#27 Impressionistid

Üks ekskursioonijuhinõuanne veel: kui The National Gallery tundub liiga suur (mida ta kahtlemata ka on) või kui lihtsalt ei julge end väga suureks maalikunstisõbraks pidada (minu juhtum), siis võib vaadata ainult impressioniste – täpselt paras suutäis.

Millegipärast on kõik kuulsad maalikunstnikud, keda ma nimetada oskan, impressionistid või post-impressionistid, nii et nende vaatamine galeriis tekitab kõige rohkem tunnet, et kulutatud aeg on asja ette läinud. Neli saali, 40 minutit  – ja ongi nähtud kõik need vesiroosid ja päevalilled ja baleriinid. Mulle igatahes on nad praeguseks juba täitsa meeldima hakanud.

Niisiis, peauksest sisse ja paremat kätt ruumid 43-46. Pole tänu väärt.

#26 Vaatamisväärsused

Mul on nüüdseks Eestist juba nii palju külalisi käinud siin (14, ausõna!), et julgen üldistama hakata: ka neil, kes alguses ütlevad, et nad on Londonis juba kunagi käinud või et neid mingi turistivärk üldse ei huvita, hakkab hiljemalt teise päeva pärastlõunal sügelema, et tahaks ikkagi näha mingeid kuulsaid vaatamisväärsusi ka. Lubage esitleda, minu täiesti iseseisvalt väljatöötatud ekspress-London:

1. Alusta Trafalgar Square’ilt. Lisapunktid, kui sa tead, misasi on Trafalgar või miks admiral Nelson oluline oli (mina näiteks ei mäleta ja pole viitsinud järele ka uurida). Minu meelest on siin põnevad asjad hoopis neljas kuju ja otse väljakust lõunas asuv Londoni keskpunkt (ja muidugi väljaku ääres olev National Gallery ja ümber nurga asuv National Portrait Gallery, aga neid ei saa ekspressekskursiooni sisse võtta, terve päev võib märkamatult käest lipsata).

NB! Kui oled viiendast klassist saadik elanud mingi uduse teadmisega Trafalgar Square’i tuvidest, siis see on lootusetult vananenud. Need tuvid muutusid mutantideks ja neist saadi lahti. Ma ei taha sellest lähemalt rääkida, sest ma ükskord lugesin sellest lähemalt ja nägin neid vastikuid tiivulisi rotte pärast unes.

2. Kui Trafalgar Square’ilt õiget tänavat mööda alla vaadata (täpselt üle Londoni keskpunkti), paistab ära Big Ben. Soovijatel avaneb võimalus linnuke kirja saada ja punktid 3.-7. vahele jätta.

3. On ikka vaja lähedalt näha? Sedasama Whitehalli tänavat mööda võib siis ilmselges suunas jalutada. Paremal pool võib vaadata hobuseid (Horse Guards – arhailises riietuses vaevatud ilmega noored mehed ja veel vaevatuma ilmega hobused “valvavad” kunagist kuningapalee sissepääsu, st üritavad teha nägu, et nad ei märka, kuidas kõik nende kõrval end pildistada lasevad) ja varsti pärast seda politseinikke (Downing St 10 ehk peaministri residentsi sissepääsu valve).

4. Kuskil nende kahe vahel keset Whitehalli (sõna otseses mõttes – kahe sõidurea vahel) on monument nimega Women of World War II. See on mu meelest oluliselt rohkem vaatamist väärt kui hobused või politseinikud.

5. Vasakul on Big Ben ja Parliament Houses nüüd juba päris lähedalt näha. Jah, võib minna veel lähemale. Võib minna ka silla peale ja sealt pilti teha. Sest ega neid pilte ju pole veel piisavalt olemas:P

Kui silla peal (Westminster Bridge) olles tekib nüüd kiusatus minna üle silla London Eyega sõitma, siis seda muidugi võib teha, aga see ei ole enam minu ekspress-London. Minu versioonis tuleb tagasi tulla ja vasakule ümber parlamendi kõndida.

6. Parlamendist üle tee on Westminster Abbey. Raudselt on pühapäev ja sisse turisti tegema ei saa minna, ainult jumalateenistustele saab. Vähemalt minul ei ole küll siiani õnnestunud tabada hetke, mil saaks kirikut seestpoolt vaadata. Aga võib ju vaadata väljast.

7. Minu meelest on nüüd juba piisavalt mitu vaatamisväärsust nähtud, nii et võiks ekskursiooni lõpetada. Veel on vaja? Sel juhul jaluta tuldud teed tagasi Trafalgar Square’ile. On jah veidi igav niiviisi, aga mis ma teha saan, et nad pole mõistlikumalt paigutanud oma värke.

