kui eelmisel aastavahetusel telefonist fotosid vaadates pilti kokku panin, et mis ma 12 kuu jooksul õieti ära teinud ja näinud olin, otsustasin, et 2017. aastal hoian alles rohkem füüsilisi tõendeid. kogusingi aasta otsa ühte ümbrikku piletikontsusid ja nüüd tean selle kollektsiooni põhjal öelda, et käisin vähemalt 6 korda kinos, 3 korda teatris, 2 korda balletti ja 1 kord operetti vaatamas; nägin Premier League’i jalkamatši ja Robbie Williamsi; sõitsin laevaga Hollandisse ja paadiga Abrukale ja veetaksoga kuskil Tallinna lahel mingi suht suvalise jupi; käisin vaatamas Niagara juga; käisin Liechtensteinis lumelauaga sõitmas; käisin paarikümnes muuseumis ja näitusel, mille detailidest teid säästan. ja siis on veel pardakaartide kontsud 10 Põhja-Ameerika ja 5 Euroopa lennujaamast (pluss kõik Londoni omad).
maiteagi, miks ma seda kõike räägin. kui see oleks võistlus, oleks mul võibolla võiduvõimalus… mingite teiste inimeste ees, kellel on näiteks lapsed või kes on terve aasta täiskohaga tööl käinud?:)
aga ega ta endal ka meeles ei püsi, kui kirja ei pane (pooled asjad olid juba detsembriks ununenud). pealegi, kuna raamatupostituses parimate elamuste väljatoomine sai kiitvat tagasisidet, siis võin ju üles tunnistada ka aasta lemmikud muudes kategooriates:
– muusikali- teatri- või tegelt üldse kultuurielamus: Hamilton. raske on selle kohta öelda midagi, mida veel pole öeldud, niisiis, tsiteerides üht kriitikut: kui teil tekib võimalus oma lapsed maha müüa, et sellele pilet osta, siis kasutage seda võimalust. ja blogipealkirjadega olen lähiajaks ka hästi varustatud, vbla juba märkasite.
– mägedest-paremad-on-ainult-mäed elamus: Striding Edge’i mööda Helvellynile tõusmine.
siia toob lihtsamaid teid ka, aga where’s the fun in that?
– tsiklielamus: ringrajakoolitus. uut Anastassia Kovalenkot siit just loota pole, aga eeskujulik kogemus sarjast “vahel peab tegema asju, mis on toredad, aga natuke liiga rasked” (vt ka: kuidas kasvab inimesest inimene, kes asjadega hakkama saab).
horisont on viltu
– reisielamus: ma käisin nii toredate inimestega nii toredates kohtades nii palju, aga lõpuks võidab ikkagi see nädalavahetus, mille ma täiesti üksinda New Yorgis veetsin.
– tööelamus: klge, ärge naerge, aga minus tekitab ikka veel vaimustust see, kui ma saan robotil akut vahetada:)
– jooksuelamus: tegelt oli väga hale trenniaasta, aga siis ükskord läksin hommikujooksule… ja nägin armadilli. ilmselgelt on tegu ka aasta wildlife’iga.
– inimesed: mu pere- ja hõimkond. oli selline aasta, mil sain vahemaadest hoolimata kõigiga kvaliteetaega veeta, ja ma olen nii tänulik, et te mul olete – aitäh, kallid!
mulle tundub, et iga natukese aja tagant annan endale ja teistele uusaasta- ja muidu lubadusi, et püüan edaspidi vähem lugeda ja rohkem kirjutada, aga välja tuleb ikka vastupidi.
ma ei ole nende teiste asjade suhtes kindel.
kui ma aasta lugemiseesmärgiks 365 raamatut seadsin, ei olnud mul sellega mingit erilist tagamõtet. tahtsin lihtsalt selles goodreadsi väljakutses osaleda ja sinna tuli mingi number panna ja ma tõesti ei teadnud, kui palju raamatuid ma tavaliselt aasta jooksul loen, aga raamat päevas tundus üsna… realistlik. ja lõpuks ta enamvähem nii oligi, kuigi jah, pean tunnistama, et eile varajasel pärastlõunal lugesin ühes poes püstijalu raamatut “Be a Unicorn & live life on the bright side” mitte niivõrd suurest ükssarvikuihalusest kui selle tõttu, et oli vana-aastaõhtu, aasta raamatuskoor oli alles 363 peal ja ma pidin sel päeval veel teatrisse jõudma, nii et kahtlustasin, et ühtegi seitsmest parasjagu pooleliolevast raamatust lõpetada ei jõua. (ega jõudnudki.)
aga ma ausalt lugesin selle aasta jooksul läbi päris mitu väga head raamatut ja pole kade jagama, millised kõige rohkem meeldisid.
