#27 Impressionistid

Üks ekskursioonijuhinõuanne veel: kui The National Gallery tundub liiga suur (mida ta kahtlemata ka on) või kui lihtsalt ei julge end väga suureks maalikunstisõbraks pidada (minu juhtum), siis võib vaadata ainult impressioniste – täpselt paras suutäis.

Millegipärast on kõik kuulsad maalikunstnikud, keda ma nimetada oskan, impressionistid või post-impressionistid, nii et nende vaatamine galeriis tekitab kõige rohkem tunnet, et kulutatud aeg on asja ette läinud. Neli saali, 40 minutit  – ja ongi nähtud kõik need vesiroosid ja päevalilled ja baleriinid. Mulle igatahes on nad praeguseks juba täitsa meeldima hakanud.

Niisiis, peauksest sisse ja paremat kätt ruumid 43-46. Pole tänu väärt.

#26 Vaatamisväärsused

Mul on nüüdseks Eestist juba nii palju külalisi käinud siin (14, ausõna!), et julgen üldistama hakata: ka neil, kes alguses ütlevad, et nad on Londonis juba kunagi käinud või et neid mingi turistivärk üldse ei huvita, hakkab hiljemalt teise päeva pärastlõunal sügelema, et tahaks ikkagi näha mingeid kuulsaid vaatamisväärsusi ka. Lubage esitleda, minu täiesti iseseisvalt väljatöötatud ekspress-London:

1. Alusta Trafalgar Square’ilt. Lisapunktid, kui sa tead, misasi on Trafalgar või miks admiral Nelson oluline oli (mina näiteks ei mäleta ja pole viitsinud järele ka uurida). Minu meelest on siin põnevad asjad hoopis neljas kuju ja otse väljakust lõunas asuv Londoni keskpunkt (ja muidugi väljaku ääres olev National Gallery ja ümber nurga asuv National Portrait Gallery, aga neid ei saa ekspressekskursiooni sisse võtta, terve päev võib märkamatult käest lipsata).

NB! Kui oled viiendast klassist saadik elanud mingi uduse teadmisega Trafalgar Square’i tuvidest, siis see on lootusetult vananenud. Need tuvid muutusid mutantideks ja neist saadi lahti. Ma ei taha sellest lähemalt rääkida, sest ma ükskord lugesin sellest lähemalt ja nägin neid vastikuid tiivulisi rotte pärast unes.

2. Kui Trafalgar Square’ilt õiget tänavat mööda alla vaadata (täpselt üle Londoni keskpunkti), paistab ära Big Ben. Soovijatel avaneb võimalus linnuke kirja saada ja punktid 3.-7. vahele jätta.

3. On ikka vaja lähedalt näha? Sedasama Whitehalli tänavat mööda võib siis ilmselges suunas jalutada. Paremal pool võib vaadata hobuseid (Horse Guards – arhailises riietuses vaevatud ilmega noored mehed ja veel vaevatuma ilmega hobused “valvavad” kunagist kuningapalee sissepääsu, st üritavad teha nägu, et nad ei märka, kuidas kõik nende kõrval end pildistada lasevad) ja varsti pärast seda politseinikke (Downing St 10 ehk peaministri residentsi sissepääsu valve).

4. Kuskil nende kahe vahel keset Whitehalli (sõna otseses mõttes – kahe sõidurea vahel) on monument nimega Women of World War II. See on mu meelest oluliselt rohkem vaatamist väärt kui hobused või politseinikud.

5. Vasakul on Big Ben ja Parliament Houses nüüd juba päris lähedalt näha. Jah, võib minna veel lähemale. Võib minna ka silla peale ja sealt pilti teha. Sest ega neid pilte ju pole veel piisavalt olemas:P

Kui silla peal (Westminster Bridge) olles tekib nüüd kiusatus minna üle silla London Eyega sõitma, siis seda muidugi võib teha, aga see ei ole enam minu ekspress-London. Minu versioonis tuleb tagasi tulla ja vasakule ümber parlamendi kõndida.

6. Parlamendist üle tee on Westminster Abbey. Raudselt on pühapäev ja sisse turisti tegema ei saa minna, ainult jumalateenistustele saab. Vähemalt minul ei ole küll siiani õnnestunud tabada hetke, mil saaks kirikut seestpoolt vaadata. Aga võib ju vaadata väljast.

7. Minu meelest on nüüd juba piisavalt mitu vaatamisväärsust nähtud, nii et võiks ekskursiooni lõpetada. Veel on vaja? Sel juhul jaluta tuldud teed tagasi Trafalgar Square’ile. On jah veidi igav niiviisi, aga mis ma teha saan, et nad pole mõistlikumalt paigutanud oma värke.

8. Otsi üles Strand (Trafalgarilt väljuv tänav, Whitehallist lugedes teine paremat kätt) ja selle alguses olev bussi nr 15 peatus. Tasub meeles pidada, et bussid sõidavad ja seega ka peatuvad siin vasakul teepoolel:) Nüüd on kaks võimalust, kas lähed esimese 15 peale, mis tuleb, või ootad, kuni tuleb vana Routemaster – selle liini peal neid nimelt sõidab. Võib muidugi nii ka vedada, et esimene ongi kohe vana.

9. Sõida bussiga ja vaata tee peal aknast välja. Kohe alguses on paremal Charing Crossi raudteejaam ja millalgi on vasakul St Paul’s Cathedral. Kui paremal hakkab paistma Tower, tasub maha minna (see võib vabalt olla ka lõpp-peatus).

10. Paremal, nagu öeldud, on Tower. Teisel pool Towerit on Tower Bridge. Mõlemasse on ilmselt võimalik pilet osta ja sisse minna, aga ma pole kunagi proovinud.

11. Mine üle silla – lõunakaldalt on päris kena vaade kõigele, mis just bussiaknast nähtud, sh ka City kõrghooned. Aa, keset silda on üks pronksist valatud silt ka, mis kogu vaate kenasti lahti seletab, et mis torn on mis. Ja sillalt näeb kõige paremini ka The Shardi, mis asub lõunakaldal ja on Euroopa Liidu kõige kõrgem hoone.

12. Kõnni jõekallast mööda tagasi kesklinna poole. Vasakule jääb üks päris kena jupp avalikku ruumi ja paremale jääb jõgi, kuhu on pargitud mingi vana sõjalaev (HMS Belfast). Lõpuks jõuad välja London Bridge’i metroojaama, kus on paslik minna metroo peale ja sõita kuhugi mujale.

(Punktid 8.-12. võiks minu poolest asendada ka jalutuskäiguga pargiserva mööda Buckinghami paleeni, aga seda varianti pole keegi mu ekskursantidest veel valinud, nii et ma ei ole seda tegelikult teinud. Ega see palee ausalt öeldes eriti ilus ei ole ka.)

#25 Gekkering

Ma õppisin just uue ingliskeelse sõna! Gekkering on selle hääle nimi, mida rebased öösiti mu akna all teevad. Ma loodan, et selle kohta võib eesti keeles “klähvimine” öelda… ehkki see seostub pigem koertega, aga selles lärmis kahtlustasin alguses hoopis mingeid linde, sest minu meelest on see kõige rohkem kajakakisa moodi.

