Masterclassi kasutajaks registreerisin end millalgi eelmise aasta novembris, pärast seda, kui sotsiaalmeedia oli mind kuude kaupa pommitanud (kahtlemata hästisihitud) reklaamiga, kus Neil Gaiman lubas, et õpetab mind lugusid jutustama, ainult 85 naela eest. see tegelikult eriti odav ei ole, aga ma ei olnud tol ajal eriti vaene ka ja Gaimanit, teadagi, võiksin kuulata söömata, nii et lõpuks ikkagi murdusin.
enne veel, kui loojutustamisega kuhugi väga jõudnud olin, saabus aastalõpu lisapakkumine: kaks all-access passi 50% soodustusega. ehk siis sain teist samapalju juurde makstes täisliikmelisuse (kõik loengud) endale JA sõbrale. kuna sobiva sõbra, kes ka tahtis Gaimanit kuulata, olin just hiljuti tuvastanud, siis see muutus järsku täiesti normaalseks diiliks – eeldusel, et ma nüüd ikkagi ise selle Gaimani ära kuulan ja siis vähemalt ühe loengukursuse veel. tegin kenasti plaani valmis, panin isegi uusaastalubadustesse kirja, et 2020 jooksul 5 Masterclassi kursust.
selle raha eest võib arvata, et esinejad on head, ettevalmistus kõva ja produktsioon ka superkvaliteetne. ma ei pidanud end peaaegu üldse sundima; ainus tüütu asi oli, et mulle meeldis loenguid kuulata töölemineku/tuleku taustale, st pigem audioversioonis, aga MC on ainult videoga, kogu aeg peab telefon pihus ja ekraan aktiivne olema. siiski kuulasin selle Gaimani ära ja võtsin bussisõitude ajal Misty Copelandi ette (baleriini tahaks ikka näha ka, mitte ainult kuulda).
noh ja siis, nagu isegi arvata võite, polnud järsku enam mingit tööleminekut, oli hästi palju vaba aega ja internetiühendus. tõstsin läpaka köögilauale ja suurpuhastuse taustal töötasin läbi:
- Misty Copelandi (balletitehnikast)
- Bobbi Browni (meigi tegemisest)
- Ron Finley (geriljaaiandusest)
- Tan France’i (moest ja stiilist)
- Neil deGrasse Tysoni (teaduslikust mõtlemisest)
- Bob Igeri (äristrateegiast ja juhtimisest)
- Anna Wintouri (loovusest ja juhtimisest)
- Malcolm Gladwelli, Margaret Atwoodi, Judy Blume’i ja veel üks kord Neil Gaimani (kirjutamisest)
- Alice Watersi ja Yotam Ottolenghi (söögitegemisest)
okei, umbes poole selle nimekirja pealt sai suurpuhastus küll tehtud (aga siiamaani tuleb deGrasse Tysoni peale mõeldes kloorilõhn ninna ja Gladwelliga meenuvad köögisahtlite tagumised nurgad). eks ma siis leidsin muid nokitsemisi taustale, sest ma ei oska lihtsalt istuda ja videot vaadata. ERITI kui see video on lihtsalt ühest istuvast ja rääkivast inimesest, nagu kõik need kirjanikud seda olid.
ja mida ma siis õppisin oma 170 naela eest? teate, põhiliselt seda, et kui sa ise keskendud parajasti aknapesule või põrandaküürimisele, siis võib ka maailma parim jutuvestja (mõlemad Neilid ja Malcolm, teie poole vaatan) sulle rääkida mida iganes ja kasvõi mitu korda – pärast sa ikka ei oska öelda, mida ta siis ütles ja mida ise elus teisiti ja paremini hakkad tegema. kõik need kirjutamis- ja juhioskusteloengud olid kuulamise ajal jube mõnusad, aga kahjuks väga vähe jäi sest kõigest mu pähe pidama. kuna iga loenguga tuli kaasa ka kirjalik materjal, siis mõtlesin, et loen pärast neid, aga… pole väga viitsinud lugeda.
Misty Copeland oli suuremalt ekraanilt veel ägedam kui pisikeselt. kui inimesel peab olema lemmikbaleriin (kas peab?), siis Misty on minu oma kindlalt. aga kuna ma pole ise juba kolm või teab mitu aastat stange ligigi läinud, siis tema konkreetsemad tehnikanõuanded olid minu peale küll raisatud. siiski, nii ilus oli vaadata teda.
Bobbi Brown oli sümpaatne, aga tema meiginõu tundus mulle veidi… aegunud pole ehk õige sõna, aga natuke 90ndate vaibi justkui oli ses kõiges. vale põlvkond ehk minu jaoks?
Ron Finleyst on mul meeles see, kuidas ta leidis igasuguseid ägedaid anumaid, kuhu sisse võiks taimi istutada, aga hoiatas kõigi juures, et parem igaks juhuks mitte toiduks plaanitavaid asju, sest igasuguseid mürke võib neist vanadest sahtlitest ja kohvritest ja, ma ei tea, lapsevankritest lekkida. see, mille sees siis köögivilju peaks kasvatama, jäigi selgusetuks. muidu oli jälle tore, aga ma vist isegi olin juba sel kevadel veidi edasijõudnum aednik kui Roni sihtgrupp.