Üldiselt oli selline… omaeluloolisuse aasta. Lugesin ja nautisin hästi palju päeviku-, kirja- ja eluloovormis raamatuid, pärisinimeste päriselusid ja pärismõtteid pärisasjade kohta. Meelde jäid Astrid Lindgreni II maailmasõja aegsed päevikud (“A World Gone Mad”) – vaade sõjale neutraalsest riigist, minu jaoks midagi täiesti uut. Lois Pryce’i “Revolutionary Road” – briti naine, kes reisis mootorrattaga Iraanis ja seda aastal 2011, mitte mingitel liberaalsetel kuuekümnendatel. Marju Lauristini “Marjustini sajand”. Diana Athilli “Alive, Alive, Oh!” – kui terane võib üks peaaegu saja-aastane inimene olla! Ja siis muidugi Mart Kase “Metsik päevaraamat” – kui ma peaks nimetama, mis raamat oli kogu aasta kõige parem (ja tundub, et peab – kõik küsivad:)), siis see oligi. See räägib kanadest ja kitsedest ja koertest, aga põhiliselt ikkagi inimestest, ja see oli kirjutatud nii hästi ja sellise emotsiooniga, et olin valmis ise maale kolima ja kitsed võtma. eestis. novembrikuus. Vot SEDA mõtles Goethe, kui ta ütles, et raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks! Ma arvan.
Mart Kase, “Metsik päevaraamat”
Eesti (ilu)kirjandust lugesin logistilistel põhjustel pigem vähe, aga üht-teist ikka õnnestus, tippelamused: Kai Aareleiu “Linnade põletamine” (see oli vist 2016. aasta üks kiidetumaid raamatuid, ma jõudsin 2017 alguses jaole. väga Tartu. ja väga mõjus lugu.); Madli Lippuri “June|Julien” (ettevaatust, tabuteema. aga täitsa nagu välismaa raamat!); Tanel Saimre “Minu Norra” (üldse üks kogu Minu-sarja säravamaid tähti mu jaoks; Norrast oli ka tore lugeda, aga kui nii hästi kirjutada, siis võiks kirjutada ükskõik millest ja ma ikka naudiksin); Tõnu Õnnepalu “Klaasveranda”.
Muidu ilukirjanduse osas peab tunnistama, et mul on ikka täitsa mainstream maitse ja mu viietärnilemmikute nimekiri näeb välja nagu Bookeri longlist:
Sarah Winman, Kui jumal oli jänes
Tan Twan Eng, Garden of the Evening Mists
Naomi Alderman, The Power
Fredrik Backman, My Grandmother Sends Her Regards And Apologises
Michel Faber, The Book of Strange New Things
Elizabeth Gilbert, The Signature of All Things
Claire North, Harry Augusti esimesed viisteist elu
John Boyne, The Heart’s Invisible Furies
Ulme ja fantasy osas oli mu aastal tugev slaavi teema – jaanuari alguspäevil lõpetasin 2016. aastal alustatud Sergei Lukjanenko “Puhtandi”, millel oli ka eelmine osa “Mustand”. Hoopis teine lugu kui Vahtkondade-sari, aga ikkagi Lukjanenko (kes pidi olema inimesena paras värdjas, aga kõik tema kirjutatu on mulle alati väga meeldinud ja loomulikult lugesin aasta jooksul üle nii mõnedki vahtkonnaraamatud). Pooleldi lasteraamat-muinasjutt (kust see piir muinasjutu ja fantasy vahel üldse läheb?) on Katherine Ardeni “The Bear and the Nightingale” ja selle järgmine osa, äsjailmunud “The Girl in the Tower” – autor on ameeriklane, aga lugu toimub keskaegsel Venemaal, mis on täis igasuguseid vetevanasid, kolde- ja saunavaime, kuni surematu Kaštšeini välja. Sergei ja Marina Dyachenko (vist ukrainlased?) “Vita Nostra” lugesin uuesti läbi ja olen veendumusel, et see on üleüldse üks parimaid fantaasiaraamatuid. Ja nagu kõik teised, lugesin Ernest Cline’i “Ready Player One’i” ja ka see meenutas mulle kõige rohkem hoopis Lukjanenkot, täpsemalt “Peegelduste labürinti”. Noh, ja 2017. aasta alla see päris ausalt ei lähe, aga hetkel on mul pooleli Naomi Noviki “Uprooted”, tegevusega nõidade ja võlurite Poolas.
Ilmselt otseses seoses lugemisväljakutsega õppisin sel aastal hindama pildiraamatuid:) Ei teinud sohki ega lugenud neid kümnete kaupa lihtsalt selleks, et numbreid kirja saada, aga hakkasin raamatuarvustustes ka seda rubriiki tähele panema ja nägin natuke vaevagi, et parimad hitid endale kodusesse raamaturiiulisse hankida. Selle kategooria võitja on raudselt Carson Ellise “Du Iz Tak?”, väljamõeldud keeles raamat, kus tegelasteks on putukad, aga selgub, et seal putukate tasandil on näha ja uurida väga palju. Ainus pettumus selle raamatuga seoses oli mul see, et elus kuueaastane, kelle peal seda testisin, ehk siis tegelik sihtgrupp, ei olnud pooltki nii vaimustuses kui ma ise. Huumori mõttes vbla ka pigem täiskasvanutele oli Elys Dorani “Mr Bunny’s Chocolate Factory”. Õnnestus kohtuda ka Justin Richardsoni legendaarse geipingviinilooga “And Tango Makes Three”. oh, ja siis eelnimetatud kuueaastase raamaturiiulist leidsin Kätlin Vainola “Kelli hakkab piraadiks” – lõpuks ometi üks eesti lasteraamat, mis on roosa-printsessi-stereotüübi murdmise ette võtnud!
