tookord, kui ma käisin motomessil ja ei plaaninud endale üldse tagi ja saapaid osta, aga ikka ostsin, müüdi mulle veel üks asi maha. vaatasin nimelt BMW boksis nende offroad-koolituse demo. nojah, et mismoodi sa näitad messihallis mõnekümne ruutmeetri peal offroadi? nemad olid teinud nii: võtnud ühe minust pisemat kasvu (ja vanema) punapäise naise, andnud talle BMW 1250 GS mootorratta ja lasid tal nende ruutmeetrite ja ühe mitte väga suure estakaadi peal näidata, et ta suudab selle rattaga teha, mida iganes tahab, mis siis, et masin kaalub temast viis korda rohkem ja sadulas istudes jalad maha ei ulata.
offroad või üldse mitte road, ma olin vaimustuses. SEDA ma tahan teha osata, kuhu nimi kirja panna?
kuna kõik see juhtus sobivalt eelmise aasta novembrikuus ja ma olin olnud võrdlemisi hea laps, siis jõuluvana juba korraldaski asja ära. veebruaris, kui end koolitusele (BMW offroad skills level 1) kirja panime, tundus augustikuu olevat hea aeg. noh, et äkki ei saja isegi vihma ja nii. kuigi kuna üritus pidi toimuma Walesis, oli see võibolla veidi asjatu lootus.
registreerumisel tuli ka valida, millise rattaga sõita tahad, valikus olid BMW GS tsiklid. 310, 750, 850 või 1250 kuubikut mootori töömahtu. mu igapäevaratas on 600ne Honda Hornet, nii et kõhklesin tükk aega ja otsustasin lõpuks 850 kasuks, sest tahtsin ju enda omast suuremat proovida, aga 1250 tundus ikka liig mis liig.
vahepeal juhtusid kõik need asjad, mis juhtusid, ja mais, juunis ja juulis saime tunda kergendust, et oma koolitust selle aja peale ei plaaninud, sest loomulikult jäeti kõik ära. augustikuine kursus imekombel aga tõesti toimus.
esimese päeva hommikul, kui varustust ja rattaid jagati, nägingi kohe jälle seda punapäist daami, kelle imelised rattakäsitlemisoskused mind koolitusele kohale olid meelitanud. selgus, et ta nimi on Jenny ja et ta on naiste grupi instruktor ja et jah, on tõesti olemas naiste grupp, millega ma võin soovi korral liituda. kuna enne mind oli selles grupis täpselt kaks osalejat, siis ma muidugi soovisin ja liitusin, sest miks õppida midagi 15-inimeselises seltskonnas (umbes nii suur oli see algajate grupp, kuhu mu peika sattus), kui saab valida ka praktiliselt privaatõppe.
teised prouad naiste grupis olid valinud 310-sed rattad ja ma polnud mõnda aega oma eluvalikutes (850!) enam üldse nii kindel. eriti siis, kui selgus, et alustuseks sõidame kõik kolonnis garaažist harjutusplatsile (paarkümmend kilomeetrit maanteed ehk?), vahepeal teeme bensiinijaamas ka peatuse. ahjaa, kuna tegu on maastikusõiduratastega, siis peegleid ja suunatulesid me neile külge pole hakanud panema. kõik selge, läksime!
ee, okei, aga te veel ei ole mulle õpetanud, kuidas ma alustan sõitu tsikliga, kust jalad maha ei ulatu. või üleüldse, kuidas see asi isegi tööle käib? (nuppu vajutades. polnud just raketiteadus, aga ikkagi tuli ise käigupealt välja mõelda.)
sellest, kuidas ma esimesel korral sinna ratta sega ja liikuma sain, mul mälestus konkreetselt puudub. tühi koht on selle koha peal, mäletama hakkan umbes teisest ringteest alates. aga kuidagi see kõik muidugi laabus, ei kukkunud ma pikali ega saanud surma. isegi mitte siis, kui maanteelt maha pöörati, mingi tuulepargi värava võti lagedale toodi ja siis sõitu metsa vahel kruusateedel jätkati.
