slowly learning that life is okay

idees teha kaubaalustest lilleriiuleid või maitsetaimede kasvatamise kaste ei ole muidugi midagi originaalset, selle peal, tundub vahel, püsib püsti pool sotsiaalmeediat (see piltidega pool). kontseptsioon põhineb ilmselgelt eeldusel, et neid aluseid vedeleb ju kõikjal, nii et korja tasuta materjal üles ja hakka pihta.

koroonakevadel aga olid vähemalt meie hipsterikülas need alused mõnda aega puha defitsiit – iga natukese aja tagant tekkis kohalikku FB-gruppi järjekordne teema, kus paluti teada anda, kui kellelgi mõni üle on või lihtsalt vedelemas näeb. mis seal salata, vajutasin iga kord “follow”, sest olin aru saanud, et pärispeenarde jagu pinnast mul siin võtta ei ole. mingeid lilli ja ürte istutasin plastpottidesse, aga kassid käisid neis kaapimas ja rebased ajasid neid lihtsalt ümber alailma.

rääkisin peikale ka oma plaanist, et kohe, kui mõnest kuskil piisavalt lähedal olevast alusest teatatakse, torman kohale ja toon endale ühe, sest kui raske see olla saab (sõna otseses mõttes). peika arvas, et piisavalt raske, et oleks mõtet ikka kahekesi minna. ma sisimas ei uskunud, aga ei tundunud piisavalt oluline teema, et selle üle vaidlema hakata.

FB-s luuramise kõrval hoidsin muidugi tänaval kõndides ka silmad lahti. (tänaval kõndida oli meil tollal lubatud ainult toidupoes käimiseks, aga toidupoodi saab ju ringiga minna. ja ei pea minema kõige lähemasse poodi, kui ei taha.) nii avastasingi ühe väikepoe ukse kõrvalt täitsa viisaka väljanägemisega aluse (kuna mul midagi värvida ega lihvida ei olnud plaanis, siis tahtsin sellist, mis kohe enamvähem ok välja näeks). küsisin poest igaks juhuks järele, kas see on neil ikka üle, ja nad ütlesid, et neile teeks suurt rõõmu sellest lahti saada. saatsin peikale sõnumi, et tule kohe, ja jäin saaki valvama.

peika jõudis varsti ja oli kaasa võtnud töökindad nii endale kui mulle. ja ohhoo, poole minutiga selgus, et kui asi puutub füüsilisse töösse, olen ma teoorias küll tugev, praktikas aga kulub abi vägagi ära. see alusejurakas oli päris raske, teda oli isegi kahekesi jube ebamugav kanda ja ilma nende kinnasteta poleks ma üldse kuhugi jõudnud. koduni oli otseteed mööda 600 ja väikse ringiga, aga rahulikumaid tänavaid mööda 800, valisime viimase, sest peatänavale ei tundunud mõistlik minna selle alusega manööverdama.

ja siis ühtäkki kargasid ühest täitsa süütu väljanägemisega väravast välja kaks araablast, nägid meie alust ja hakkasid meile… veel aluseid pakkuma. “you like pallets? you take our pallets! we have very nice pallets!”

ma lähen sellise aggressiivse müügitöö peale alati veidi lukku ja mul enda meelest oli juba täpselt paras kogus aluseid (1 tk) olemas, aga juba oligi peika araablaste hoovis ja lahti oli läinud tõeline idamaade turg. see meenutas mulle seda stseeni multifilmist “Lotte reis lõunamaale”, kus kõrbekoer Ibrahim müüb ränduritele liivakooke. ja nii osavad kauplejad olid nad küll, et me viisime nende õuest täiesti tasuta ühe aluse minema. (kuigi ma arvan, et nad oleks vajadusel olnud valmis ka veidike peale maksma. poemüüja jutust sain aru, et prügivedu küsib sellise asja äraviimise eest päris korralikult raha.)

raamatus liivakoera nime ei ole antud, aga ma olen kindel, et oli Ibrahim. Heiki Ernitsa pilt.