Carson Ellis, “Du Iz Tak?”
Teismelisteraamatuid olen ka eluaeg väga armastanud ja lugesin neid sel aastal nii palju, et lõpuks sulasid nad kõik kuidagi ühte, aga tase oli pigem ühtlaselt kõrge. Nii et kui aasta lõpuks paljuhaibitud John Greeni “Turtles All The Way Down”-ini jõudsin, siis andsin sellele resigneerunult neli tärni viiest, kuigi tegelt oli see ka ikka täiesti hea raamat. Aga viis tärni said näiteks:
Emma Donoghue, The Lotterys Plus One (täiesti üle võlli perekond ja aspergerist peategelane. vbla see loeb isegi päris lasteraamatuna)
Ann Brashares, The Whole thing together (kah üsna üle võlli kärgpere)
Clare Furniss, How not to disappear (teismelised ja vanainimesed ja perekonnasaladused)
Julie Buxbaum, Ütle mulle kolme asja (no need ameerika keskkoolilood sobivad mulle)
Rainbow Rowell, Eleanor & Park (ditto)
Siis on mul veel üks täiesti isiklik raamatukategooria: raamatud, mis aitavad mul neid inimesi, kelle keskel ma elan (ehk siis britte) mõista. Ilukirjanduslikust otsast läheb siia alla kogu Nancy Mitfordi looming, mida lugesin sel aastal hästi palju, kõigepealt vanu hitte üle ja siis riburadapidi vähemtuntuid järele, nüüdseks olen juba jõudnud sellisteni, mis vist objektiivselt polegi väga head. Kõige rohkem meeldis mulle “Don’t Tell Alfred”, mida oli täiega raske hankida, aga mis oli väga meeleolukas, või no ütleme otse, ajas mind korduvalt kõva häälega naerma. (Oma)eluloolise poole pealt meeldisid mulle Noel Streatfieldi (of Ballet Shoes fame) “Tea By the Nursery Fire”, mis rääkis 19. sajandi lõpu inglise lapsehoidja elust, ja kaks Amanda Oweni raamatut, “The Yorkshire Shepherdess” ja “A Year in the Life of a Yorkshire Shepherdess”, kus proua räägib lamba- ja lastekasvatamisest (kaheksa tükki! ja lambad siis veel sinna lisaks) karmides looduslikes tingimustes.
Lugesin ka üsna mitut internaatkooliraamatut, mille hulgast jäi meelde Antonia Foresti “Autumn Term” – erinevalt Enid Blytoni mammutloomingust tegutsesid selles loos enamvähem pärisinimesed, kes ei olnud kõik veatud (või ei arenenud selliseks hiljemalt raamatu lõpuks) ja see kõik oli kuidagi veidi täiskasvanulikum ja realistlikum kui nad tavaliselt. Mitte et ma internaatkooliraamatutes otseselt realismi taga igatseksingi, eriti kuna üks huvitavamaid raamatuid kogu sel aastal oli Ysenda Maxton Grahami “Terms and Conditions: Life in Girls’ Boarding-Schools, 1939–1979” ja, noh… ei olnud need tingimused seal suuremad asjad tegelikult. Juhtus nii, et meie kohalikus raamatupoes korraldati selle raamatu esitlus, koos autoripoolse ettelugemise ja hilisema aruteluga; ma aimasin, et see võib tulla põnev, ja hiilisin kohale. Ei pidanud pettuma, enamus publikust olid internaatkoolikogemusega vanaprouad ja rääkisid lugusid juurdegi. Enid Blytonit ma endise pilguga lugeda enam igatahes ei suuda.
Britiraamatute hulka liigitan ka suurepärase paroodia kõigile hygge- ja lagom-raamatutele: Emlyn Rees, “Shabby: The Jolly Good British Guide to Stress-free Living”. Alguses naersin, siis muutusin murelikuks ja koristasin ja remontisin majapidamises nii mõnedki asjad ära, et oleks veidi vähem… shabby.
Aimekirjanduse tippelamuseks oli sel aastal see, kuidas mulle enamvähem korraga sattusid lugemislauale Angela Duckworthi “Grit” ja Amanda Ripley “The Smartest Kids in the World: And How They Got That Way”. Need täiendasid teineteist nii hästi, et ma ei tea nüüd enam üldse, mida ma kummast lugesin, aga muuhulgas veensid nad mind matemaatika õppimise vajalikkuses (see on pikem lugu. mulle on matemaatika ja selle õppimine endale alati väga meeldinud, aga ma olin arvanud, et sellega võiks koolides vabalt ka vähem tegelda. enam ei arva, õppige edasi!) ja üldse oli see teema hästi huvitav, et mismoodi kasvab inimesest selline inimene, kes asjadega hakkama saab. Aga mulle pakkusid suurt rõõmu ka David Hockney “Secret Knowledge” (maalikunstist), Sali Hughesi “Pretty Honest” (kosmeetikast), Jake Knappi “Sprint” (tootearendusest) ja Giulia Endersi “Võluv soolestik” (duh).