Tan France oli kõva kapselgarderoobi mees, kellel oli hästi palju konkreetseid nõuandeid selle kohta, misasjad peaks IGAL inimesel olemas olema ja mida ei tohiks MINGIL juhul kanda. ma olin just jõudnud enda jaoks avastada ühe tunduvalt sümpaatsema stiilikoolkonna, mis väidab, et kui sa ikkagi mitte kunagi pintsakut ei kanna, siis sa ei pea endale pintsakut ka ostma, nii et Taniga ma ei olnud enamus aega nõus. ja üksinda ekraanil ta ei ole nii huvitav ega naljakas kui Queer Eeye raames.
Bob Igeri loenguid oli vürtistatud temaatiliste sobivate klippidega Disney multikatest ja see oli küll väga meelelahutuslik. muidu… CEO nagu CEO ikka. Anna Wintour oli juhina palju huvitavam ja tema karjääri lugu kuulasin küll suure huviga. ka sinna vahele näidati palju Vogue’i esikaasi jm sisu illustratsioonideks, ja oli tehtud paar klippi sellest, kuidas mingid tootmisnõupidamised päriselt välja näevad, ajakirja tegemisest ja Met Gala korraldamisest.
Alice Waters õpetas hooajalist söögitegemist, jättes täiesti tähelepanuta asjaolu, et kui sa ei ela täpselt Californias (või Vahemere ääres ehk), siis see hooajavärk võib sul veidi teisiti töötada või mitte nii hästi välja tulla. aga ma sain talt imelise retsepti rosmariini ja soolaga ahjus röstitud mandlite jaoks.
Ottolenghi oli ausalt öeldes kogu selle Masterclassi-projekti tippelamus mu jaoks. tema söögitegemisvideod vaatasin tõesti otsast lõpuni huviga ära, ta oli ise sümpaatne ja pretensioonitu (andes näiteks loa kasutada küüslaugupressi niipalju, kui kulub, sest kellel on elus see aeg, et hakkida käsitsi kogu see küüslauk, mida süüa tahaks?) ja olen juba praktiliselt kõiki retsepte ta töövihikust teinud. kõik sai jube hea ja hirmus ilus. meil on Ottolenghi kokaraamatuid kodus mitu ja olen tast alati lugu pidanud, aga siinkohal tõesti see videoloengu formaat oli asjakohane ja tegi, mis ta tegema pidi.
kui aasta läbi sai ja uuesti raha hakati küsima, vajutasin teatava kahjutundega “cancel subscription”. kõik need targad ja toredad inimesed mu köögis tegid mulle suurt rõõmu, aga ma püüan järgmisel aastal vähem passiivselt kuulata ja rohkem midagi päriselt… õppida.
siiski, kui keegi küsiks mult, et kas tasub seda kaks-ühe-hinnaga täistellimust osta (praegu jälle just on pakkumises)… ma ütleks küll, et kui leidub sõber, keda ka rohkem kui üks asi elus huvitab, siis proovige ära. tõesti on professionaalselt tehtud see kõik, esinejaid tuleb järjest juurde (minu ärakuulatutest pooli aasta alguses veel pakkumises polnudki) ja lõppeks võib ju tolmulapi mõneks ajaks käest panna ja tõesti süveneda ka.
whatever 
Kas täistellimusega saab sama kursust ka mitu korda kuulata? et kui tahaks mingit kohta üle kuulata, mis kohe meelde ei jäänud.
Saab. Kuni tellimus kestab, on absoluutselt kõigele ligipääs, saab kuulata üht kursust (või loengut) mitu korda, saab kuulata suvalise kursuse suvalist loengut.
Ma näiteks tean nüüd, kuidas Gordon Ramsay munaputru teeb. Kuna selle jaoks vajalikke koostisosi pole mul aasta jooksul õnnestunud hankida, siis ma ta ülejäänud asju ei hakanud vaatama :D
Mida kättesaamatut ta sinna munapudru sisse siis veel peale vandesõnade paneb?
merisiilikuid! ma ei tee nalja. ta isegi ütles, et neid peaks aasia poodidest saama, aga ma olen aasta aega vaadanud igasse aasia poodi, mis teele jääb, ja ei ole leidnud.
Merisiilikud? Seda ma tõesti ei näinud tulemas:-). Ma olen aasia supermarketites tihe külaline, aga ma isegi ei tea, kuidas need siilikud välja näevad või mis vormis neid müüakse – pulbrina?
Gordonil olid konservina ja vist on ka külmutatud variant olemas. mõnikord kutsutakse neid merisiilikukeelteks, aga see on ikka see siiliku… lihakeha, mis näeb välja nagu väike keeleke.