kust mul tuli kevadel idee hakata kasvatama tomateid, pole ma enam päris kindel, aga ma kahtlustan, et mind inspireeris… olemasolev tomat. ses mõttes, et mingeid köögivilja- või muid seemneid ma ju varunud ei olnud, sest hobiaednikuks saamine tabas mind üsna ootamatult; ja siis järsku pandi neid müüvad poed kinni ja tarneajad netist ostmisel olid nädalatepikkused. (ma saan aru, et Eestis või ka mõne muus kohas elades on tavapärane, et tellid oma kola Hiinast ja ootadki nädalaid, aga meie siin Lääne-Euroopas olime ikkagi väga harjunud sellega, et kõike on alati saada, see tuleb kohale järgmisel päeval ja muidugi transporditasuta. ses mõttes oli see lockdown ikka valus kukkumine. millega ma elus üldse arvestada saan, kui Amazoniga ei saa enam?)
ja siis mingid lääne-eurooplased täiesti tõsimeeli jagasid sotsiaalmeedias vihjet, et kui sul oleks vaja tomatiseemneid, aga on ainult tomat, siis võib tomati pooleks lõigata ja SEAL SEES ON SEEMNED! tasuta!
võib ju ironiseerida, et küll on inimesed loodusest võõrdunud, aga ma siin väga naerda ei tihka, sest kui jagasin väiksemas ringis oma ideed tomatist seemned välja võtta ja potti kasvama panna, tekkis eri inimestega päris tõsiseid vaidlusi ja arutelusid selle üle, kas nii ikka saab – ja mis alust oli mul endalgi kindel olla, et saab, peale lihtsalt kõhutunde, et umbes nii peaks tomat ju looduses paljunema? igatahes siis juba oli vaja hakata kellelgi midagi tõestama ja nii ma tomatile noa sisse lõingi.
sotsiaalmeediaga läksin võibolla liigagi hoogu. ühes videos näidati, kuidas paned aga tomativiilud potti ja mulla peale ja nii nad kasvama lähevadki. kui ma nüüd aus olen, siis mul läksid hoopis hallitama ja kaevasin nad välja ja kaapisin uuest tomatist lusikaga uued seemned sinnasamma potti. nii et kuigi need viilud näevad instagramis väga atraktiivsed välja, siis ma järgmine kord jätaks viljaliha ikka panemata.
igatahes läksid seemned idanema ja kasvasid jõudsalt täitsa tomati nägu taimedeks.
kaks kuud istusid need taimed mul aknalaual potis, siis hakkasin mõtlema, et kuidagi võiks nad ju nüüd õue istutada, aga et mul pole õrna aimugi, kuhu ja kuidas. (ja, meenutagem, mulda ja peenraid mul ka ju polnud.) olin seni oma elus näinud ainult põhjamaal kasvuhoones kasvavaid tomateid. brittidel nad ikka elavad õues.
õnneks olid selleks ajaks aianduspoed lahti tehtud ja õnneks leidsin internetist vihje sellise toote kohta nagu grow bag. mis on lihtsalt üks kilekotitäis mulda, kuhu lõikad augud sisse ja siis istutad oma taimed aukudesse ja siis see ongi su peenar, paiguta, kuhu tahad ja sobib. (paigutada muidugi tasub enne istutamist, kasvavad taimed vaevalt et hilisemat ringilohistamist hindavad.) ma panin oma tomatikoti ühte päikselisemasse aiaserva heki alla, lootuses, et siis ei saja vihm väga kõvasti peale.
siis oli jälle mitu kuud üsna muretu olemine, ses mõttes, et teha midagi eriti ei tulnud, kastsin ainult. ja ootasin kerge ärevusega õisi, sest kuigi ma juba olin tõestanud, et otse tomatist lähevad seemned idanema ja kasvama küll, siis äkki nad on viljatud või midagi sellist?
õied tulid ja mul oli neist palju rõõmu, aga samas… oli juba juuli algus, ma olin kolm kuud tomateid kasvatanud ja ikka veel polnud mul ühtegi tomatit? selleks ajaks olin muidugi juba salati, ürtide ja maasikate varal aru saanud, et see oma toidu kasvatamise jutt ongi üks suur pettus. ikka jube palju aega ja ruumi oleks vaja, et päriselt ka kordki kõht oma aia saagist täis saada. yup, järjekordne linnaproua reaalsuskontroll.
esimestest õitest alates hakkas asi edenema. pidin muudkui tomatipeenra kohal olevat hekki kärpima, sest taimed kasvasid aina kõrgemaks (ja keegi ei öelnud mulle, et mingil hetkel võiks sellele kasvule piiri panna, kui viljad prioriteediks on). nii pikki tugesid polnud mul neile kuskilt võtta, aga sidusin hekist nöörijupid alla rippuma ja kinnitasin taimed hoopis sinna külge. kinnitamiseks kasutasin neid painduvaid… traadijuppe, millega tavaliselt uute elektri- või elektroonikaseadmete juhtmed kenaks puntraks seotakse – uskumatult praktilised vidinad majapidamises.
septembri lõpuks olid esimesed tomatid valmis (muidugi olid head! ma ei tea, kui halvad peaksid mu omakasvatatud tomatid olema, et ma tunnistaksin, et teate, polnud tegelikult suurem asi ega vaeva väärt:)), aga siis alles sai see asi tõsise hoo sisse. lehti tuli juurde, õisi tuli juurde, vilju tuli juurde. mingi hetk lugesin kuskilt, et kõik need lehed ei peagi tingimata kasvada saama, osad võib ära lõigata, et taime energia läheks rohkem viljade küpsetamisele. nudisin siis põõsast veidike, seda ohtu justkui ei tundunud oktoobris enam väga olevat, et päike tomatid ära kõrvetab.
novembris muutusin juba veidi murelikuks, et mis siis nüüd edasi. uusi õisi tuli järjest juurde! öökülma ei tulnud. aga viljad läksid punasemaks jube aeglaselt (ehkki ikkagi põhimõtteliselt läksid) ja kuigi käisin õhtuti pealambiga tigusid jahtimas, juhtus ikka nii, et keegi sai enne mind jaole ja näris tomatile augu sisse.
lugesin internetist, et tegelikult võib KÕIK lehed ära lõigata, et viljade jaoks valgust ja toitaineid maksimeerida. selle boonus oli, et tigudel oli ka vähem kohti, kus päeval peidus passida.
kui ilmateade detsembri esimesse nädalasse võimalikku öökülma ennustas, ütles mul närv lõpuks üles ja korjasin saagi tuppa järelküpsema. 8 kuud on päris normaalne hooaja pikkus, ma arvan.
whatever 