Loomulikult lugesin ma üle vanu lemmikuid, sest kuskil polnud öeldud, et tuleb lugeda 365 uut raamatut. Ei lähe mu elus ükski aasta mööda muumitrollide, puhhide ja suurmõmmikuteta – ennem surm! Ajaga ainult paremaks on läinud Kalev Kesküla “Elu sumedusest”, Viivi Luige “Varjuteater” ja Philippe Delermi “Väikesed naudingud”.
Aaa, ja aasta viimase nädala suurim lugemiselamus oli lugeda blogidest ja #bookstagramist teiste inimeste lugemisaasta kokkuvõtteid :) nii hoida!
Niisuguses selts- ja keskkonnas pargin oma jalgratast neil päevil:
minu töölaud on parempoolne esimene
Uus kontor tähendab uut töölesõidumarsruuti ja, noh, hommikuti läbi City sõitmine ei ole mu lemmikosa päevast, aga eks helgeid hetki ikka leiab. Ma ei julge võõraid inimesi väga avalikult pildistada, aga ühel hommikul liikusin samas tempos selle härraga: Laitmatu ülikond, viksitud kingad, soliidne mantel, soni ja no vaadake seda salli! Loomulikult sobis kogu riietus perfektselt kokku tema jalgrattaga, mis muidugi oli stiilne linnaratas, mitte mingi sporditegemismasin. Tahtsin hirmsasti talle öelda, kui väga ta väljanägemine mulle meeldib, aga see ei tundunud kuidagi sobilik kogu selle soliidsuse juures; lõpuks kiitsin, et kena ratas. Onu noogutas vastu ootamatult põlglikul ilmel ja kartsin, et olin varajase hommiku ja hillitsetud kultuuriruumi kohta siiski liiga ülevoolav olnud… aga tagantjärele mõistsin, et ilmselt vaatas ta hoopis mind ja mõtles “punane jalgratas ja roosa kleit, milline uskumatult maitsetu kombinatsioon!”
(Kaks foori hiljem küsis üks keskealine lükras mees, kuidas ma temast nii palju ette jõuda sain. ma küll ei olnud teda kümnete teiste samasuguste hulgas märganud ja ei teadnud, millal me viimati kohtunud olime, aga viisakalt siiski informeerisin teda, et punased jalgrattad ongi mustadest kiiremad. sportlasena võinuks ta seda ju ise ka teada.)
Täna hommikul jällegi kohtusin preiliga, kellel olid tenniste sees sädelevad sokid, seljas pikk voogav tumeroheline karvane kasukas, peas kuldne kiiver… ja kelle roosa huulepulk matchis toon-toonilt selle isoleerpaelaga, millega ta ratta kõverad sarved kaetud olid (sest see oli nüüd küll sporditegemismasin). Sääred olid paljad ja kui selle kasuka all seelik või püksid peidus olid, siis neid ma ei näinud.
olen siin, eksju, aastate kaupa kurtnud selle üle, kuidas jooksuriietel pole taskuid. ja näete, juba aastal 2017 õnnestuski mul osta endale püksid, millel on! kaks taskut täiesti loogilistes kohtades reie välisküljel, kenasti liibuvad, ei paista välja, sega jooksmist ega lase seesolevatel asjadel koliseda või välja kukkuda.
ma ei tea, kuidas sai oli nii raske seda välja mõelda. nagu et… need on TASKUD, kõigil teistel maailma riietel olid need juba mõnisada aastat olemas.
kuniks teised tootjad end koguvad ja järele võtavad, jooksen, tundub, ainult Lululemoni pükstega. ega rikkus ei anna häbeneda.
modellil on kaasas Samsung Galaxy S7, aga tasku mahutab ka iPhone 7 Plusi vabalt ära (btw, MIKS on nii suur telefon üldse olemas?)
täna õhtul esineb meil southbank centre’is Neil Gaiman, kelle suur austaja olen. ta esitleb oma uut raamatut, mis mul küll käsi värisema otseselt ei pane, sest jutustab lihtsalt muinasskandinaavia müüte ümber (Norse Mythology, kui nüüd keegi hirmsasti tahab seda raamatut lugeda), aga Neili ennast oleks ma ikka näha tahtnud.
piletid sellele peole müüdi kahjuks juba paari kuu eest välja, ma ei saand jaole.
noh, aga samal ajal on meil siin koolivaheaeg ja samas southbankis mingid lasteüritused, mh keset päeva esines Chris Riddell. Riddell on tuntud illustraator ja kirjutab ise ka raamatuid ja on praegusel ajal “children’s laureate”, maiteagi, kuidas seda tõlkida või seletada. kõige tähtsam lastekirjanik riigis, keda kõik kuulavad, kui tal lastekirjanduse kohta midagi öelda on :)
mulle on mõned Riddelli raamatud täitsa meeldinud ja ta pildid meeldivad mulle ka ja olen täitsamitu raamatut majapidamisse spst ostnud, et tema illustreeritud.