Olen nüüd rebaste suhtes veidi obsessed ja iga kord õuest klähvimist kuuldes torman aknale vaatama. Üks öö nägin lausa kolme tüüpi hullamas ja see oli väga nummi vaatepilt, kuni mulle tuli meelde, et olen oravatega juba selle tünga saanud ja et nad võibolla hoopis paarituvad… või mis see sõna iganes on, kui seda kolmekesi teha:P

Ühesõnaga, selgub, et Londoni kontekstis ei ole rebane sugugi haruldane loom (olen neid nüüdseks kindlalt näinud rohkem kui näiteks kasse). Lahendamata on veel mõistatus, kus nende urud on. Kas võib olla, et nad elavad metroos?

#23 Panto

Paremates (st vanemates) briti lasteraamatutes käivad lapsed jõuluvaheajal alati Londonis pantomiimi vaatamas. Väiksena ma alati imestasin, et miks nad seda teevad, sest minu jaoks tähendas pantomiim seda, et keegi teeb lihtsalt nägusid ja sõnagi ei räägita. Ja siis vahepeal ma umbes kakskümmend aastat ei vaevanud oma pead sellega, aga nüüd lehtedest arvustusi lugedes sain aru, et ma vist ikka ei tea, misasi see nende pantomiim on, aga oleks aeg välja uurida.

Kõigepealt proovisin teooriaga – lugesin Wikipediat. Sain teada eelkõige seda, et briti pantomiimi võib kutsuda pantoks ja ei tohi segi ajada miimidega (need on need sõnatud nägudetegijad, ja katse aru saada, kuidas ühte või teist asja eesti keeles korrektselt nimetama peaks, ajas mul juhtme kokku).

Traditionally performed at Christmas, with family audiences, British pantomime is now a popular form of theatre, incorporating song, dance, buffoonery, slapstick, cross-dressing, in-jokes, topical references, audience participation, and mild sexual innuendo.

(allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Pantomime)

Kõik see kõlas juba piisavalt intrigeerivalt, et kogu pere jaoks “Kaunitarile ja koletisele” (traditsiooniliselt esitatakse tuntud laste- ja muinasjutte) piletid broneerida. Olin veidi ärevil, kas kõik ikka juhtub nii, nagu Wikipedia lubas – kuna kaasas oli kaheaastane, valisime eriti peresõbraliku hommikuse etenduse, kus suurem osa publikust olid lapsed, ja ma polnud kindel, kas kõik need sexual innuendod ja audience participationid ikka toimuvad. Ootused olid mul iga juhul kõrged.

Õnneks istus otse minu kõrval üks proua, kes oli ilmselgelt vilunud pantovaataja, ja ta teadis täpselt, mida tuleb teha (ja ei jätnud seda ka tegemata). Ma ahvisin kõike järele. Oo, see oli imeline! Iga kord, kui paha tegelane lavale tuli, karjusime “buu!” ja iga kord, kui head olid õnnetud, “aww!” Proua ei häbenenud naerda ka kõigi naljade peale, nii lastele kui täiskasvanutele suunatute. (Osa naljadest sai mulle selgemaks alles hiljem reklaamlehelt näitlejate tausta uurides, ja osa ilmselt läks täitsa suure kaarega üle pea – aga enamasti ma ikka sain aru, miks naerdakse.)

Kõige rohkem ootasin ma “oh yes he did! – oh no he didn’t!” dialoogi näitlejate ja publiku vahel, sest mulle tundus uskumatu, et kogu rahvus tõesti teab, et niiviisi tuleb vastata (kuigi tagantjärele ma isegi saan aru, et see nali jookseb läbi praktiliselt alati, kui keegi kuskil mõnele pantole viitab). Ja tõepoolest, seda oskasid isegi väiksed lapsed!

Muuhulgas tehti tulevärki, pritsiti publikut veepüssidest, loobiti kommidega ja puistati üle serpentiinidega. Ah, ja naiseks riietatud härra kaunitari ema rollis oli imeline, sest tal olid sellised jalad et ma lakkasin vahepeal uskumast, et ta mees on.

Järgmisel aastal ostan piletid varem ja katsun pihta saada mõne tõeliselt kuulsa guest celebrity‘ga pantole.

#22 Bookstart

Veetsin täna päeva kaheaastase vennatütrega – ja kuhu ma siis lapse vihmase ilmaga ikka viin, kui mitte kohalikku raamatukokku? Olengi otsinud vabandust, et sealses lasteosakonnas pikemalt aega veeta.

Kui Iris oli umbes kuussada raamatut riiulitest välja tõstnud ja me olime neist umbes kuus kojulaenutamiseks välja valinud, tuli raamatukogutädi küsima, kas meil oleks ehk mänguasju vaja. Nii et lisaks nurgas juba seisvale mänguköögile (“aani auss!”) ja kahele mängukarule (“äike mõmmi! sini mõmmi!”) toodi välja ka telk (“peitu!”), jooksuratas ja pulga otsas lükatav lepatriinu. Viimased oleks soovi korral saanud ka koju kaasa võtta  – jah, raamatukogu laenutab mänguasju välja. Neile olid isegi tähtajatemplite jaoks kleepsud peale kleebitud.

Lisaks küsis raamatukogutädi aga ka Irise vanust ja et kas ta oma Bookstarti paki on juba saanud – ja siis tõi meile selle. (Pakis oli paar papist titeraamatut, mõned nursery rhyme’id ettelugemiseks ja koomiksistiilis “guide for grown-ups: Babies Love Books” – kõik inglise lapsed peaksid selle esimese, beebidele mõeldud paki saama esimese eluaasta jooksul.) Nad tõesti näevad siin vaeva, et lapsed väiksest peale raamatuid armastama õpetada!

Ja katsu sa mitte armastada, kui raamatukogu ei ole see koht, kus tuleb tasa olla ja sirge seljaga laua taga istuda, vaid saab telki peitu minna.

#21 Liberty kaubamaja

Kõigist poodidest, kust ma iial midagi ostnud ei ole, on Liberty kindlasti mu kõige lemmikum.

Kõik teavad, et Londonis on Harrods, aga kes teab Libertyt? Ometi pole Harrodsis midagi vaadata peale kohutavalt koleda Diana ja Dodi altari (noh, okei, toiduosakonda võib ka vaadata. Aga, kui andestate mulle kerge küünilisuse, siis… eestlane võib vaadata ka Tescot või Waitrose’i, et näha, et maailmas on veel mõned toiduained peale nende, mida Selver müüb.) Aga Liberty… Mu vend ütles täna, et see näeb välja “nagu midagi Harry Potterist” ja see oli just see analoogia, mida ma otsinud olin. Isegi liftid on seal puust!

IMG_7236

Libertys müüakse ilusaid asju. Rõivaosakondades ma pole seal viitsinud käia, aga soovitan ekskursioonile minna kirjatarvete, galanteriikaupade (haberdashery – kõige võluvam ingliskeelne sõna üldse!) ja nõude sektsioonidesse. Ja see ei ole tegelikult nii kallis pood, et neid asju sealt ka osta ei võiks… mul lihtsalt ei ole galanteriikaupu siiamaani väga vaja läinud. Samuti ei ole ma eriline õmblusguru, aga Liberty on tuntud oma kangaste poolest.