(olgu öeldud, et kruusasõitu olen ma mootorratta seljas alati üsna kõvasti peljanud, kuigi olen käinud seda Motosurvivali koolitusel spetsiaalselt harjutamas ja puha. vabatahtlikult ikkagi kruusal ei sõida väga ja ausalt öeldes Suurbritannias on avalikku kruusateed päris raske leida isegi, nii et ma polnud aastaid proovinudki.)
aga jälle, ellu jäin, teelt välja ei sõitnud, ümber ei kukkunud ja harjutusplatsile jõudsin välja koos kõigi teistega.
plats oli hiiglaslik ja asus, nagu öeldud, keset metsaga kaetud künklikku tuuleparki. tundus, et ilusa ilmaga oleks olnud võimsad vaated sealt. tol nädalavahetusel ulatus vaade paraku umbkaudu omaenda kiivrivisiirini. tuleb välja, et ilm on Walesis augustis täpselt samasugune kui oktoobris või detsembris – külm, tuuline ja vihmane. aga kui oled endale mootorratta maastikusõiduks vajaliku turvavarustuse selga ajanud, ongi tegelikult üsna hea meel, et ei ole 25 kraadi sooja.
Jenny rivistas naiste grupi ühte platsinurka üles ja alustas koolitust me tausta ja soovide kaardistamisega – kes oled, miks sa tulid, mida õppida tahad? mina tunnistasin ausalt üles, et mingit offroadi mul ju väga tarvis ei ole, aga tahaks osata suurema rattaga ümber käia. ja et miks ma 850se ratta valisin? noh, tundus… piisavalt palju suurem.
arvasin, et äkki mul soovitatakse selle sissejuhatuse peale ikkagi millestki pisemast ja jõukohasemast alustada, aga ei, Jenny teatas: “I think you need a bigger bike.”
kui 1250se rattaga naine ütleb sulle, et sul on suuremat ratast vaja, siis sa vastu ei vaidle. eriti kui ongi selline naine, kellel on 100m kaugusel kaubikus sulle suurem ratas varuks ja kes selle kohe käekõrval kohale veeretab. 310-daamidele öeldi, et neil tarvitseb ainult märku anda, kui oleks ka soov millegi viisakamaga sõita. (etteruttavalt võin öelda, et järgmiseks hommikuks olime me täies koosseisus 1250ste peal ja keegi ei hakanud kordagi nutma. selle ratta raskuskese on nii madalal, et teda ongi väga lihtne käsitseda, lihtsam kui neid teisi.)
noh, ja nii ta siis läks. kõigepealt õppisime põhiasju, ühelt ja teiselt poolt ratta selga saamine, tugijala võimalikult vähene kasutamine. käik alati sees. ümber tsikli jalutamise harjutus (tsikkel seisab tasakaalupunktis püsti, tugijalga all ei ole, kõnnid ümber ratta nii, et hoiad teda ühe näpuga tasakaalus nt esiklaasi servast ja muudest kohtadest, kust teda ilmselgelt kinni ei hoiaks, kui ta kukuks. aga ei kuku ta kuhugi). tsikkel käekõrval jalutamise harjutus. kõige selle käigus juba saigi vastuse see küsimus, et kuidas saadakse kõrgele rattale peale ja maha. kuigi ei olnud see 1250 nii kõrge midagi, isegi madaldamata sadulaga mulle täitsa paras. ma olen 169 cm pikk.
siis oli ratta püstitõstmine muidugi. siis koonuste ümber ringid ja slaalomid, keharaskuse kasutamine kurvides. hiljem pidurdusharjutused kruusal (ka vanad head survivalist tuttavad – tagaratas blokki jne). mäest allasõitmine mootoripidurdusega, käiguga ja piduriga, vabakäigul ja piduriga (bemmil on päris äge ABS selliste harjutuste jaoks). midagi ma unustasin kindlasti ära. aa, lombist läbisõitmine! seda ei tohi teha nii, et laine üle pea käib.
