lugesin “Kuristikku rukkis”. miks üldse vanas eas sellist raamatut lugeda, no eks mul oli mitu põhjust, aga mööda külgi maha igal juhul ei jooksnud, sest eelmistest lugemisest ei olnud pooli asju meeles.
üks asi, mis muidugi oli meeles ja mis vast on meeles kõigil, kes selle raamatuga iial kokku puutunud: see koht, kust pealkiri tuleb. kus Holden räägib Phoebele, mis on see üks asi, mida ta oma elus teha tahaks – püüda rukkipõllul jooksvaid lapsi, et need kuristikku ei kukuks. kust selline idee – laulust “if a body catch a body comin’ through the rye”.
Phoebe muidugi teab, et see ei ole mitte laul, vaid luuletus, Robert Burnsi luuletus, ja et see on hoopis “if a body meet a body coming through the rye”. nooh… päris muljetavaldav luuletundmine kümneaastase kohta, aga eks Salinger on meil varaküpsete geeniuslaste ekspert (kogu Glasside perekond), nii et see kuidagi ei üllatagi.
aga ma hakkasin seekord lugedes hoopis mõtlema: see fraas satub Holdeni pähe varem, kui ta tänaval näeb last, kes kõnnib rentslis ja seda laulab. eelmistest lugemistest mul see detail küll meeles polnud:
I got up close so I could hear what he was singing. He was singing that song, “If a body catch a body coming through the rye.” He had a pretty little voice, too. He was just singing for the hell of it, you could tell. The cars zoomed by, brakes screeched all over the place, his parents paid no attention to him, and he kept on walking next to the curb and singing “If a body catch a body coming through the rye.” It made me feel better. It made me feel not so depressed any more.
J.D. Salinger, “Catcher in the Rye”
kui ma seda raamatut eelmine kord lugesin, polnud Youtube’i veel olemas. aga nüüd küll läksin ja otsisin kohe, et kuidas see laul siis kõlada võis. leidsingi ühe toreda esituse, boonuseks kõik kommentaarid puhtas Holden Caulfieldi stiilis (“it killed me, it really did”).
kahjuks olen ülemõtlemise maailmameister ja vaatasin aastaarvu ja nentisin, et 1951. aastal ilmunud raamatus seda konkreetset versiooni kohe kindlasti silmas ei peetud – aga huvitav, millist siis? kogu tekst, nii Holdeni ja Phoebe vestlus kui asjaolu, et suvaline kuueaastane tänaval laulab mingit laulu ja suvaline kuueteistaastane tunneb ära, et ahah, see laul, viitab, et tegu pidanuks olema mingi üldtuntud hitiga. kui laialt seal 50ndate NYs need šoti rahvalaulud siis levinud olid?
uurisin veel natuke ja leidsin kolm lindistust “Comin’ Thro’ the Rye” laulust, mis olid “Catcher in the Rye” kirjutamise ajaks olemas. Nellie Melba 1904, Marcella Sembrich 1912, Marian Anderson 1944. (kelle maitse sedasorti muusika pole, siis vihjan, et kõik kolm kõlavad üsna ühtmoodi ja üldse mitte nagu see Siobhan Milleri 21. sajandi versioon.)
tähendab, ma saan aru, et “Kuristik rukkis” on ilukirjanduslik teos ja Salingeril oli luba ja voli see otsast lõpuni kokku luisata meile, aga… see ei klapi. niisugusena, nagu see laul tundub olevat 20. sajandi esimesel poolel olnud, ei ole see ju miski, mida mingid kuue- või kümne- või kuueteistaastased võinuks teada, kaasa laulda, ära tunda? kepsakas folk, miks mitte, aga selline… ooper? kuidas sellist üldse rentslis kõndides laulda saab?
loodan nüüd selle peale, et Notsu tuleb ja seletab selle segase loo meile lahti, sest muidu jääb see mind igaveseks vaevama. oleks siis mingi suvaline detail raamatust, aga see rukis, see on ju kõige olulisem osa üldse!
whatever 
Kõigepealt ma ehmusin: ma ei tea midagi! On natuke hirmuäratav, kui tihti ma selliseid kommentaare näen, kui ma olen ometi samasugune diletant nagu teisedki blogijad, v.a mingis kitsas nišis.
Aga kuna suured ootused ka stimuleerivad, siis ma tegin väikse guugelduse ja jõudsin sellega kohta, kust oleks pidanud alustamagi – Tunearch (peamiselt ingliskeelse maailma rahvaviiside wiki, mille esiisa oli Fiddlers’ Companion).
Tunearch ütleb, et 1900. aasta paiku olevat see viisike Ameerikas rukkivalsi nime all juba tuntud olnud. Neljakümnendate alguses koguti Kongressi raamatukokku ka üks folkloorne viiuliesitus Ozarki mägedest.