Muide, kui Tescos või Waitrose’is jääb mulje, et inglased šokolaadi ei tee ega söögi, siis Liberty šokolaadipood on kogu linna kõige parem koht kodustele kingituste ostmiseks.

#19 Tottenham Community Choir

Enamvähem kõige esimese asjana, kui ma Londonisse kolisin, otsisin endale koori, kus laulda. No igatahes enne, kui õnnestus pangakonto avada või kodu leida (küll aga valisin kodu hiljem selle järgi, et oleks hea lähedal proovis käia:)). See võib välja paista imetlusväärse meelekindluse ja lauluhuvina, aga tõde muidugi on, et oli parajasti hooaja algus ja seega ükskõik millega liitumiseks kõige parem aeg.

Välistasin valiku tegemisel kirikukoorid, sest elu on näidanud, et issandale kiitust laulda tuleb ka kõige ilmalikumates tingimustes rohkem, kui ma hädapärast vajadust tunnen. Päris profikoori ka nagu poleks viitsinud (kes teab, see teab, kuidas ma viimase aasta jooksul Eestis vaeva nägin, et kahelt kooriproovilt nädalas ühele downgrade’ida). Nii ma Tottenham Community Choir’i juures maandusingi.

Kohe esimeses proovis võitsid nad mu südame noore meesdirigendiga (olen tõesti veidi valiv, aga ma eelistan nii oma treenerite kui dirigentidena näha mehi, sest nad ei KARJU kogu aeg. tõenäoliselt tuleb see sellest, et nende häält on karjumata ka kuulda.) ja repertuaariga – esimese loona laulsime polovetside tantsu Borodini “Vürst Igorist”, ja sellel teosel on mu südames soe koht ühest igiammusest NSSSist saadik.

Kõigist kooridest, kus ma kunagi laulnud olen, on TCC kindlati kõige suurem ja samas kõige… mitmekesisema seltskonnaga, seda ka lauluoskuse osas:P Viisipidamise osas see asi väga hull ei olegi (või noh. ma ei tea ka. otsustage ise, siin teile stiilinäide), aga peab tõesti nentima, et esimest korda elus olen koori paremate  noodilugejate hulgas. Seejuures nooti ma ju tegelikult ei loe. Aga ilmneb, et on võimalik lugeda veel väga palju vähem (näiteks minu kõrval istub proovides üks proua, kes ei lakka hämmastumast, kuidas ma tean, millise rea peal aldi partii on).

Lisaks laulurõõmule pakub selle seltskonnaga kord nädalas kohtumine mulle ka sissevaadet ühiskonda mingi sellise nurga alt, mida mujalt küll ei oskaks otsida. Elan küll, nagu varem on jutuks olnud, multikultuurses kogukonnas, aga meie koori lauljad on suuremas osas siiski “valged britid” – lihtsalt sellised, kes on siia, khm, getosse elama sattunud. Ja neist omakorda suurem osa on minust põlvkonna või paari jagu vanemad. Nii et jah, meil on iga proovi vaheajal tea and cakes (prouad kordamööda küpsetavad imelisi kooke) ja kord kuu või kahe jooksul raffle (kõik toovad kodust midagi väljaloosimiseks kaasa) ja kõik see on üsna nagu kuskil filmis või raamatus. Kuni inimeste kõnepruugini välja. “Oh, Bonnie, you daft woman!” kuulsin ma eilses proovis kedagi hüüdmas – panin lihtsalt silmad kinni ja nautisin:) Kas te tunnete kedagi, es tunneks kedagi, kes ütleks “daft”?

Ja see “community choir” pole üldse mingi sõnakõlks – kõik need inimesed elavad kuskil siinsamas ja kõik koori tegemised on kuidagi seotud kohaliku kogukonnaga. Ei olegi mingit suuremat ambitsiooni kui et teha kord-paar aastas suurem kontsert kuskil koolimajas ja laulda jõulude ajal igas pargis, kus on vaja jõulutulesid süüdata, ja olla üldse ümbruskonna rahvapidudel kohal. Neid pidusid üllataval kombel jagub ka. Kohe teisel nädalal pärast kooriga liitumist käisin kaasas Uue Maailma festivali kohalikul analoogil (okei, see polnud tänavatel, vaid pargis) ja müüsin koori esinemise ajal TCC letis kohalikele lastele ja vanainimestele kooke. Selle peale otsustasingi, et olgu või geto, siia ma tahan kolida küll.

Ainus jama on, et mu ladina keelele hakkab briti aktsent juurde tekkima.

#17 Internaatkooliraamatud

Laupäeval tabas mind tahtmine Harry Potteri raamatud uuesti üle lugeda. Hakkasin otsast peale, aga olin pühapäeva lõunaks vaevu kolmanda osa keskpaika jõudnud, kui leidsin WHSmithist müügilt erakordselt soodsa hinnaga raamatupaki – 5 Malory Towersi ja 5 St Clare’i raamatut £12.99 eest!

(Malory Towersi sarja kõigi raamatute leidmine ja läbilugemine on mu jaoks olnud juba mitu aastat kestev quest, mida ei tee lihtsamaks see, et sellele on mingid hilisemate põlvkondade prouad jõudnud juba rohkem järgesid kirjutada, kui Blytoni originaalsarjas osi oligi.)

Noh, nüüd istun siin nagu kits kolme heinakuhja vahel. Viie, kui teised samal ajal aktiivselt pooleli olnud raamatud hulka lugeda. Aga kahjuks internaatkooliraamatute kõrval pole näiteks raamatukogust leitud Clifford D. Simaki (keda ma tavaoludes jumaldan) novellidel mitte mingit šanssi. Lendluudpalli maailmakarikavõistlustel lahkusid veelad just platsilt ja Malory Towersis valmistatakse ette teise aasta jõulunäidendit…

Õnneks on puhkuseni veel ainult kaks päeva.

(Et kuidas see kõik Londonisse puutub? Kõik need raamatud algavad alati mõnest raudteejaamast siit, duh!)

#16 Transport for London

Londoni ühistransport on päris kallis, aga selle raha eest saab ka ühtteist – metroo on kiire (kui ka tipptundidel liiga täis), bussid sõidavad peaaegu igale poole ja siis leidub veel igasuguseid erinevaid ronge (linnadevahelised, overground, DLR, kusagil olevat isegi trammid… ma ei saa küll aru, miks neid nii palju ja eri nimedega peab olema, aga kuni piletisüsteem on ühine, siis mind ei sega ka). Kõige rohkem meeldib mulle aga hoopis see, kui palju ja lihtsalt saab… infot.

Google Maps teab kõiki väljumisaegu ja liine. Ma ei tea, kuidas nad seda teevad, ja mind ei huvita ka, aga mingil müstilisel moel saan ma ükskõik mis seadmel otse kaardirakendusest väga lihtsalt teada, millega ja kuhu ma sõitma pean. Iga kord, kui ma olen arvanud, et olen ise targem, ja üritanud süsteemi üle kavaldada, on selgunud, et nad teadsid jälle midagi, mida mina ei teadnud.

Bussipeatustes on tihti tablood, mis näitavad, millal järgmine buss tuleb. Aga kui ka ei ole, siis saab jälle veebist või mobiilirakendusest või SMSiga selle info kätte. Lisaks on bussipeatustes olevad lähikonna bussiliinide kaardid mu meelest veel suurem disainiime kui kuulus Londoni metrookaart – muljetavaldavalt täpne (st mitte liiga suur, aga ka mitte liiga väike) hulk vajalikku infot on väga lihtsalt hoomatavaks tehtud.

