka teeksid, aga kuna nad pigem ei tee, siis murdusin ühiskondliku surve all ja järgin de facto reegleid, mis lühidalt on sellised: nõrgematele ei tohi liiga teha, aga tugevamatele küll! Ehk siis, ainus, kelle ees jalgratturil pole eesõigust, on jalakäija (kõnniteel sõitmine paistab olevat täielik tabu). Punane tuli tähendab “anna teed” – kui teiselt poolt kedagi ei tule, siis sõida.

See kõlab küll nagu anarhia ja jalgratturite terror ülejäänud elanikkonna üle, aga imelikul kombel toimib kõik väga rahlikult ja tsiviliseeritult ja aitab suuresti kaasa liikluse sujuvusele. Näiteks on vähemalt suurematel ristmikel fooritsüklis üks selline hetk, kus mõne sekundi vältel on kõigile punane tuli. Vot nende sekundite jooksul ületavad ristmiku need jalgratturid, kellele nagunii kohe roheline tuleks – mis tähendab, et kui roheline päriselt käes on, saavad autod kohe sõitma hakata, sest ratturid on jalust ära läinud ja kiiruse sisse saanud. Võibolla peab seda ise nägma, et aru saada, kui efektiivne see on.

Ja ei, see kõik ei ole üldse jube – lühidalt öeldes on jalgrattur Londonis liikleja nagu iga teinegi ja temaga arvestatakse väga armsasti. Annab nii mööda sõita kui rida vahetada, ja kui ise juhtud järsemal tõusul bussile ette jääma, mis siis ikka – siis sõidab buss jalgratturist mööda.

Tipptunnil sõidan ma rattaga tööle 45 minutiga – see on täpselt sama aeg, mis mul metrooga uksest ukseni kuluks. Bussiga pole julenud proovida, aga arvestades, et ma sõidan selle 10 km jooksul mööda umbkaudu 12 selle liini bussist… ah, bussid on siin üldse väga aeglased, nendega pole aus võrrelda. Autod, nagu öeldud, lihtsalt seisavad kõrvalrajal kõik see aeg. Võibolla neil ei ole kuhugi kiiret.

Kui liiklemise suhteline kiirus, rattahooaja aastaringsus ja muidugi võimalus Tour de France’iks treenida veel ei ole piisav seletus, miks jalgrattaga commute’ijaid nii palju on, nagu neid on, siis tasub süüdistavalt vaadata ka Cycle to Work scheme’i poole – tööandja kaudu on võimalik endale maksuvabalt jalgratas osta. Võibolla 40% soodukaga valiks ise ka juba süsinikraamiga maanteeratta?

Londoni muuseumid on tegelikult kõik täiesti imelised, kui mitte muidu, siis kahel põhjusel: esiteks on koloniaalminevikuga rahval olnud kõvasti aega ja muid ressursse, et igasugust lahedat nodi üle maailma oma pealinna kokku tassida, ja teiseks on pea kõigisse muuseumidesse sissepääs põhikollektsiooni vaatamiseks tasuta. Ma olen neist lihtsalt liiga vähestes jõudnud käia, et mingeid üldistusi teha (noh, rohkem, kui ma just tegin). Süstemaatilise inimesena olen oma põhitähelepanu siiani koondanud ühele – Victoria&Albertile.

V&A keskendub disainile ja kujutavale kunstile, ja on mind viimase aasta jooksul suutnud mitmele oma ajutisele näitusele (mille sissepääs ei ole sugugi tasuta, vaid lausa päris kallis tegelt) kohale meelitada. Kevadine “British Design 1948-2012” ajas mind vaimustusest ruigama ja kui muuseumi poleks kinni pandud (ja hiljem näitust maha korjatud), vaataksin seda näitust vist siiamaani. “Ballgowns” oli nii ja naa, ja nüüd täna vaadatud “Hollywood Costume” jälle uskumatult äge. (Üsna raske on enamasti vastata küsimusele “mis sulle seal kõige rohkem meeldis?”, aga seekord on mul kindel vastus: ma nägin elusast peast Scarlett O’Hara kardinatest tehtud kleiti, ja kui see ei avalda muljet, siis mis üldse avaldab?)

V&A püsikollektsioonist olen ma jõudnud ära vaadata ainult paar pisemat alamosa – mood läbi aegade ja arhitektuur (viimases on muide välja pandud üks Tallinna vanalinna lohepeakujuline veesüliti, väga armsalt kodune). Lihtsalt esemetega kaasatuleva info hulk on seal nii suur, et ei jaksa palju korraga. Ma kogu aeg ootan, et tuleks halva ilmaga nädalavahetus, mil midagi muud plaanis ei ole, ja saaks minna ja veeta muuseumis terve päeva. Mul on veel ju nägemata 50 aastat briti fotograafiat ja mäekristallist kann ja kogu Childhood Museum. Aga tough luck – kogu aeg paistab päike ja MITTE MIDAGI EI SAJA ja muuseumid (V&A järel trügivad järjekorras tihedalt British Museum, Tate Modern, National Gallery ja Natural History Museum) muudkui tammuvad jalalt jalale ja ootavad…

Käisin täna lõpuks ometi Londoni loomaaias ja see on nüüd ametlikult mu lemmikloomaaed maailmas. Sest see on mõistliku suurusega, asub kesklinnas ja seal on AINULT glamuursed loomad! Ei mingeid hektaritäisi kitsesid ja lambaid, aga olemas on kaelkirjakud, pingviinid, sebrad, okaapid, tapiirid ja igasugused lahedad ahvid. (Okei, okaapid ja tapiirid võibolla ei ole glamuursed, aga ma olen lihtsalt eluaeg tahtnud neid näha.)

Lisaks on see loomaaed seal olnud juba aastast 1828 ja on seega arhitektuuriliselt väga võluv; mingeid puure seal eriti pole, rohkem lihtsalt… alad loomade jaoks, ja kohad, kust inimesed saavad neid vaadata.

Kuna paistis ka päike (ja kas on vaja mainida, et kusagil pole mingit lund?), siis oli pärast tunne, nagu oleks pigem safaril käinud kui loomaaias.