8. Otsi üles Strand (Trafalgarilt väljuv tänav, Whitehallist lugedes teine paremat kätt) ja selle alguses olev bussi nr 15 peatus. Tasub meeles pidada, et bussid sõidavad ja seega ka peatuvad siin vasakul teepoolel:) Nüüd on kaks võimalust, kas lähed esimese 15 peale, mis tuleb, või ootad, kuni tuleb vana Routemaster – selle liini peal neid nimelt sõidab. Võib muidugi nii ka vedada, et esimene ongi kohe vana.

9. Sõida bussiga ja vaata tee peal aknast välja. Kohe alguses on paremal Charing Crossi raudteejaam ja millalgi on vasakul St Paul’s Cathedral. Kui paremal hakkab paistma Tower, tasub maha minna (see võib vabalt olla ka lõpp-peatus).

10. Paremal, nagu öeldud, on Tower. Teisel pool Towerit on Tower Bridge. Mõlemasse on ilmselt võimalik pilet osta ja sisse minna, aga ma pole kunagi proovinud.

11. Mine üle silla – lõunakaldalt on päris kena vaade kõigele, mis just bussiaknast nähtud, sh ka City kõrghooned. Aa, keset silda on üks pronksist valatud silt ka, mis kogu vaate kenasti lahti seletab, et mis torn on mis. Ja sillalt näeb kõige paremini ka The Shardi, mis asub lõunakaldal ja on Euroopa Liidu kõige kõrgem hoone.

12. Kõnni jõekallast mööda tagasi kesklinna poole. Vasakule jääb üks päris kena jupp avalikku ruumi ja paremale jääb jõgi, kuhu on pargitud mingi vana sõjalaev (HMS Belfast). Lõpuks jõuad välja London Bridge’i metroojaama, kus on paslik minna metroo peale ja sõita kuhugi mujale.

(Punktid 8.-12. võiks minu poolest asendada ka jalutuskäiguga pargiserva mööda Buckinghami paleeni, aga seda varianti pole keegi mu ekskursantidest veel valinud, nii et ma ei ole seda tegelikult teinud. Ega see palee ausalt öeldes eriti ilus ei ole ka.)

#25 Gekkering

Ma õppisin just uue ingliskeelse sõna! Gekkering on selle hääle nimi, mida rebased öösiti mu akna all teevad. Ma loodan, et selle kohta võib eesti keeles “klähvimine” öelda… ehkki see seostub pigem koertega, aga selles lärmis kahtlustasin alguses hoopis mingeid linde, sest minu meelest on see kõige rohkem kajakakisa moodi.

Olen nüüd rebaste suhtes veidi obsessed ja iga kord õuest klähvimist kuuldes torman aknale vaatama. Üks öö nägin lausa kolme tüüpi hullamas ja see oli väga nummi vaatepilt, kuni mulle tuli meelde, et olen oravatega juba selle tünga saanud ja et nad võibolla hoopis paarituvad… või mis see sõna iganes on, kui seda kolmekesi teha:P

Ühesõnaga, selgub, et Londoni kontekstis ei ole rebane sugugi haruldane loom (olen neid nüüdseks kindlalt näinud rohkem kui näiteks kasse). Lahendamata on veel mõistatus, kus nende urud on. Kas võib olla, et nad elavad metroos?

#23 Panto

Paremates (st vanemates) briti lasteraamatutes käivad lapsed jõuluvaheajal alati Londonis pantomiimi vaatamas. Väiksena ma alati imestasin, et miks nad seda teevad, sest minu jaoks tähendas pantomiim seda, et keegi teeb lihtsalt nägusid ja sõnagi ei räägita. Ja siis vahepeal ma umbes kakskümmend aastat ei vaevanud oma pead sellega, aga nüüd lehtedest arvustusi lugedes sain aru, et ma vist ikka ei tea, misasi see nende pantomiim on, aga oleks aeg välja uurida.

Kõigepealt proovisin teooriaga – lugesin Wikipediat. Sain teada eelkõige seda, et briti pantomiimi võib kutsuda pantoks ja ei tohi segi ajada miimidega (need on need sõnatud nägudetegijad, ja katse aru saada, kuidas ühte või teist asja eesti keeles korrektselt nimetama peaks, ajas mul juhtme kokku).

Traditionally performed at Christmas, with family audiences, British pantomime is now a popular form of theatre, incorporating song, dance, buffoonery, slapstick, cross-dressing, in-jokes, topical references, audience participation, and mild sexual innuendo.

(allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Pantomime)

Kõik see kõlas juba piisavalt intrigeerivalt, et kogu pere jaoks “Kaunitarile ja koletisele” (traditsiooniliselt esitatakse tuntud laste- ja muinasjutte) piletid broneerida. Olin veidi ärevil, kas kõik ikka juhtub nii, nagu Wikipedia lubas – kuna kaasas oli kaheaastane, valisime eriti peresõbraliku hommikuse etenduse, kus suurem osa publikust olid lapsed, ja ma polnud kindel, kas kõik need sexual innuendod ja audience participationid ikka toimuvad. Ootused olid mul iga juhul kõrged.