Ja kirsiks tordi peal teab TfL, milliste liinidega ma sõidan ja mis peatusi kasutan, mistap nad saadavad mulle vajadusel e-mailiga just nimelt minu jaoks olulist ja asjakohast infot – näiteks et bussijuhid kavatsevad streikida või et mõni tänav on mõnel päeval suletud ja liinid ümber suunatud või et nüüd on minu kodujaamas ka wifi olemas. Tuleb välja, et nii saab ka – masin saadab, aga spämm ei ole.

Ahjaa, et kust nad minu kohta nii palju teavad ja kas see mind segab ka? Ise registreerisin oma Oysteri (ühistranspordikaardi) veebis ära, oleks võinud seda ka mitte teha. Aga ennast tundes nägin ette, et vajadus kaart ühel hetkel kiiresti sulgeda (sest ta on kadunud koos kogu krediidi ja nädalapiletiga seal peal) saabub pigem varem kui hiljem. Boonusena saan ise ka veebis oma sõitude ajalugu jälgida ja otsekoraldusega raha juurde kanda, no ja siis muidugi neid infomaile. Ja ei läinud kaht kuudki, kui tõesti kaardi ära kaotasin.

#15 Monarhia

Üks asi, mida küll kuidagi oodata poleks osanud: minust on saanud suur Briti kuninglike suguvõsade huviline. Willsi ja Kate’i eraelu mind küll kuigivõrd ei eruta, aga suur osa sellest, mis enne neid on olnud, on osutunud üle mõistuse põnevaks.

Mu eriline lemmik on kuninganna Victoria. See sai alguse isegi enne seda, kui ma temanimelisele tänavale kolisin ja iga päev temanimelise metrooliiniga sõitma hakkasin – tegelikult juba ükskord, kui ma turistina Londonis käies Kensingtoni palees tema kohta näitust nägin (väga hea näitus oli, muide, presentatsiooni poolest sama palju kui sisu poolest). Kõige rohkem muljet avaldas mulle, va romantikule, muidugi tema ja Alberti suur armastus… aga see ka, kui noorelt ta kuningannaks sai ja kui pikalt valitses.

Ja, noh, siis mind hakkas huvitama, et kuidas praegune kuninganna Victoriaga täpselt sugulane on (pojapojapojatütar!), ja selle väljauurimise käigus selgus, et Victoria ja Elizabethi vahele mahtus tervelt neli kuningat, aga ükski neist ei valitsenud kuigi kaua, kui vanadaamidega võrrelda. Victoria käes on endiselt rekord (63 aastat ja 7 kuud impeeriumi troonil), aga Elizabeth võtab jõudsalt järele (hetkel teine koht 60 aasta ja 10 kuuga, aga tundub ju üsna kõbus veel? mina igatahes hoian pöialt!).

Surematu teema on muidugi ka Henry VIII ja tema naised. Istusin ükspäev bussis ja minu selja taga üks pisike poiss, ma vannun, et mitte vanem kui viiene, leelutas omaette: “divorced, beheaded, died, divorced, beheaded, survived”. Kõigepealt ma muidugi hetkeks jäin pead murdma, miks üks väike laps, eriti kui ta etniliselt päritolult pole päris kindlasti “white British”, peaks niisugusi sõnu teadma, aga siis ühendasin ära, et ju on tegu mingi tuntud mnemotehnilise abivahendiga nende prouade meeldejätmiseks. Tuleb välja, et ongi, ja nüüd ei unune nad mul endal ka niipea.

Kõigi asjaosaliste googeldamise käigus avastasin enda jaoks BBC “Horrible Histories” sarja, millesse kavatsen sukelduda esimesel võimalusel. No tsekkige palun seda Henryt!

#13 Jõululaulud

Lapsepõlv inglise keele eriklassis on mind eluks Inglismaal mõnes mõttes päris hästi ette valmistanud. Keele poolest nagunii, aga eks nad nägid vaeva, et meid ka kultuuri osas harida. Noh, olete ehk märganud, et Tower, Big Ben ja Westminster Abbey tegelikult “minu Londonis” eriti suurt rolli ei mängi, ja Guy Fawkesi päeva asemel tähistati meie getos pigem Diwalit, nii et suur osa õpitust on raisku ka läinud… aga mis on marjaks ära kulunud, on jõululaulud.

Carol singing on, selgub, täitsa elav traditsioon. Tänavatel heategevuseks raha kogujad laulavad. Suvalistel treppidel, väljakutel või metroojaamades rivistuvad koorid üles ja laulavad. Tegime kontoris oma väikse koori (okei, kuus inimest on pigem ansambel, aga me ütlesime “koor”, et rohkem kuulajaid kohale meelitada. Lõpuks meelitasid kuulajad kohale siiski mince pie’d ja hõõgvein) ja laulsime. Ja meie getokooril (pikem lugu, räägin teine kord) on viimastel nädalatel olnud kaks-kolm jõululauluesinemist igal nädalal.

Laulud on ikka needsamad – “Deck the Halls” ja “Silent Night” ja “Joy to the World” ja, noh, teate küll. Koorikaaslane Barbara küsis mult hiljuti, kas need on mulle tuttavad lood. Tunnistasin, et jah, sest inglise keeles tunnis tuli need ju kõik pähe õppida. Barbara nentis mõtlikult: “noh, kui eestlastele jõululaulude abil inglise keelt õpetatakse, siis võib teie sõnavara küll päris huvitav olla”. Tõsi, ilma jõululauludeta ma ei teaks ilmselt sõnu nagu “apparel” või “manger” siiamaani ja saaks ka päris hästi hakkama.

Ja siis selgus veel selline huvitav asjaolu, et inglased laulavad jõululaulu “O Little Town of Bethlehem” hoopis teisel viisil kui ameeriklased, ja kogu ülejäänud maailm teab ameerika versiooni.

#12 Mince pie

Ühe hooajalise toiduküsimuse õiendan veel kiiresti ära. Mince pie sees on mincemeat, aga hakklihaga pole sel midagi pistmist  (enam. Ajalooliselt oli seal päriselt ka liha sees). Tänapäeva mincemeat on lihtsalt vürtsidega õuna-rosinamoos ja sellega täidetud pirukad on väga jõululik maius. Kui juba mince pie välja tuuakse, on kindlasti kuskil läheduses ka hõõgveini ja lauldakse jõululaule ja see kõik on päris hubane.

Aga piparkooke ma ei olegi sel aastal veel saanud. Võtan varsti taignateo ette.

#11 Cream tea

Suurema osa briti toidu suhtes olen ma ükskõikne – mitte, et see oleks nii kohutavalt halb, nagu näiteks prantslased üritavad meid uskuma panna, aga nii Londoni kesklinnas kui meie getos on maailma rahvaste toitude valik nii lai, et fish&chips või Sunday roast ei pääse mu elus eriti löögile. Mis mind aga ükskõikseks ei jäta, on cream tea, täpsemalt selle kaks spetsiifilist koostisosa: scones ja clotted cream.