ma küll ei suutnud tükk aega ära otsustada, et kas ta mulle nii palju meeldib, et minna teda kuskile lastekarja sisse vaatama, aga siis täna mõtlesin, et üks tee, kaks asja, lähen kohale, vaatan, kas Gaimani jaoks on äkki mõni tagastatud pilet tekkinud ja kui jaole saan, siis vaatan Riddelli ka.
no läksingi ja Gaimani piletit muidugi polnud, aga Riddellile oli pilet vabalt saada täitsa umbes kaheksandasse ritta (sinna saali mahub mingi 2500 inimest muidu).
ja kui ma siis seal kaheksandas reas istusin, siis selgus, et Riddellil on külalistega üritus. kolm külalist olid lastekirjanikuprouad*, kes olid enne juba ka välja kuulutatud, ja neljas oli üllatuskülaline.
ja no selle jutu peale te vast arvate ära, kelle universum üllatuskülaliseks saatis :)
‘I am so glad there were ponies,’ said my sister.
lõpuks läks veel nii hästi, et sattusin õigel hetkel lava eest mööda minema ja sain endale kaasa napsata selle pildi, mille Riddell Gaimanist joonistas, sellal kui ta oma külalisi välja kuulutas. kui tundub, et on rohkem Pratchetti moodi, siis sellepärast, et tegu oligi suure saladusega ja keegi ei tohtinudki teada, kes see on.
autogrammi järel seisin pärast eraldi ülekahetunnises sabas (vt ka: koolivaheaeg, 2500 inimest)
kokkuvõttes – pääsesin muinasskandinaavia mütoloogiast veel veidikeseks ajaks (küllap ma sellegi raamatu kord läbi loen) ja sain Neili esituses kuulda hoopis natukest lasteraamatut ja üht luuletust, eks ikka Riddelli illustratsioonidega (oli selline onu Raivo jutupliiatsi stiilis üritus, kus paljud pildid valmisid kohapeal). superluks!
* – teised kirjanikud olid Cressida Cowell (temast ma olin enne ka kuulnud, tal on need lohetaltsutamise raamatud), Liz Pichon ja Posy Simmonds. kõik olid väga toredad ja kui mulle mõni nende raamat näppu satub, siis plaanin lugeda küll.
Täna tahan teile rääkida raamatukogudest oma elus.
Kõigepealt oli kooli raamatukogu, kuhu meid millalgi 1. klassi alguskuudel kogu kollektiiviga kohale talutati. Õpetaja Mitt tutvustas meile raamatukogu kasutuskorda (mis tolles koolis ja raamatukogus oli mäletatavasti väga… põhjalik) ja siis võis igaüks ühe raamatu kohe koju kaasa laenutada. Ma valisin välja tšehhi lasteraamatu “Väike tüdruk suures lossis” ja tekitasin sellega suure segaduse, sest nii kohalolevad pedagoogid kui laenutuslauda mehitavad suured tüdrukud (vähemalt viies klass:)) arvasid, et seda on esimeseks raamatulaenutuseks elus võibolla pisut palju (meenutagem, et emakeeletundides tegime sel ajal tööd kukeaabitsaga). Lõpuks otsustati mulle suurteose läbitöötamiseks tavalise nädalapikkuse tähtaja asemel võimaldada kaks nädalat. Kui ma sellega siis järgmisel päeval tagasi ilmusin ja uut raamatut palusin, võttis õpetaja Mitt isiklikult vaevaks kontrollida, kas ma ikka tõesti lugesingi nii paksu raamatu nii kiiresti läbi. Läbisin testi ja järgmise kaheksa aasta jooksul ei olnud ilmselt koolipäeva, mil ma ei oleks raamatukogus käinud. See oli selle suure õudse koolimaja ainus vaikne ja mõnus koht, seal oli piisavalt palju raamatuid, mida ma veel lugenud ei olnud, ja õpetaja Mitil oli alati kas aega juttu ajada või abi tarvis. Jube äge oli jõuda viiendasse klassi ja hakata ise teistele raamatuid laenutama! Uusi raamatuid kataloogi kanda Mitt mul kunagi ei lubanud, selleks oli mul liiga kole käekiri, aga ma sain templeid lüüa (tiitellehele ja 17. leheküljele – sest 17. leheküljelt algab uus poogen!) ja, eh, ma ei mäletagi, misasju me seal veel tegime, aga mingit toimetamist leidus alati ja Mitti oli väga lihtne veenda saatma õpetajatele kirjakesi, et tal on järgmiste õpilaste abi raamatukogus tarvis just nüüd selle tunni ajal. Sellest ajast, kui ma hommikuses vahetuses koolis käima hakkasin, olime me koos paari klassiõega vahel kuni õhtuse vahetuse lõpuni raamatukogus. Kui kõht tühjaks läks, käisime sööklast leiva- ja saiakontse küsimas. Meiesugustel insideritel oli lubatud Miti tooli ja ajaleheriiuli vahelt läbi pugeda ja olla raamatukogu selles osas, kuhu muidu õpilasi ei lastud. Seal olid laeni ulatuvad riiulid “suurte inimeste raamatutega” ja treppredel, mille otsas turnida ja mängida tegelikult ei tohtinud, aga eks me ikka kõõlusime. Selle redeli otsas istudes lugesin ma läbi suurema osa “Tõde ja õigust” ja Šalva Amonašvili “Tere, lapsed!” mis rääkis kuueaastaste laste õpetamisest ja mis tundus mulle kohutavalt põnev. Tahaks seda uuesti lugeda.