Õnneks istus otse minu kõrval üks proua, kes oli ilmselgelt vilunud pantovaataja, ja ta teadis täpselt, mida tuleb teha (ja ei jätnud seda ka tegemata). Ma ahvisin kõike järele. Oo, see oli imeline! Iga kord, kui paha tegelane lavale tuli, karjusime “buu!” ja iga kord, kui head olid õnnetud, “aww!” Proua ei häbenenud naerda ka kõigi naljade peale, nii lastele kui täiskasvanutele suunatute. (Osa naljadest sai mulle selgemaks alles hiljem reklaamlehelt näitlejate tausta uurides, ja osa ilmselt läks täitsa suure kaarega üle pea – aga enamasti ma ikka sain aru, miks naerdakse.)

Kõige rohkem ootasin ma “oh yes he did! – oh no he didn’t!” dialoogi näitlejate ja publiku vahel, sest mulle tundus uskumatu, et kogu rahvus tõesti teab, et niiviisi tuleb vastata (kuigi tagantjärele ma isegi saan aru, et see nali jookseb läbi praktiliselt alati, kui keegi kuskil mõnele pantole viitab). Ja tõepoolest, seda oskasid isegi väiksed lapsed!

Muuhulgas tehti tulevärki, pritsiti publikut veepüssidest, loobiti kommidega ja puistati üle serpentiinidega. Ah, ja naiseks riietatud härra kaunitari ema rollis oli imeline, sest tal olid sellised jalad et ma lakkasin vahepeal uskumast, et ta mees on.

Järgmisel aastal ostan piletid varem ja katsun pihta saada mõne tõeliselt kuulsa guest celebrity‘ga pantole.

#22 Bookstart

Veetsin täna päeva kaheaastase vennatütrega – ja kuhu ma siis lapse vihmase ilmaga ikka viin, kui mitte kohalikku raamatukokku? Olengi otsinud vabandust, et sealses lasteosakonnas pikemalt aega veeta.

Kui Iris oli umbes kuussada raamatut riiulitest välja tõstnud ja me olime neist umbes kuus kojulaenutamiseks välja valinud, tuli raamatukogutädi küsima, kas meil oleks ehk mänguasju vaja. Nii et lisaks nurgas juba seisvale mänguköögile (“aani auss!”) ja kahele mängukarule (“äike mõmmi! sini mõmmi!”) toodi välja ka telk (“peitu!”), jooksuratas ja pulga otsas lükatav lepatriinu. Viimased oleks soovi korral saanud ka koju kaasa võtta  – jah, raamatukogu laenutab mänguasju välja. Neile olid isegi tähtajatemplite jaoks kleepsud peale kleebitud.

Lisaks küsis raamatukogutädi aga ka Irise vanust ja et kas ta oma Bookstarti paki on juba saanud – ja siis tõi meile selle. (Pakis oli paar papist titeraamatut, mõned nursery rhyme’id ettelugemiseks ja koomiksistiilis “guide for grown-ups: Babies Love Books” – kõik inglise lapsed peaksid selle esimese, beebidele mõeldud paki saama esimese eluaasta jooksul.) Nad tõesti näevad siin vaeva, et lapsed väiksest peale raamatuid armastama õpetada!

Ja katsu sa mitte armastada, kui raamatukogu ei ole see koht, kus tuleb tasa olla ja sirge seljaga laua taga istuda, vaid saab telki peitu minna.

#21 Liberty kaubamaja

Kõigist poodidest, kust ma iial midagi ostnud ei ole, on Liberty kindlasti mu kõige lemmikum.

Kõik teavad, et Londonis on Harrods, aga kes teab Libertyt? Ometi pole Harrodsis midagi vaadata peale kohutavalt koleda Diana ja Dodi altari (noh, okei, toiduosakonda võib ka vaadata. Aga, kui andestate mulle kerge küünilisuse, siis… eestlane võib vaadata ka Tescot või Waitrose’i, et näha, et maailmas on veel mõned toiduained peale nende, mida Selver müüb.) Aga Liberty… Mu vend ütles täna, et see näeb välja “nagu midagi Harry Potterist” ja see oli just see analoogia, mida ma otsinud olin. Isegi liftid on seal puust!

IMG_7236

Libertys müüakse ilusaid asju. Rõivaosakondades ma pole seal viitsinud käia, aga soovitan ekskursioonile minna kirjatarvete, galanteriikaupade (haberdashery – kõige võluvam ingliskeelne sõna üldse!) ja nõude sektsioonidesse. Ja see ei ole tegelikult nii kallis pood, et neid asju sealt ka osta ei võiks… mul lihtsalt ei ole galanteriikaupu siiamaani väga vaja läinud. Samuti ei ole ma eriline õmblusguru, aga Liberty on tuntud oma kangaste poolest.