Ma ei tea nende kummagi kohta head (või üldse) eestikeelset sõna. Isegi nami-nami kokandussõnastik jätab mu siinkohal hätta – parim, mis ma ühest retseptist leida suutsin, on:

Clotted cream on kuulus brittide paks ja rasvarikas koor, mida määritakse kellaviietee ajal söödavatele kuklitele.

/…/

Serveeri koos moosiga scones-kakkude juurde.

Nojah, et koor ja kakud siis. Meie majapidamises hakkavad paraku juba juurduma uudissõnad “klotitud koor” ja “skoonid”:P

Aga ega nende imeasjade võlu seletada ei olegi võimalik, neid peab lihtsalt maitsma. See ei olegi nii lihtne, sest mina olen siiani kogu linnast leidnud ainult ühe teepoeketi, mis kogu komplekti (see on siis tee, kakud, koor ja moos) serveerib. Seal käin ise igal võimalusel ja sinna olen kõiki oma külalisi viinud; kõik on olnud väga rahul. Aga tavaliselt kui kakud juhtuvadki kusagil menüüs olema, siis antakse selle õiget tüüpi koore asemel kas vahukoort või võid. (Clotted cream ongi maitselt täpselt nende kahe vahepealne asi.) Nii pole ka sugugi halb, aga see lihtsalt ei ole päriselt see.

Mulle tundub, et britid (vähemalt londonlased – aga eks siin muidugi ongi “valgeid britte” alla poole elanikkonnast järele jäänud, ütlesid täna avalikustatud rahvaloenduse tulemused) ise vist tänapäeval enam suurt cream tea nõudlust ei tekita ja see rõõm on rohkem turistidele jäetud. Aga mina kavatsen küll traditsiooni elus hoida!

#10 Velikobritanija

Iga päev mõtlen, et üks pilt ütleks rohkem kui tuhat sõna selle kohta, kuidas ma hommikupäikeses jalgrattaga tööle kruiisin, mööda enamvähem tühja ühissõidukirada, aegajalt mõnest bussist mööda sõites, kusjuures kõrvalrajal sõitvad (või pigem seisvad:P) autod annavad mulle selleks teed. Ja kuidas mul ristmikel on rohelise tule ootamiseks eraldi ala kõigi autode ees, ja kuidas seal on peale minu alati veel kolm või viis või kümme jalgratturit. Nojah, aga ma ei raatsi oma meeldivat veeremist selle pildi tegemiseks katkestada ja ega see kõik fotol nii selgelt välja ei tulekski, välja arvatud ehk päike ja, khm, see, kuidas midagi ei saja ja lund ei ole maas.

Nii et kui ma täna FBst selle pildi leidsin, sain aru, et see on nüüd märk, et täna tuleb see lugu ikkagi ära rääkida, olgu või tuhande sõnaga:

velikobritanija

Päris niiviisi Suurbritannia jalgratta-commute’ijad kahjuks välja ei näe:( Pigem vastupidi, hõivatud suurlinlane püüab ilmselgelt hommikuse tööle- ja õhtuse kojusõidu käigus ka Tour de France’i ettevalmistusega ühele poole saada, nii et minu keskmine kaaslane foori taga on riietatud lükrasse, sõidab kõverate sarvedega maanteerattaga ja kaob mu nägemisulatusest väga kiiresti. Päris kesklinnas on siiski ka mõned ülikonnas Boris bike’idel (linna rendirattad) džentelmenid, ja nädalavahetusel lukustavad hipsterid taluturgude ja ökopoodide lähedale oma fixie’sid.

(Lukustamisest rääkides, Londoni absoluutne standard on kaks lukku – U-lukk raami jaoks ja pikk trosslukk, mis veetakse läbi esiratta ja võimalusel ka sadula.)

No ja siis olen mina, selle linna kontekstis täiesti unikaalne oma kolmekäigulise jalgpiduriga rummusisese käiguvahetusega laia lenksuga daamirattaga. Britid on täiesti veendunud, et ma olen hollandlane ja et see ratas on ka toodud otse Hollandist. Ja siinsed jalgrattaremontijad (tervitused siinkohal usinatele Hawaii Expressi jalgrattaremontijatele!) näeksid parema meelega, et ma sellega sinna Hollandisse ka tagasi koliksin, kuna selliseid olevat täiesti võimatu hooldada. Tuleks lausa lahti võtta ja puha. Ei ole mõtet, vanemate jalgrataste puhul ongi normaalne, et rummust kriginat ja vilinat kostab.

Jalakäijahelkureid siin riigis ei tunta, aga jalgratturid näevad küll välja nagu juudi jõulupuud – tüüpiline komplekt lisaks kohustuslikele valgele esi- ja punasele tagatulele on neoonkollane jope, helkurribad kõigil riietel ja mõned vilkuvad tuled kas kiivri või seljakoti küljes. (Kiivreid kannavad, noh, rohkem kui pooled kindlasti. Aga mitte kõik!) Minu arusaamaga soliidsest töölkäimisriietusest see päriselt ei klapi, nii et teen ka siinkohal kangekaelselt hollandlast – eks näe, kaua läheb, enne kui ühiskondliku surve all murdun.

See-eest oleks ma täitsa valmis liikluseeskirja kohaselt punaste tulede all ootama, kui teised ratturid seda ka teeksid, aga kuna nad pigem ei tee, siis murdusin ühiskondliku surve all ja järgin de facto reegleid, mis lühidalt on sellised: nõrgematele ei tohi liiga teha, aga tugevamatele küll! Ehk siis, ainus, kelle ees jalgratturil pole eesõigust, on jalakäija (kõnniteel sõitmine paistab olevat täielik tabu). Punane tuli tähendab “anna teed” – kui teiselt poolt kedagi ei tule, siis sõida.

See kõlab küll nagu anarhia ja jalgratturite terror ülejäänud elanikkonna üle, aga imelikul kombel toimib kõik väga rahlikult ja tsiviliseeritult ja aitab suuresti kaasa liikluse sujuvusele. Näiteks on vähemalt suurematel ristmikel fooritsüklis üks selline hetk, kus mõne sekundi vältel on kõigile punane tuli. Vot nende sekundite jooksul ületavad ristmiku need jalgratturid, kellele nagunii kohe roheline tuleks – mis tähendab, et kui roheline päriselt käes on, saavad autod kohe sõitma hakata, sest ratturid on jalust ära läinud ja kiiruse sisse saanud. Võibolla peab seda ise nägma, et aru saada, kui efektiivne see on.

Ja ei, see kõik ei ole üldse jube – lühidalt öeldes on jalgrattur Londonis liikleja nagu iga teinegi ja temaga arvestatakse väga armsasti. Annab nii mööda sõita kui rida vahetada, ja kui ise juhtud järsemal tõusul bussile ette jääma, mis siis ikka – siis sõidab buss jalgratturist mööda.

Tipptunnil sõidan ma rattaga tööle 45 minutiga – see on täpselt sama aeg, mis mul metrooga uksest ukseni kuluks. Bussiga pole julenud proovida, aga arvestades, et ma sõidan selle 10 km jooksul mööda umbkaudu 12 selle liini bussist… ah, bussid on siin üldse väga aeglased, nendega pole aus võrrelda. Autod, nagu öeldud, lihtsalt seisavad kõrvalrajal kõik see aeg. Võibolla neil ei ole kuhugi kiiret.