ja siis hästi palju lihtsalt ringisõitmist seal kurvilistel kruusa- ja pinnasteedel, ohtras mudas ja sügavates lompides, mäest üles ja mäest alla, kõik see püsti jalatugede peal seistes ja lõppematu vihma saatel. olen siin hiljuti, eks, õnnelikkuse teooriatega tutvunud, ja need teooriad ütlevad muuhulgas, et üks kolmest variandist õnnelikuks saada (lisaks positiivsetele emotsioonidele ja oma elu eesmärgi teadmisele) on flow. see, kui teed midagi täie süvenemise ja pühendumuse ja fookusega ja ei märka, kuidas aeg möödub. vot seal Walesi metsade vahel jõudsin flowsse sügavamale ja kauemaks, kui iial enne oma elus. lumelaua peal saan ma ka selle tunde kätte, aga suusanõlvad on lühemad kui metsateed, tuleb välja.
õudseid asju juhtus minuga muidugi ka ja mõned võtted tahavad veel palju harjutamist. näiteks ei suuda ma järsust mäest alla sõites eriti hästi oma haaret kontrollida ja andsin ükskord päris kurjalt gaasi hetkel, kus mitte mingil juhul poleks tohtinud gaasi anda. see lugu oleks võinud lõppeda kehvemini, aga vedas ja maandusin risti ees olevasse kraavi nii, et isegi tsikkel jäi püsti. nii hästi ei läinud ühe teise kraaviga, kuhu panin ratta niiviisi külili, et neljakesi paarkümmend minutit sikutasime teda sealt välja – aga kätte saime.
enne, kui koolituse teise päeva lõpus jälle teiste gruppidega kokku saime, küsis Jenny, kas kellelgi on veel mõni küsimus või midagi hinge peal, mida tahaks õppida või proovida. mul täiega oli. see startimisviis, mida Jenny ise alailma kasutas – pani vasaku jala vasakule jalatoele, andis gaasi ja siis liikumise pealt tõstis parema jala üle sadula, nagu jalgrattal – ma PIDIN seda proovida saama. lihtsalt nii efektne ja kui üldse miski näitab, et sa kontrollid seda elukat ja et sul on täiesti ükskõik, kui suur ta on, siis see.
Jenny lubas, tingimusel, et ma seda hiljem meeste nähes ei tee :) tuli välja, et seda efekti on teisedki algajad taga ajanud, aga kui seda suure rahvahulga läheduses teha ja midagi valesti läheb (loe: 250-kilone ratas lendab sul käest ettearvamatus suunas ja kiirusega), võivad tagajärjed kehvad olla. mul üle ühe korra polnudki vaja, nüüd ma olen seda teinud ja sellest järeldub (mu enda jaoks igatahes), et… pole asja, mida ma ei suudaks teha.
kuna sel aastal jäi motomess ära, siis bemmimehed võtsid oma koolituse demo videosse, mida soovijad näevad siit. kahjuks ei ole seal Jennyt, aga see-eest on taustaks messiboksi asemel seesama Walesi tuulepark koos Walesi ilmaga, nii et päris autentne tundub.
whatever 
Issssand KUI äge!!
Ma ise küll mootorrattaga ei sõida, aga mitmed mu lähedalseisvad isikud on eluaegsed motomehed. Ja noh, seda ei saa küll offroadiga võrrelda, aga me mehega oleme MotoGP kirglikud jälgijad juba mitu aastat. Maksame streamingu eest, lisaks kõikidele MM tiitli etappidele vaatame ka kiiruskatseid ja kvalifikatsioone ja võistlejate pressikonverentse jne. Ma peaks sellest hobist ükskord lausa pikemalt kirjutama.
Aga sinu ees müts maha, ausalt.