Mõni popp meloodia on üllatavalt varakult rahvusvaheline olnud. Vrd kuidas Normandia ja Jersey hümnist on saanud eesti rahvalik “Kas tunned maad…”, Yankee Doodle’ist “EÜE ja euromais…” ja üht tšehhi meloodiat peavad eestlased oma rahvatantsuks (“Tuljak”). Või vt itaalia mantovana-viisikese levikut (mh Israeli hümn).
Imeline kommentaar =)
Meie ehk “teisedki blogijad” ei viitsi üldiselt isegi guugeldada:
Minu variant on mõttega blogija tekstiga kaasa töötada, osad ei tee seda ka, vaid pilluvad mingeid omaenda peas olevaid mõtteid, mis uduselt sama teema kohta käivad. Aga sina guugeldad JA siis mõtled tulemusega kaasa.
Oh, Nodsu ja tema süvenemistahe! Väga huvitav teema.
Ma mäletan sellest raamatust vaid seda, kuidas ta pidevalt oma hingeõhku kontrollis.
Muide, eesti keelde tõlkis “Kuristiku” Anu Raua ema.
Ei ole midagi, sul on ka oma taak kanda… ükskord Perekooli foorumis oli teema, kus blogijaid lahati (ka neid mitte kõigeloetavamaid) ja oli üks kommentaar, mis ütles, et notsu blogi ei ole võimalik lugeda, sest ta on nii intelligentne ja tark, et tavaline inimene sureb surnult maha niipea, kui selle lehekülje lahti teeb. Või et kui lugeda, siis väga väikeste sutsude kaupa, muidu polevat võimalik.
See kommentaar oli selles mõttes huvitav, et ma ei teadnudki (päriselt ei teadnud), et intelligentset juttu lugeda võib mõne inimese jaoks pelutav olla. Aga eks ma ka õpin kuni elan, ilmselgelt.
No vat see on ilmselt see, et kas inime loeb tarka juttu ja rõõmustab, et õpib midagi juurde, või loeb tarka juttu ja tunneb end alaväärsena ja vihastab.
Just täpselt :) Ma lihtsalt nagu… ei osanud arvata, et see päriselt nii ongi. Et keegi võib päriselt pahandada selle üle, et keegi on temast targem.
ma ise võtaks seda ehk nii, et mu nohikuteemad lihtsalt ei tundu kõigile nii huvitavad, vbla keegi loeb neid just nimelt enesearendamiseks, aga mitte meelelahutuseks.
vot just spst ma ütlen, et Notsu, et – kes teine maailmas teadnuks, et on olemas “ingliskeelse maailma rahvaviiside wiki”? bookmarkisin ära, seda linki läheb elus kindlasti veel vaja!
kuigi nende enda otsimootor teab mis hea ei ole. Ma leian sealt asju kõige kiiremini üles, kui löön guuglisse laulu nime ja kirjutan juurde “Tunearch”. (mis on täiesti tüüpiline, kahjuks saab enamikult lehtedelt asju guugli abiga paremini kätte kui nende lehtede enda otsingutega.)
“Yankee Doodle’ist “EÜE ja euromais…” ”
Ja veel guugeldades: Kuidas mingi tundmatu (hollandi?) päritoluga viisijupist sai Yankee Doodle. Ja kuidas inglise anakreontide (guugeldage!) ühingu joomalaulust sai Francis Scott Key abiga USA hümn. Jne.
ning paavsti ja sultani teemalisest korporandilaulust väikese muutmise teel kõigepealt Soome ja siis Eesti hümn.
Robert Burnsi luuletused olla enne luuletusteks muutumist olnud populaarsed skaudilaulud. äkki?
mis sa skaudi all mõtled?
ma ise ei mõtle midagi:-). allikas, mida ma enam ei viitsi otsida, mõtles ikka seda noorteorganisatsiooni. see muidugi ei päde, sest skautide liikumine sai alguse 1900ndale alguses ja laul oli selleks ajaks juba kirjutatud. aga seda, et see ka Ameerika skautide seas levis on vägagi võimalik, arvestades Burnsi tohutut populaarsust Ameerikas. “Indeed, one gets the idea that Burns-and-the-Bible was
a standard part of every nineteenth century traveling kit” – tsitaat esseest “How Robert Burns Captured America” https://scholarcommons.sc.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=1402&context=ssl
BBCl on selle kohta terve sari https://www.bbc.co.uk/programmes/b08c7837, kus teda nimetatakse muuhulgas 19. sajandi Elviseks:-D.
Burnsi Ameerika-populaarsus igatahes seletab, kuidas see laul seal levida võis.