Kui liiklemise suhteline kiirus, rattahooaja aastaringsus ja muidugi võimalus Tour de France’iks treenida veel ei ole piisav seletus, miks jalgrattaga commute’ijaid nii palju on, nagu neid on, siis tasub süüdistavalt vaadata ka Cycle to Work scheme’i poole – tööandja kaudu on võimalik endale maksuvabalt jalgratas osta. Võibolla 40% soodukaga valiks ise ka juba süsinikraamiga maanteeratta?

#9 V&A

Londoni muuseumid on tegelikult kõik täiesti imelised, kui mitte muidu, siis kahel põhjusel: esiteks on koloniaalminevikuga rahval olnud kõvasti aega ja muid ressursse, et igasugust lahedat nodi üle maailma oma pealinna kokku tassida, ja teiseks on pea kõigisse muuseumidesse sissepääs põhikollektsiooni vaatamiseks tasuta. Ma olen neist lihtsalt liiga vähestes jõudnud käia, et mingeid üldistusi teha (noh, rohkem, kui ma just tegin). Süstemaatilise inimesena olen oma põhitähelepanu siiani koondanud ühele – Victoria&Albertile.

V&A keskendub disainile ja kujutavale kunstile, ja on mind viimase aasta jooksul suutnud mitmele oma ajutisele näitusele (mille sissepääs ei ole sugugi tasuta, vaid lausa päris kallis tegelt) kohale meelitada. Kevadine “British Design 1948-2012” ajas mind vaimustusest ruigama ja kui muuseumi poleks kinni pandud (ja hiljem näitust maha korjatud), vaataksin seda näitust vist siiamaani. “Ballgowns” oli nii ja naa, ja nüüd täna vaadatud “Hollywood Costume” jälle uskumatult äge. (Üsna raske on enamasti vastata küsimusele “mis sulle seal kõige rohkem meeldis?”, aga seekord on mul kindel vastus: ma nägin elusast peast Scarlett O’Hara kardinatest tehtud kleiti, ja kui see ei avalda muljet, siis mis üldse avaldab?)

V&A püsikollektsioonist olen ma jõudnud ära vaadata ainult paar pisemat alamosa – mood läbi aegade ja arhitektuur (viimases on muide välja pandud üks Tallinna vanalinna lohepeakujuline veesüliti, väga armsalt kodune). Lihtsalt esemetega kaasatuleva info hulk on seal nii suur, et ei jaksa palju korraga. Ma kogu aeg ootan, et tuleks halva ilmaga nädalavahetus, mil midagi muud plaanis ei ole, ja saaks minna ja veeta muuseumis terve päeva. Mul on veel ju nägemata 50 aastat briti fotograafiat ja mäekristallist kann ja kogu Childhood Museum. Aga tough luck – kogu aeg paistab päike ja MITTE MIDAGI EI SAJA ja muuseumid (V&A järel trügivad järjekorras tihedalt British Museum, Tate Modern, National Gallery ja Natural History Museum) muudkui tammuvad jalalt jalale ja ootavad…

#8 ZSL London Zoo

Käisin täna lõpuks ometi Londoni loomaaias ja see on nüüd ametlikult mu lemmikloomaaed maailmas. Sest see on mõistliku suurusega, asub kesklinnas ja seal on AINULT glamuursed loomad! Ei mingeid hektaritäisi kitsesid ja lambaid, aga olemas on kaelkirjakud, pingviinid, sebrad, okaapid, tapiirid ja igasugused lahedad ahvid. (Okei, okaapid ja tapiirid võibolla ei ole glamuursed, aga ma olen lihtsalt eluaeg tahtnud neid näha.)

IMG_7837

Lisaks on see loomaaed seal olnud juba aastast 1828 ja on seega arhitektuuriliselt väga võluv; mingeid puure seal eriti pole, rohkem lihtsalt… alad loomade jaoks, ja kohad, kust inimesed saavad neid vaadata.

IMG_7931

Kuna paistis ka päike (ja kas on vaja mainida, et kusagil pole mingit lund?), siis oli pärast tunne, nagu oleks pigem safaril käinud kui loomaaias.

#7 Everybody Dreams

Eelmise aasta Londoni mässud hakkasid, jumal paraku, pihta just meie linnaosast – mistõttu sõltumata sellest, kui poliitkorrektseid väljendeid mina oma blogis kasutan, on sel kandil ikkagi paras getokuulsus.

Kirikuseinal on soovitus mõõgad atradeks taguda ja kiriku kõrval on tõesti spetsiaalne kast, kuhu ülearused relvad panna, et nad ei tekitaks kiusatust midagi äralõhkuda või kedagi ära tappa.
Kirikuseinal on soovitus mõõgad atradeks taguda ja kiriku kõrval on tõesti spetsiaalne kast, kuhu ülearused relvad panna, et nad ei tekitaks kiusatust midagi ära lõhkuda või kedagi ära tappa.

Okei, plakatil nimetatud Godwin ja Marcin pussitati surnuks juba mõned aastad tagasi, nii et ega getoimago ainult mässudest ka ei tulnud, aga pärast seda olevat asi päris hulluks läinud. Olen isegi imestunud kulmukergitusi saanud ülestunnistuse peale, et Tottenhami kandis elan.

Ühe kohaliku põhikooli teismelised tegid selle halva kuulsuse vastu võitlemiseks päris võimsa projekti, mille käigus nad kirjutasid ja lindistasid laulu ja promosid seda, eesmärgiga Briti edetabeli esikümnesse jõuda. Vist ei jõudnud, aga vähemalt kogukond teab ja armastab seda lugu küll. Mul õnnestus neid noori laivis esinemas näha ja nad laulavad tõesti hästi (kui ka laulu enda näol ei ole päris enneolematu šedöövriga tegemist).

See on mu enda lemmikvideo sellele laulule, sest siin on lauljaid endid ka näha (ja minu meelest on päris muljetavaldav, kuidas see seltskond peegeldab seda rassilist mitmekesisust, mis seal koolis päriselt valitseb), aga kes kannatab lugu teist korda veel kuulata, soovitan vaadata ka flashmobi, mille tegemisel paistab tõesti kogu linnaosa olevat kaasa löönud.

#6 Multikultuurne kogukond

(ei, ma ei kasuta igapäevakõnes terminit “multikultuurne kogukond”. ausalt öeldes kutsun ma meie linnaosa hellitlevalt hoopis getoks, aga ma saan aru küll, et see on nii poliitiliselt kui sisuliselt ebakorrektne termin. niisiis, kui ma juhtun edaspidi getole viitama, siis teadke, et ma mõtlen täpselt vastupidi.)

Teate, mul on ükskõik, mis värvi inimesed mu ümber elavad (juhtumisi põhiliselt mustad) või mis keelt nad kodus räägivad (jumal nende mustade puhul teab; valged siinkandis põhiliselt poola), aga mulle on väga oluline, mida nad söövad, sest see mõjutab seda, mis kaupa mina kodulähedasest poest leian.

Poolakate poodidest (või neile pühendatud riiulitelt teistes poodides) saab tatart, pelmeene ja pasteeti. Poepelmeene ma ei ole küll väga häid leidnud, aga see-eest ühes poola restoranis siin pakutakse maailma parimaid. Sulavõi ja hapukoorega!