Kooliraamatukoguga paralleelselt käisin ma tol ajal ka Lutsu raamatukogu lasteosakonnas – sinna viidi meid samamoodi klassiga, aga mulle tundub, et mõned aastad hiljem. Seal sain ma esimest korda aimu kataloogi kasutamisest (mitte et koolis poleks kataloogi olnud, aga raamatuid oli nii vähe, et niisamagi leidis kõik üles) ja mõnda aega oli mu ambitsiooniks suureks saades sinna tööle minna… aga mitte raamatukoguhoidjaks, vaid riietehoidjaks, sest sealne garderoobitädi luges kogu aeg:) Lutsus olid olemas kõik raamatud, mida ma küsida oskasin, ja see avaldas mulle päris palju muljet. Ükskord umbes viiendas klassis andis ajaloo õpetaja soovitusnimekirja raamatutest, mida võiks õpikule lisaks lugeda. Ajalugu kui ainet ma üldse ei armastanud ja ei suuda üldse meenutada, miks ma selle nimekirjaga ikkagi raamatukokku läksin. Plaan oli, et laenutan ehk ühe, aga raamatukoguhoidja kadus mu ajaloovihikuga riiulite vahele ja naases sealt kõigi kümne raamatuga. Olin lapsena liiga häbelik, et selliseid arusaamatusi lahendama hakata, nii et võtsin kogu kuhja koju kaasa ja lugesin muidugi läbi ka. Ei mäleta, mis seal veel oli, aga üks raamat oli vanaaja seitsmest maailmaimest ja üks oli Cerami “Jumalad, hauakambrid, õpetlased”, mis osutus äärmiselt huvitavaks. Ajalugu mulle ikkagi meeldima ei hakanud paraku.
Suviti vanaema juures olles käisin Aegviidu raamatukogus. See oli päris pisike ja lahti üsna veidratel aegadel (umbes et teisipäeval ja neljapäeval kella kümnest kaheni), aga abiks ikka. Väikses raamatukogus on eriti mõnus lihtsalt kõik raamatud ükshaaval üle vaadata, et saaks otsustada, kas nad on toredad, ja ma leidsin sealt palju asju, mille peale mujal polnud sattunud. Kõige esimeste raamatute hulgas, mis ma Aegviidu raamatukogust laenutasin, oli Anne Franki päevik – vanaema arvas, et raamatukoguhoidja soovitas seda mulle, aga ma vaatasin lihtsalt kaane järgi, et ühe tüdruku pilt on peal ja päevik, kindlasti on vahva raamat. Noh.
Millalgi põhikooli lõpuaastatel muutus väga popiks ülikooli raamatukogus käimine. Sinna meiesuguseid põngerjaid tegelikult väga ei lubatud, lugejapileti saamiseks pidi viima soovituskirja kooli raamatukogu juhatajalt, kes pidi kinnitama, et varaküps õpilane on juba kõik läbi lugenud, mis koolil pakkuda on. Nagu võib arvata, siis õpetaja Mitilt sellise paberi saamine mulle raskusi ei valmistanud. Sellest, kuidas elu ülikooli raamatukogus käis, kirjutasin ükskord juba siin. Raamatuid ma sealt vähemalt alguses oma koolilapsepiletiga koju laenutada ei saanud, tuli lugeda kohapeal. Ükskord pidin tegema referaadi Taani kohta ja kasutasin põhilise allikana Briti entsüklopeediat. Kuskil kõrvaltoas oli sel ajal tegelt juba internet olemas, Unixi-terminalid rohelise tekstiga mustal taustal, aga seal oli alati mudamängijatest järjekord ja Wikipediat ka veel ei olnud nagunii.
Gümnaasiumis oli meil ka koolis raamatukogu, aga see oli nii väike ja kuidagi… suvaline, eriti Miti põhjalike süsteemidega võrreldes, et seal ma käima ei harjunudki. Kohe kümnendas klassis kaotas meil pool klassi pooled oma õpikud ära (noh, me ei viitsinud neid koju viia, hoidsime klassis ühes kapis, ja kevadel, kui tuli raamatukokku tagasi viia, siis kõigile enam ei jagunud sealt kapist kõiki raamatuid) ja ma olin sügavalt šokeeritud, et sellest ei tulnud mitte mingit jama. Jaan Mitt oleks saavutanud selle, et meid oleks kõiki koolist välja visatud!