araablastel olid muide valged halatid seljas ja rullikeeratud vaip kahe vahel õlal. ikka tõesti nagu multifilm või vbla mingi tuhande ühe öö muinasjutt.

edasi oli tavaline. päris hea, et neid aluseid ikkagi kaks oli (kuigi tassida oli poole raskem), sest esimesest sai perfektne ürdiriiul enne, kui ma haamri enda kätte jõudsin küsida.

esimene ürdiriiul ja see osa me krundist, mida te veel näinud pole

teine alus oli teistsuguse kujuga ja sellest ehitasin (ise! üksi! omaenda väikeste valgete kätega!) sellise riiuli, kuhu oli hea juba olemasolevaid potitaimi laduda, et nad rebastele jalgu ei jääks. kasutatud tööriistad ja materjal kahe riiuli jaoks kokku: haamer (lammutamiseks), kruvikeeraja, 15 kruvi. sest naelu meil polnud ja ehituspoed olid ju ka kinni.

pilt on tehtud suve poole, kui kõik juba vohas ja lokkas. tsekkige mu kresse ka, ise seemnest kasvatasin!

igal juhul õigustasid need aluseriiulid end täiesti, suve jooksul tegin veel paar tükki juurde ja muutusin juba päris osavaks. (ja poode tehti lahti ja ma ostsin naelu.) aga nende aluste hankimise kogemus polnud ilmselgelt kuigi värvikas, sest ma ei suuda üldse meenutada, kust ma nad sain ja kuidas koju toimetasin.

üleval begooniad ja all helmikpöörised. päris palju peamurdmist oli, kuidas aia kõige varjulisemasse serva midagi värvilist tekitada, aga väga hästi saavad nad seal hakkama.
taimesildid tegin puust ühekordsetest söögiriistadest. sügiseks läksid koledaks, seni oli puha instagram.

olen seda araablaste tänavat mööda hiljem ka käinud, aga seda väravat ma enam ei suuda tuvastada ja neid vaibaga mehi ka enam pole kohanud. võis ikkagi olla muinasjutt.

4 kommentaari “slowly learning that life is okay”

  1. Pärast sinu kirjeldust, kuidas sinna tagaaeda saab ja nähes pilte neist kõrgetest plankudest – kuidas need rebased sinna sisse saavad? Ronivad üle?

    1. rebane saab igale poole! aia tagaservas tegelikult ei ole aeda, on… tihe võsa, mille taga on paralleeltänava vastava maja tagaaia tagaserv. ja müür kõrvalnaabriga ei pea isegi viieaastast, kel pall kadunud, rääkimata metsloomast :) aga muidu nad jah kalpsavad üle plankude ka suht vabalt.

  2. Nii äge! Päris ehtne Londoni tagaaed! Ma olen neid vahtinud selles brittide saates Gardener’s World, ja mõelnud, et kuidas nad seal mahuvad kõik… Seal näeb ikka imelisi aedu.
    Kas see on siis nii, et kuna Sina elad esimesel korrusel, siis sul on aed ka ja nendel teistel, kes sama ridaelamu nö boksi jagavad, nendel aeda pole, no peamiselt sellepärast, et neil pole ligipääsu?
    Õudselt põnev🙂 Väga tahaks teada, kuidas rajasid lilleniidu ja mis uhke asi keerdub ümber selle puu ja kas siilid tulid talvituma🙂

    1. on jah just nii, et ülemisel korrusel pole ligipääsu ja seega on aed ainult minu. neil jällegi on vastukaaluks sinna aeda suurepärane vaade ja seega ei olegi mul seal muud teha kui lilli kasvatada – kuidagi imelik on nii teiste inimeste akna all päevitada, joogatada või grillida…

      ümber puu keerdub luuderohu… tüvi. kui viimati arboristid käisid puud kärpimas, siis nad lõikasid sel juured läbi, nii ta ära kuivas (hea, sest luuderohupuudust meil muidu pole ja seal puu ümber oli teda nii ohtralt, et varjas valgust mitte ainult meie, vaid ka üleaedsete õues).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s