Muide, kui Tescos või Waitrose’is jääb mulje, et inglased šokolaadi ei tee ega söögi, siis Liberty šokolaadipood on kogu linna kõige parem koht kodustele kingituste ostmiseks.

#19 Tottenham Community Choir

Enamvähem kõige esimese asjana, kui ma Londonisse kolisin, otsisin endale koori, kus laulda. No igatahes enne, kui õnnestus pangakonto avada või kodu leida (küll aga valisin kodu hiljem selle järgi, et oleks hea lähedal proovis käia:)). See võib välja paista imetlusväärse meelekindluse ja lauluhuvina, aga tõde muidugi on, et oli parajasti hooaja algus ja seega ükskõik millega liitumiseks kõige parem aeg.

Välistasin valiku tegemisel kirikukoorid, sest elu on näidanud, et issandale kiitust laulda tuleb ka kõige ilmalikumates tingimustes rohkem, kui ma hädapärast vajadust tunnen. Päris profikoori ka nagu poleks viitsinud (kes teab, see teab, kuidas ma viimase aasta jooksul Eestis vaeva nägin, et kahelt kooriproovilt nädalas ühele downgrade’ida). Nii ma Tottenham Community Choir’i juures maandusingi.

Kohe esimeses proovis võitsid nad mu südame noore meesdirigendiga (olen tõesti veidi valiv, aga ma eelistan nii oma treenerite kui dirigentidena näha mehi, sest nad ei KARJU kogu aeg. tõenäoliselt tuleb see sellest, et nende häält on karjumata ka kuulda.) ja repertuaariga – esimese loona laulsime polovetside tantsu Borodini “Vürst Igorist”, ja sellel teosel on mu südames soe koht ühest igiammusest NSSSist saadik.

Kõigist kooridest, kus ma kunagi laulnud olen, on TCC kindlati kõige suurem ja samas kõige… mitmekesisema seltskonnaga, seda ka lauluoskuse osas:P Viisipidamise osas see asi väga hull ei olegi (või noh. ma ei tea ka. otsustage ise, siin teile stiilinäide), aga peab tõesti nentima, et esimest korda elus olen koori paremate  noodilugejate hulgas. Seejuures nooti ma ju tegelikult ei loe. Aga ilmneb, et on võimalik lugeda veel väga palju vähem (näiteks minu kõrval istub proovides üks proua, kes ei lakka hämmastumast, kuidas ma tean, millise rea peal aldi partii on).

Lisaks laulurõõmule pakub selle seltskonnaga kord nädalas kohtumine mulle ka sissevaadet ühiskonda mingi sellise nurga alt, mida mujalt küll ei oskaks otsida. Elan küll, nagu varem on jutuks olnud, multikultuurses kogukonnas, aga meie koori lauljad on suuremas osas siiski “valged britid” – lihtsalt sellised, kes on siia, khm, getosse elama sattunud. Ja neist omakorda suurem osa on minust põlvkonna või paari jagu vanemad. Nii et jah, meil on iga proovi vaheajal tea and cakes (prouad kordamööda küpsetavad imelisi kooke) ja kord kuu või kahe jooksul raffle (kõik toovad kodust midagi väljaloosimiseks kaasa) ja kõik see on üsna nagu kuskil filmis või raamatus. Kuni inimeste kõnepruugini välja. “Oh, Bonnie, you daft woman!” kuulsin ma eilses proovis kedagi hüüdmas – panin lihtsalt silmad kinni ja nautisin:) Kas te tunnete kedagi, es tunneks kedagi, kes ütleks “daft”?

Ja see “community choir” pole üldse mingi sõnakõlks – kõik need inimesed elavad kuskil siinsamas ja kõik koori tegemised on kuidagi seotud kohaliku kogukonnaga. Ei olegi mingit suuremat ambitsiooni kui et teha kord-paar aastas suurem kontsert kuskil koolimajas ja laulda jõulude ajal igas pargis, kus on vaja jõulutulesid süüdata, ja olla üldse ümbruskonna rahvapidudel kohal. Neid pidusid üllataval kombel jagub ka. Kohe teisel nädalal pärast kooriga liitumist käisin kaasas Uue Maailma festivali kohalikul analoogil (okei, see polnud tänavatel, vaid pargis) ja müüsin koori esinemise ajal TCC letis kohalikele lastele ja vanainimestele kooke. Selle peale otsustasingi, et olgu või geto, siia ma tahan kolida küll.

Ainus jama on, et mu ladina keelele hakkab briti aktsent juurde tekkima.