Tallinnas hakkasin ma kõigepealt käima TTÜ raamatukogus. Võrreldes TÜ omaga oli seal ilukirjandust vähem, aga see-eest ajakirjariiul oli mõnusalt suure valikuga. Mitte et ma peale Kroonika ja Stiina sealt midagi väga regulaarselt lugenud oleks… aga ma oleks saanud, kui oleks tahtnud :P Mingit erialakirjandust õnnestus sealt küll ka hankida, ja no siis muidugi Saveljevi “Füüsika”, osad 1 ja 2. Muide… nii Nähtamatu Ülikooli kui Sigatüüka raamatukogud asuvad minu vaimusilmas TTÜ esimeses korpuses. (Ja mis seal vana raamatukogu ruumides praegu üldse on, nüüd, kus uus ehitati? Hoitakse keelatud raamatuid?)
Millalgi sajandivahetuse paiku olin pool aastat Rootsis vahetustudengiks ja ei suuda absoluutselt meenutada sealset ülikooli raamatukogu (mis ju kindlasti pidi olemas olema), küll aga on mul eredalt meeles Västeråsi linnaraamatukogu, kust ma laenutasin endale rootsikeelsena kõigepealt kogu Lindgreni loomingu ja siis hulga muud lastekirjandust takkapihta ja vahepeale lõõgastuseks ingliskeelset Pratchettit ka. See oli esimene raamatukogu mu elus, kus olid diivanid ja tugitoolid ja võibolla isegi kott-toolid; riideid ei käskinud keegi garderoobi panna ja koti tohtis kaasa võtta; ja kõige rohkem hämmastas mind see, et kui raamatukogu oli kinni, siis võis tagastatud raamatud lihtsalt välisukse kõrval olevast pilust sisse pista. Ühesõnaga, tohutu liberaalsus võrreldes Eesti kindlusraamatukogudega. Oi, mulle meeldis seal. Minu rootsi keele alaseks tippsaavutuseks jäi see, et lugesin läbi teismelisteraamatu “Jumala ja minu vahel on kõik läbi” ja siis jutustasin selle rootsi keele tunnis (edasijõudnute tase!) teistele ümber. Ma olen hiljem rootsi keeles asjalikumaid raamatuid ka lugenud (või noh. naistekaid ja krimkasid. aga ikkagi, täiskasvanutele suunatuid), aga ma ei ole kunagi pidanud nende üle pärast originaalkeeles arutlema.
Tallinna Keskraamatukogus käisin ma alguses ainult võõrkeelsete raamatute osakonnas Liivalaia tänaval. Elasin seal lähedal ja oli selline periood elus, et tahtsingi ainult ingliskeelseid paperbacke lugeda. Nende valik oli seal muidugi… mitmekesine, et mitte öelda lootusetult kesine.
Pärast hakkasin ikkagi käima Estonia pst majas, kus oli aastaid üks ebameeldiva kassinäoga turvamees ja kus oldi kohutavalt range kaasavõetavate kottide ja üleriiete jms suhtes. Rõõmuga avastasin millalgi eelmisel või üle-eelmisel aastal, et see jama on nüüd ära lõpetatud ja et garderoobi VÕIB, aga ei PEA kasutama. Kui nüüd vahel pikemalt Eestis olen, käin selles raamatukogus iga päev ja võtan hästi palju raamatuid korraga ja siis loen alati öösel kella kolmeni ja ei saa pärast hommikul kuidagi üles. Selline lapsepõlve flashback.
Londonisse kolides ei saanud ma päris tükk aega aru, kuidas siin avalikud raamatukogud töötavad. Mitte et neid ei oleks – vastupidi, on tihedalt. Esimese korteri juurest oli üks 5-minutise jalutuskäigu kaugusel ja praegusest on üks sama kaugel ja kaks tükki erinevates suundades 10 minuti tee. Aga igaühes neist on vähe raamatuid ja kuidagi… suvalised. No kes on näinud raamatukogu, kus on, ütleme, viis Terry Pratchetti raamatut?! Viiekümnest võimalikust? Pikapeale selgitasin välja, et terve linnaosa peale on üks raamatukogu ja selle raamatud on haruraamatukogude vahel jagunenud… no ikkagi suvaliselt:) Aga on olemas täitsa töötav elektrooniline kataloog, mille kaudu saab neid kõiki (ja ka hulga teiste linnaosade omi) endale sobivasse harukogusse kohale tellida. Nüüdseks olen läinud juba nii mugavaks, et tellin ette ka need raamatud, mis on õiges harukogus olemas, aga mida ma lihtsalt ei viitsi ise riiulitest üles otsida:P loomulikult on meil ka e-raamatute laenutusvõimalus ja laenutusautomaadid ja kuigi mu süda tilgub seda öeldes verd, pean siiski nentima, et hoolimata 90ndate stiilis UIst on brittide raamatukogusüsteem digitaalsem ja kasutajasõbralikum kui Eesti (vähemalt Tallinna keskraamatukogu) oma. Uudisteoste riiuli sisu näen ka Twitteri kaudu ära igal nädalal ja saan siis kohale lipata, kui midagi vajalikku paistab!