Türgi poodides on kilostes ämbrites imehea mahe jogurt ja lahtised marineeritud oliivid.

Aafrika poest ei oskagi eriti midagi osta, aga jube põnev on vaadata. Riisi ja maisi saab 25-kilostes kottides, ja köögivilju müüakse selliseid, mille nimegi ma ei tea. Jamss ja suhkruroog tulevad tuttavad ette.

Liha saab osta ehtsate lihunike käest ja ainus mure on see, et siga ei saa kusagilt, sest kõik on nii halal. Aga kui keegi teab häid retsepte kitseliha valmistamiseks, siis ootan huviga.

Takeaway-menüüsid (võluvate kirjavigadega) pistavad ukse vahelt sisse põhiliselt india söögikohad.

Todo-listi on reklaamsiltide põhjal sattunud ka brasiilia pizza, bulgaaria hommikusöök ja La Tienda del Norte.

Muude kogukonnateenuste hulgas peab üks kena korea (vist) proua siin laia profiiliga õmblus-kingsepa-keemilise puhastuse töökoda, lähis-ida härrad müüvad vajalikku kodukraami (ja puuvilju – vt ka: naelamees), ja perearstideks on hindudest abielupaar. Inglise keelt emakeelena rääkijaid kohtan põhiliselt kahes kohas: raamatukogus ja kooriproovis.

#4 Regent’s Canal

Regent’s Canali ja minu lugu algab jälle jooksmisest, sest nii ma ta ükskord kogemata leidsin – tulin tööasjus Londonisse, läksin Regent’s Parki jooksma ja järsku oli seal see kanal.

Kanaliäär on hoopis teistmoodi kui kõik muud kohad – see on liiklusest nii eraldatud ja üldse pole aru saada, et oled suurlinnas. Eriti kui kohtad inimesi, kes sealsamas kanali peal paatides elavad ja oma igapäevaasju ajavad. On näiteks paadist kogu kola kanali äärde mururibale tõstnud ja teevad majas, st paadis, suurpuhastust. Või remonti. Või siis jällegi on kogu kola (sh jalgrattad ja talvepuud) just korralikult paadi katusele kinnitatud ja sa saad aru, et tegelikult on sul endal kodus panipaikadega päris hästi.

IMG_6235
Kanali ääres septembris

Vanal ajal kasutati kanalit kaubaveoks ja kanaliäärne rada oli mõeldud hobuste jaoks (towpath on ta nimi siiamaani). Kaks asja avaldavad mulle kohutavalt muljet: esiteks see, kuidas iga natukese aja tagant viivad vette (või pigem siis toovad veest välja?) suured laiad trepid – need olid selleks, et kui hobune kanalisse kukkus, siis ta jälle kätte saaks – ja teiseks need paar kohta, kus towpath ära kaob ja kanal tunnelisse kaob. Sest seal rakendati hobused lahti ja viidi ringiga teisele poole, aga pargased, mida veeti, saadi tunnelist läbi nii, et vedajad (inimesed siis) heitsid tekile pikali ja lükkasid jalgadega tunneliseintest ja -laest. Legging it, öeldi selle kohta.

Mulle need tunnelikohad ei meeldi, sest ma eksin alati ära ja ei leia kanalit enam üles, kui püüan hobuse kombel ringiga minna.

Kanali peal on olemas ka lüüsid, ja kui ma hiljuti esimest korda elus nägin, kuidas paat (jälle kellegi kodu) lüüsist läbi sõidab, siis seda vahtisin küll, näpp suus. Elu nagu mingis vanas romaanis (ma arvan, et “Perekonnata” on konkreetselt see romaan, mida ma mõtlen tegelikult:)).

IMG_6254
vot selline näeb välja lüüs

Kanal läheb läbi Londoni loomaaiast, kus ma ikka veel käinud pole, ja Camdeni turu kõrvalt, kus ma olen käinud liigagi palju. Ja eks ta läheb veel päris mitmest kohast läbi, sest ta on tegelikult üle mõistuse pikk – 14 miili selle nime all, ja siis muutub ta läänes Grand Union Canaliks ja läheb muudkui edasi.

Ühel novembrilõpu pühapäeval leidsin kanalist varanduse – selgelt vedeles põhjas, vähem kui meetri sügavusel, suur peotäis kuldehteid. Koukisin välja muidugi. Ja muidugi olid need kassikullast ja pigem ilmselt kellegi poolt Camdeni turult varastatud ja siis minema visatud kui et piraatide poolt peidetud, aga ikkagi!

#3 Uksed

Et ei jääks muljet, nagu oleks elu siin üks lust ja lillepidu, kurdan teile kohe ära ühe kahest kõige ärritavamast asjast. (Teine on briti bürokraatia, mille kohta ma ei tea lubada, kas ma sellest lähemalt üldse tahan rääkida. Sest see on lihtsalt nii ärritav!)

Aga jah, olnuna küll nii keele, linna kui isegi oma siinse töökohaga ennegi enda meelest hästi tuttav, sain ma umbes septembri teisel nädalal aru, et kultuurišokist ma päriselt ikkagi ei pääse. Septembri kolmandaks nädalaks olin valmis kuuldavale tooma kõiki oigeid, mis mul paranoilise androidi Marvini repertuaarist veel meeles olid. Sest mul oli tunne, et ma olen sattunud tööpäevi veetma mingisse douglasadamslikku kosmoselaeva!

Ei, uksed ei räägi siin inimestega. (Erinevalt liftidest, aga see on teine teema.) Uksed ei tee tegelikult midagi erilist peale selle, et nad lähevad ise kinni. Tuleohutuspõhjustel, nagu esimene (ja viimane) britt, kellele ma selle üle kurta julgesin, mulle varmalt ja üksjagu šokeeritult selgeks tegi.

Aga kuna uksed sulguvad ise, siis tähendab see, et kultuuri oluliseks osaks on teistele uste avamine/lahtihoidmine. Jah, just need hetked panid mind end idaeuroopa matsina tundma – mina olen just uksest sisse astunud, uks sulgub mu järel oma vaiksel, aga jõulisel moel, ja viimasel hetkel näen koridoris kedagi sammu kiirendamas, et ka sisse jõuda… Hilja! Leedi aga peatuks uksel ja heidaks pilgu iga suunas, et näha, kas on tulemas kedagi, kellele seda ust lahti hoidma jääda. Džentelmen tihtipeale ka astuks teelt: “after you”. Ja oodatav loomulikult tänaks viisakalt, ja ootaja muidugi nendiks, et pole tänu väärt. Juhul muidugi, kui üks osapool siiski pole idaeuroopa mats, kes kogu olukorda suu avamise vääriliseks ei pea ja alles kolm sekundit hiljem aru saab, et nüüd läks jälle valesti:S

Näete ju ise, et siit puudub veel ainult see, et uks ise vestlusesse sekkuks ja kõigile head päeva sooviks või ohkaks, millist naudingut see pidev lahtihoidmine ja lävelkõõlumine temas tekitab. Ma arvan, et Adams kirjutas reaalsest elust maha palju rohkem, kui me aimata oskame, ja ma hoian vogonite suhtes metroos silmad lahti.