Läksin ameerikašotlaste kohta vikist lugema ja leidsin, et neil oli päris suur mõju USA muusikale üldse:
https://en.wikipedia.org/wiki/Scottish_Americans#Folk_and_gospel_music
“Fiddle tunes from the Scottish repertoire, as they developed in the eighteenth century, spread rapidly into British colonies. However, in many cases, this occurred through the medium of print rather than aurally, explaining the presence of Highland-origin tunes in regions like Appalachia where there was essentially no Highland settlement.”
Trükitult sai kindlasti laiemalt levida, suuline levik nõuab muusikute liikumist, aga mingi odav trükis liigub ka ilma postirongis tellijatele jne.
“ilma postirongis” pidi olema “ilma saatjata postirongis” ses mõttes, et ilma muusikuta.
selle idee osas, et lastele võidi seda laulu koolis või skaudirühmas õpetada, räägib veidike asjaolu, et tekst on ju pigem ropuvõitu :) skaute googeldasin Marise vihje peale ka ja igal pool on juttu, et “Auld Lang Syne” on neil väga tähtis. aga selline seksilugu, nagu see “Comin’ Thro’…” on… nomaitea…
aga kas meil on mingit tõestust, et see oli tollal USAs üldise rahvaliku lauluna nii levinud, et suvaline suurlinnalaps teadis ja ära tundis? see, et “neljakümnendate alguses koguti üks viiuliesitus” kõlab pigem ikkagi nii, et oli olemas, aga obskuurne?
ma saan täiega aru, et see on suhteliselt mõttetu teemapüstitus! lihtsalt hakkas mul peas kerima ja ei läinud enam ära…
mul hakkas ka peas kerima:-D mul oli kehv öö ka une mõttes, nii et kerisin googlit ja kuhu iganes välja kerisin tuli ikka välja, et tegu oli populaarse lastelauluga. ja üldse ei imesta – mul poja koolis olid igal hommikul väike võimlemine ja nad tegid seda vahel Nublu “Öölapse” saatel, ehk siis – sa oled ying, ma olen yang, ma olen all, sa oled peal…. ma ise siivsa tüdrukuna esimeses klassis suutsin ka vabalt tsiteerida poppi lastelaulu – hommikul kui kires kukk….:-D. ega muidugi vahet ei ole, aga näe, ma sain teemapüstitusest kohe hulga targemaks.
j6udsin nyyd ka youtube’is sinna, kus seda puha nursery rhyme’i v6i lastelauluna serveeritakse, ja… okei :D
aga kohe kergem sai, et mingi vastus ikka leidub sellele mysteeriumile.
Seal Tunearchis oli öeldud, et ” As a novelty number called “The Rye Waltz,” it was popular at dances in the southwest United States around 1900.” See, et 1940 koguti see (ja edela-USAst tükk maad ida pool! Ozarki mäed on suht keset Põhja-Ameerikat, isegi natuke ida pool) rahvaviisina ära, näeb minu arust välja nagu poplaulu rahvamuusikaks muutmine (vbla 40 aasta pärast kogub keegi rahvaviisi pähe “Kauges külas”).
või veel parem paralleel on “Ukuaru valss”. Rahvamuusika ainetel tehtud kunstmuusikapala, mis on läinud rahvamuusikasse tagasi. “Rye Waltz” oli küll pigem rahvamuusikatöötlus kui pelgalt “ainetel”.
Vaatasin nüüd, et sellel rukkivalsil on Tunearchis oma lehekülg ka:
https://tunearch.org/wiki/Annotation:Rye_Waltz
Kopeerin häbitult:
“.. is particularly associated with the American Mid-west and West, although it has wide dissemination. /…/ “Rye Waltz” dates to the 1890’s, although the dance’s hey-day was in the early 20th century, and it was a staple for early 20th century dance musicians. It survived in tradition through the 20th century; during the latter years of which it was played by at least one old-time fiddler for a dance in Champion, western New York state, according to fiddler Chad Miller, although he only knew of one other fiddler who played the tune in that region. Musicologist Paul Gifford remarks that it is still well-known by old-time square dancers in Michigan, and Peter Yarensky reported that it was still performed occasionally in New Hampshire. Similarly, old-time music historian Kerry Blech says it was known among older informants in Ohio and West Virginia. The dance and tune also had currency in the 20th century in Nova Scotia.”
Selle põhjal tundub, et 1940. aastatel oli ta USAs juba vanamoodne viis.
Nüüd leidsin ka, et Bromo-Seltzeri firma (Uus-Inglismaa!) andis millalgi 19.-20. s vahetusel selle laulu oma rahvalike laulude (Popular Songs) kollektsioonis välja (aastaarvu ei ole, aga nad kirjastasid neid muusikavihkusid 1890-1910):
https://egrove.olemiss.edu/sharris_f/11/
olemiss.edu!!!
Kitty, kas sul ka läheb südame alt soojaks selle peale..?