rahutust tunda on maailmajagudes

kõigil need kordadel, kui ma kevade jooksul jälle kuskilt supermarketist 10-kilose kompostikotiga koju vaarusin, ei läinud minust muidugi mööda olukorra iroonia. linnaproua peab aeda: kokkuriisutud sügisesed lehed, väljakatkutud umbrohi ja hekilõikamisest tekkinud pahn lähevad kõik aiaprügikasti, mida viiakse ära (ainult) igal teisel esmaspäeval; toidujäätmed lähevad eraldi väiksesse toidujäätmete prügikasti, mida tühjendatakse küll kord nädalas, aga kui meie kahe- ja naabrite neljaliikmelise pere kõik liikmed kogu aeg kodus on, siis on seda vähe; ja siis ma kurdan, et aias pole mulda ja et komposti lillepottidesse tuleb poest tuua. tegelikult ma ju tean enamvähem, kuidas loodus töötab, ja saan aru, et siin oleks arenguruumi.

järele mõeldes muidugi selgus, et see kompostivärk ei ole nii lihtne, nagu ta maal vanaema juures tundus… et kõik köögi- ja aiasodi muudkui ühte hunnikusse ja kui sinna enam ei mahu, siis võib teha teise aianurka teise hunniku. lapsepõlvest ma eriti ei mäleta, et seda komposti oleks tegelikult kuidagi kasutatud või et kas teda üldse tekkis, ja kui kunagi ise lühikest aega eramaja ja aeda püüdsin pidada, sain teada, et päriskomposteerimise taga on terve teadus, õiged temperatuurid ja käivitid ja kiirendid ja mis kõik veel. ühesõnaga, kahtlustasin, et kui aianurka lihtsalt lehti ja rohtu hakkan viskama, siis on mul varsti aiasuurune lehe- ja rohukuhi. ja et kui ma sinna veel toidujäätmed lisan, siis on mul varsti aiasuurune rottidest kihav lehe- ja rohukuhi. ee… tagasi planeerima.

ega ma nende rottide peale poleks ise vast tulnudki, aga eks ma uurisin, mida siinkandi linnarahvas teeb ja soovitab – britid on ju suured aiapidajad, kindlasti nad komposteerivad ka – ja tuligi välja, et ei mingit toitu isegi mitte kinnise plastkompostri puhul. rotid närivad kohe augud sisse. mingist lahtisest hunnikust või kenast puukastist rääkimata. “toidujäätmete jaoks hankige kompostiussid hoopis,” soovitati aga.

selline asi ajas mul kohe kõrva kikki. ikka tahaks ju majapidamisse elusat looma – mul on küll murdosa lehma vasakust tagumisest jalast, aga see pole justkui päriselt see. kassid on naabrite omad, rebased on iseenda omad, koera me ei hakka oma elustiili juures võtma (kuigi vbla peaks sellele otsusele uuesti otsa vaatama, sest arvestasime elustiiliga enne koroonat. nüüd justkui pole seda muret, et reisime palju ja nii)… miks mul ei võiks olla usse?

nii juhtuski, et tellisin internetist viissada ussi, nende maja, mööbli (kookoskiupudi, kus nad alguses elavad, kuni nad endale veel mulda pole teinud) ja natuke ussitoitu. väga põnev.

meite nunnud sissekolimise päeval. enam nad end nii avalikult ei näita. valgustkartvad loomakesed.

usla (vt ka: kanala, sigala, kausjas orus lookles usjas tee) seadsin sisse kõige varjulisemasse aianurka heki alla, et päike liialt peale ei paistaks ega kogu vihm sisse sajaks (katus on majal küll peal, aga vihmavesi pääseb sisse ikka). peenem rahvas hoiab seda tegelikult garaažis või kuuris, et oleks ühtlasem temperatuur ja kuivem elu. saab näha, kas ma võtan kunagi ette usside jaoks kuuri ehitamise, ei välista.