Aga K-l, kes oma aastatepikkuse londonistaaži juures lõbustatult kuulas, kui ma kahe kuu eest selle kõige üle kurtsin, oli jälle õigus – sellega mitte ainult ei harju, vaid seda võib pikapeale isegi nautima hakata. Nii armas ju tegelt, kui need rasked uksed kümneid korda päevas su ees kinni ei lajata. Ja päris huvitav on olnud teada saada, kui mitmel moel saab inglise keeles öelda, et pole tänu väärt.

#2 What I talk about when I talk about running

Septembrikuus jooksin 144 km, mis on umbes kolmandiku võrra rohkem, kui mu kõige parematel kuudel tavaliselt. Sest ma kolisin Londonisse.

Osalt oli asi muidugi selles, et mul oli uues elukohas (kodu, sõbrad ja muud hobid veel päriselt paika loksumata) hirmsasti aega üle. Oktoobris ja novembris on olnud palju muud tegemist, tervis kehv, kärss kärnas, maa külmunud ja veel paar pisiasja, nii et ükski rekord just ei purunenud… Aga siiski, see september oli üks imetore kuu.

Londonis on nii palju nii armsaid parke, kus saab joosta. Armsust lisavad tublisti 1) kõik teised jooksjad seal pargis – alati on keegi, kes on minust veel imelikumalt riides või jookseb veel aeglasemalt või läheb näost veel punasemaks või on oma spordikellale veel jaburamad intervallid programmeerinud; 2) oravad. Need oravad siin on paksud ja ülbed ja ebanormaalselt koheva sabaga, aga ma ei tüdine neist. Väike wildlife igas päevas.

Kuna ma elasin septembris peaaegu Thamesi ääres, siis ma käisin jõekaldal ka palju jooksmas. Seal nägi välja nagu Emajõe ääres ja vihmaga läks osa teest väga poriseks, aga õnneks september polnud kuigi vihmane. Erinevalt ühestki pargist ei suutnud ma Thamesile ringi peale joosta. Ükskord jooksin kodust 10 km kaugusele, et näha, kuidas Kew Gardens jõe poolt vaadates paistab. Paistis kena, aga siis selgus, et koju tagasi on ka 10 km. 20 km on minusuguse jaoks ikka pikk maa joosta! Pärast seda kolisin jõe äärest ära ka. Aga veel meeldis mulle seal see, et jõe peal tehti alati sõudetrenni. See tundus mulle väga inglaslik.

Teine täiesti imeline veekogu, nii jooksutrenni mõttes kui üleüldse, on Regent’s Canal, aga see väärib lausa omaette sissekannet.

Siis tuli veel välja, et neil on parkrun. Seda võiks ehk võrrelda orienteerumisneljapäevakutega, aga see kõik võtab palju vähem aega ja riided jäävad puhtamaks. Lihtsalt paned end veebilehel kirja ja siis võid suvalisel laupäevahommikul minna suvalisse osalevasse parki (Londonis on neid valida mõnikümmend) ja suvaliste inimestega võidu 5 km joosta. Pärast saad mailiga tulemused teada (no et mitu osalejat oli ja mitmes sa ise olid ja mitmes naine ja mitmes oma vanuseklassi naine ja mitu protsenti maailmarekordist su tulemus on, midagi sinnakanti). Maksma ei pea ja mingit muud ülearust asjatamist ka ei ole. Mul on reegel, et kui laupäev millegi muu peale ära plaanitud pole, siis tuleb minna parkrunile. Kahjuks on laupäevad tihti ära planeeritud:) aga eks ma ikka olen käinud jõudumööda.

Parkrunist rääkides, eilsel sain aru, et inglise jooksjat ei heiduta ikka MITTE mingisugune ilm. Ma konkreetselt lugesin enne starti üle, 89 osalejast (okei, selle numbri ma sain finišiprotokollist) 12 olid lühikeste pükste JA lühikeste varrukatega. Õhutemperatuur oli nii umbes -1C (härmatis oli maas)! Lisaks neile 12le oli veel hulk selliseid, kellel olid lühikesed püksid ja pikad varrukad. Keksisin stardi ootel ringi, et end endamvähem soojas hoida, ja püüdsin meenutada, misasja see üks võlur seal lendluudpalli maailmakarikavõistlustel ütles selle kohta, kuidas talle meeldib oma teatud kehaosade ümber tervislikku tuulekest tunda… Mnjah. Sest, noh, mina panin pikad püksid jalga 5. septembril ja pikad varrukad oktoobri alguses, ja praegu on raudselt soe spordipesu ka mängus. Võibolla ma ei pinguta piisavalt muidugi, aga palav küll ei ole:S Ja muide, üks neist lühikese-dressi-preilidest finišeeris igatahes pärast mind, nii et “nad jooksevad väga kiiresti, neil ei jõua külm hakata” ei ole universaalne selgitus.

Muidugi neid lühikesepüksimehi näeb igapäevaselt mööda tänavaid ringi lippamas, mitte ainult võidujooksudel. Pimedal jahedal novembriõhtul kesklinnas tipptunniliiklejate vahel on see muidugi veidi ootamatu vaatepilt, aga noh – inimene teeb trenni.

Ma ise eriti kõnniteedel joosta ei viitsi, sest mulle ei meeldi, et inimesed on jalus… aga üks põhjus, mille pärast ma üldse Londonisse kolisin, oli Home Run – selline projekt, kus saad töölt koju joosta ja keegi teine viib su koti kohale. Lihtsalt nii imeline kontseptsioon! Ma pole selle äraproovimiseni ikka veel jõudnud, aga see on endiselt plaanis.

Aga kuna pargid ja veekogud meeldivad mulle ikka rohkem, siis on plaanis ka Richmond Park (kus on hirved – neid ma olen näinud, sattusin sinna kord jalgrattaga) ja kodulähedase veehoidla serv ja, noh, mõned mõtted on veel. Kui ainult see kärss nii kärnas ja maa nii külmunud poleks:S

#1 Naelamees

Naelamees pole muidugi mingi sõna tegelikult. Niiviisi me kutsume neid mehi, kellelt me kogu oma puu- ja köögivilja ostame. Minu meelest alguses oli kasutusel ka “kausimees”, sest neil on kraam kaussides ja iga kausitäis maksab ühe naela.

Naelamehe puuvili on kõige odavam ja samas kõige värskem – supermarketis on kallim ja väikestes poodides veel eriti palju kallim. Naelamees on praktiliselt eranditult pakistani päritolu. Naelamees viskab tühjakssaanud kausi efektse vindiga kuskile leti taha täpselt eelmise kausi sisse. Naelamees seab oma leti üles kuskile mugavasse kohta inimese käigutee peale (nt suurest supermarketist üle tee) ja vastu õhtut muutub naelamees väga heldeks ja hakkab kauba peale kotti viskama puuvilju, mis homme (mõnel juhul ka täna:P) enam kindlasti müüa ei kõlba.

Eile peatusin koduteel ühe juba tuttava naelamehe juures, et osta kaks kaussi (ca 10 tk) apelsine, üks kauss mangosid (see teeb kolm väiksemat mangot; kui on suuremad, siis neid on kaks), kauss paprikaid (kolm keskmist) ja kauss porgandeid (umbes kilo). Arve oli viis naela, nagu ette nähtud, aga naelamees varustas mind veel kahe väikse paprika, ühe baklažaani, nelja apelsini, kahe ananassi ja nelja suure mangoga. Vot selline mees on naelamees.