kui esimene lockdown nii läbi sai, et muuseume ja näitusi uuesti avama hakati, olid mul suured plaanid, mida kõike ma vaatama lähen. disainimuuseumi Margaret Calvertit ja National Gallerysse Artemisia Gentilecchit ja V&Asse kotinäitust ja kindlasti jõuan end Oxfordi Ashmoleani ka ükskord lõpuks kohale vedada.
vahepeal jõudis siin tulla ja minna teine lockdown ja homsest on London “tier 3”, mis tähendab seda, et juhul, kui keegi vahepeal midagi lahti teha jõudiski, pannakse uuesti kinni. ja mitmes muuseumis ma sulgemiste vahedes käia jõudsin? täpselt ühes: Londoni aiamuuseumis.
tegu on täiesti vaimustava asutusega, mis on ehitatud ümber kirikust (saab ronida ka torni ja vaadata ootamatut vaadet Londoni kesklinna ootamatule servale – muuseum asub umbkaudu Westminster Abbeyst üle jõe ja sinna lihtsalt… ei satu eriti keegi kunagi). mind meelitas sinna ajutine näitus Derek Jarmani aiast. kas ma teadsin/tean, kes on Derek Jarman – ega ei, aga ajalehes olid ilusad pildid ja oligi väga ilus aed ja efektselt presenteeritud seal kirikunurgas.
aga püsinäitus oli ka puhas kuld. aiapidamine on brittide jaoks väga oluline olnud juba ammu ja igasugust lahedat kola on neil aastasadadega kogunenud, mida nüüd vitriini panna ja rahvale näidata. ma ei oskagi eriti midagi öelda, vaadake pilte:
igasuguseid huvitavaid fakte sain ka teada, aga õnneks on enamus ununenud ja seega leidub hea põhjus sinna muuseumi mõnikord uuesti minna. ainult üks meenub kindlalt: Isles of Scilly Wildlife Trust maksab prints Charlesile Scilly saarte tühja maa ja saartevaheliste kaljude eest renti… ühe nartsissi aastas.
whatever 
Mu lemmikmuuseum Londonis, kuhu ma – nagu ka Londonisse – sel aastal ei pääsenudki!