usside pidamise õpetus number 1 on: usse ei tohi üle toita, siis nad võivad mürgituse saada ja ära surra. LOOMULIKULT ma toitsin oma suures elevuses ussid alguses üle! või noh, ega ma kindel pole, aga ühel hetkel oli mul küll tunne, et neid on väga väheks jäänud ja nad ei suuda mu toidujäänuseid ära töödelda.

loodetavasti nad mitte ei surnud ära, vaid põgenesid – jah, nad suudavad seda teha (tavaliselt lepivad uue elukohaga paari päeva jooksul, aga seni soovitatakse uslat öösiti pappkastis hoida, et põgenikele hommikul jaole saada). mul on alust seda arvata, sest kui hilissügisel lillesibulaid maha panin, siis avastasin oma vähesest aiamullast kümnete, kui mitte sadade kaupa veidi… tuttava väljanägemisega vihmausse. kui ma midagi üldse olen õppinud 8 aasta Suurbritannias elamisega, siis see on see, kuidas käia ümber migrantidega, keda sa (võimalik, et alusetult) illegaalsuses kahtlustad. korraldasin mõned kiired repatrieerimislennud õigesse aianurka ja oligi mu usla jälle kenasti asustatud.

toiduga hoian nüüd tagasi, saavad peotäie korraga ja uut enne ei anta, kui on näha, et vana on sööma hakatud. kogu see avantüür meenutab mulle kangesti üht mu lapsepõlve lemmikraamatut, “A Fish Out of Water”, mille süžee on lühidalt see, et lapsele kingitakse kuldkala, kellele tohib süüa anda iga päev ainult NII PALJU ja mitte TERAGI rohkem; laps lajatab vaesele näljase näoga kalale terve karbitäie toitu korraga akvaariumi ja edasi järgneb lustlik möll kalaga, kes kasvab iga hetkega ainas suuremaks ja keda tuleb villida uutesse anumatesse, kuni linnabasseinini välja. lõpuks lahendab akvaariumipoe müüja probleemi kuidagi ära ja laps õpib sellest ja ei anna kalale enam kunagi rohkem süüa kui NII PALJU ja mitte TERAGI rohkem. täpselt mina ja ussid, eks.

mida nad muidu söövad – põhimõtteliselt “kõike, mis on kunagi elus olnud ja nüüd on surnud”. enamus toidujäätmeid peaks sobima, ainult sibul, küüslauk ja tsitruselised neile eriti ei meeldivat. (mu toidujäätmetest vist umbes poole moodustavad sibula-, küüslaugu- ja sidrunijäänused.) liha nad ka palju ei taha ja konte ei söö üldse. piimatooteid ei taha. koera-, kassi- ja küülikukakat võiks anda (kui mul oleks), aga kanakakat miskipärast mitte (seda mul õnneks ka pole). ühesõnaga, viin neile jaopärast köögiviljajäätmeid, tee- ja kohvipaksu ja munakoori. papist munakarpe rebin ka piskesteks tükkideks ja laotan kõige peale, need aitavad äädikakärbseid eemal hoida ja niiskust imada ja süüakse lõpuks ka ära.

talvel küll usside elutegevus aeglustub, aga siiski tundub olevat lootust, et tuleva kevade lillepottidest vähemalt osad saan juba kodutehtud kompostiga täita. parem oleks, sest poes müüdav kompost on siin kõik ainult turbapõhine ja sellega on omad jamad, keskkonna mõttes ja nii.

kuna usla asub aia kõige koledamas nurgas muu kola vahel, siis on see siin ainus foto temast – enne elanike sissekolimist ja ilma katuseta. tänaseks on ta juba ühe korrusegi juurde saanud.

4 kommentaari “rahutust tunda on maailmajagudes”

    1. ei, sealt tuleb kompostist üle jäänud või läbi voolanud vesi (no et kui ussidele antud toit on ligasevõitu olnud või vihma sisse sadanud). igatahes ka… väetis, ma segan seda kastmisveega, kui ma midagi kastma juhtun.

  1. Kanasonnikus on liiga palju lammastikku, seda laheb ka maad vaetades peotais vorreldes tavaparase labidataiega. Ussid annaks ilmselt nii kange kraami peale kiirelt saba.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s