peagi algab kes teab mitmes vaatus

ühel päeval augusti keskel kohtus peika me köögis hiirega. ma ise seal polnud, aga pärast nägin videost, kuidas loomake nõudekapis järjest suurenevas stressis ringi jooksis ja ärritunult… ma ei tea, mis selle hääle kohta öelda, piiksumiseks ma ei kutsuks. kriiskas. lõpuks õnnestus tal kapist välja saada ja põgeneda sinna, kuhu siin majapidamises hiired ikka, gaasipliidi taha.

mõned nädalad hiljem oli selge, et loom on toidukappidesse ja -sahtlitesse ümber kolinud – kuivainepakke ja -karpe oli nurgast näritud, mõne sisu heaks kiidetud ja mõne oma pigem ära põlatud. otsisime küll hiirelõksu välja ja seadsime klassikalise juustutükiga üles, aga sellest hiir ei huvitunud.

võibolla oli tegu veganiga. igatahes olid tema toidueelistused sellised… tervislikud. täiesti puutumata jäid temast nisujahu ja sellest tehtud makaronid, enamus riisi, suhkur ja sool – kõik need asjad, mida valgeks mürgiks kutsutakse. täisterapasta meeldis rohkem ja mingid imelikud läätsejahust tehtud makaronid, mida mul pakipõhjas oli, söödi jäägitult ära. oad, kikerherned ja läätsed sobisid ka suurepäraselt. oo, ja kui ta siis järgmise sahtlini jõudis ja sealt küpsetamise tarbeks kõrvale pandud 100% kakaosisaldusega šokolaadi leidis! oli selge, et kui me seda hiirt kinni ei püüa, siis ta elab me kapis igavesti, sest on vananemisvastaseid antioksüdante ja kasulikke kiudaineid kurguni täis pumbatud.

panin lõksu söödaks tumeda šokolaadi. järgmisel päeval oli lõks hoopis teises kohas kui enne – tundus, et loom oli üritanud sellega koos lahkuda, aga lõpuks ikka saba kätte saanud.

siis hakkas juhtuma, et läksin keset päeva kööki ja röögatasin valju häälega, sest hiir istus jultunult põrandavaibal. ma ausalt ei karda sellist endast nii palju pisemat looma, aga lihtsalt… ehmatusest. ära ka ei harjunud, iga kord ehmatasin. minu kisa peale ehmatas jälle tema ja siis jooksid kõik mõnda aega erutunult mööda kööki ja koridori ringi, kuni hiir jälle pliidi taha välja jõudis.

ühe sellise ringijooksmise sai peika jälle üles filmitud ja seda materjali analüüsides vaatasime, et päris hästi on ikka kosutud selle tervisliku toitumise peal. näiteks kui hiir püüdis end mu nr 40 kummiku taha ära peita, siis ei mahtunud, pool saba jäi välja. läksin poodi ja ostsin suurema lõksu. hiir ignoreeris seda.

peika läks amazoni ja ostis veel suurema lõksu, aga seda me ei jõudnud veel kasutusele võtta, sest tuli aeg puhkusele sõita. peitsin kogu majapidamises leiduva toidu hiire eest ära parimas sügisel suvilast linna kolimise vaimus – jahu ja makaronid läksid näiteks malmpotti, väiksemad nutsakad kaanega ahjuvormi. kõikvõimalikud klaaspurgid olid ammu juba kasutusse võetud.

puhkuse ajal käisime külas K-l ja rääkisime tallegi lõbusaid lugusid oma hiirest, muidugi koos videomaterjali näitamisega. K sai kohe aru sellest, millest ilmselt nutikam lugeja ka juba – “kuulge, see ei ole mingi hiir teil, see on rott!”

kui nii mõelda, siis jah. ma tõesti ei tea, KUI suureks me oleks lasknud sel elukal kasvada, olles veendunud, et tegu on lihtsalt heas toitumuses hiirega. sest me oleme ilmselgelt loodusest võõrandunud suurlinnainimesed.

K õhutas meid kaaluma ideed rott kinni püüda ja teda koduloomana pidada. peika ostetud suurem humaanne lõks andis minu meelest küll juba rotipuuri mõõdu välja, nii et mina igatahes kohe ei välistanud seda mõtet. samas jälle… ikka sööks rott mu toidu ära, aga ma peaks talle seda veel ise serveerima ka? niigi olin hakanud pelgama, et kui puhkuselt koju jõuame, on rott kogu perega sisse kolinud, ukselukud ära vahetanud ja vaatab diivanil telekat (meil ei ole telekat, aga vbla ta oleks ostnud).

tegelikult läks nii, et kui puhkuselt koju jõudsime, lebas rott keset õuemuru ja oli täiesti surnud. lõpp.