Tallinna keskraamatukogu e-laenutust kasutan ma ikkagi ka üsna usinalt, sest eestikeelse raamatu lugemine on rõõm omaette mu jaoks (ja teine rõõm on see, KUI palju raha hoian ma kokku iga kord, kui ma eestikeelse raamatu ostmise asemel laenutan. Eesti raamatuhinnad on täiesti ebanormaalsed mu meelest). Aga kuigi Ellu näeb üsna ilus välja, on funktsionaalsust ikkagi häbitult vähe (mis mõttes ma ei saa end väljalaenutatud raamatule järjekorda panna? wishlisti ei olegi? ja miks tableti peal lugeda ei saa?).
British Librarys oli lugejapileti saamine veel keerulisem kui omal ajal ülikooli raamatukogus. Ära ma selle tegin ja siis läksin põhimõtte pärast ja vaatasin kõik need kuulsad lugemissaalid üle ja lugesin läbi Oskar Lutsu mälestuste selle köite, mida meil kodus millegipärast polnud… aga aastaga aegub see lugemisõigus ära ja pikendada ma enam ei viitsinud.
Goodreads ütleb, et olen sel aastal seni lugenud 32 raamatut.
lugesin oma blogi arhiivist, mis elu ma 10-12 aastat tagasi elasin, ja mõtlesin päev otsa selle üle, kuidas mu maailm vahepeal muutunud on. ja kuidas ma ise. mulle üsnagi meeldib see kahekümnendate keskpaiga mina, aga kas mina talle ka meeldiks? (vt ka: mida elevant minust mõtleb?)
aegajalt natuke-vähem-lähedased sõbrad kurdavad, et ma ei kirjuta piisavalt. jah, vaadake, kirjutan küll, aga need lood, mis oleksid omal ajal blogisse jõudnud, jõuavad nüüd mõnda seltskonna ja teema poolest sobivasse skaibitšätti. vahel ka mitmesse ja kui ma sama mõtet juba neljandat korda kirja panen, siis saan aru küll, et see oleks blogimist väärt olnud, aga siis on juba hilja (sest siis on see juba vana lugu, mida kõik on kuulnud). noh, kui ma nüüd suudan natuke aega meeles pidada seda, kui mugav on aastakümnete pärast kõik ühest kohast leida, siis seda asja annab ehk parandada.
hullem on hoopis see, et ma ei loe piisavalt. vot SEE on see, mida mu kahekümne kuuene mina heaks ei kiidaks! noh, ma ikka loen kah ühtteist (hakkasin Kauri soovitusel Goodreadsi lugemispäevikuna kasutama ja hetkeseisuga olen 2017. aastal lugenud rohkem raamatuid, kui selles aastas päevi on olnud), aga… ma ei oska enam raamatusse ära kaduda:( mul on kogu aeg korraga umbes neli raamatut pooleli ja ma vaatan neid rahutult ja sahmin ühe ja teise vahet ja loen asja, mida ma ei taha tegelt praegu lugeda, lihtsalt sellepärast, et selle tähtaeg jõuab raamatukogus esimesena kätte. ometi ma ju ei alusta ühtegi raamatut, mida ma lugeda ei tahtnud. üldse ma tahan lugeda nii paljusid asju! aga ma ei suuda millelegi keskenduda. selle asemel rullin päevad otsa Facebooki, Twitterit, Instagrami, Skype’i, blogisid ja parema puudumisel sedasama Goodreadsi. pean endale ekraaniaja piirangu seadma vist.
aga üldiselt olen ma ikka mina. jah, mul ei ole enam raha nii tihti otsas ja ma armun veidi harvemini valedesse poistesse ja ma loobin natuke vähem hinnanguid; olen mõned tollased unistused täitnud ja mõnedest loobunud (mul on mootorratas, aga ma ei oska kitarri mängida:)); olen oma kehaga sõbraks saanud ja õppinud tööasju vähem südamesse võtma… sellised suuremaks-kasvamise-pisiasjad. kui mu minevikuminal siin midagi ette heita oleks, siis ta vast tahaks minus rohkem oma kompromissitust näha, aga seda ma talle paraku võimaldada ei kavatse:) ja kuna mina olen vanem, siis jääb nii, nagu mina ütlen!
Sel hommikul, kui kõik andsid uusaastalubadusi, polnud mul plaanis ühtegi anda. Lesisin öösärgis diivanil, kuulasin Viini filharmoonikuid, lugesin päeva teist muumitrolliraamatut ja olin oma aastaalgusega täiesti rahul niisamagi.
Siis said raamat ja kontsert läbi ja mulle tuli pähe, et just nüüd oleks sobiv hetk hakata jälle lugemispäevikut pidama. Ühel aastal ma nii tegin ja sellest oli aasta lõpus rõõmu küll ja ma olen vahel mõelnud, et peaks kogu aeg, ja no millal siis veel (taas)alustada kui mitte täna.
Ja kui ma siis mõtlesin sellele, kui palju vaeva ma viimasel nädalal olen näinud sellega, et meenutada, mida ma tegin aastal 2016 – vanainimese mälu EI ole enam see, ma ütlen! – hakkas tunduma, et kirja panna tuleks muidki asju, mida edaspidi elus mäletada tahaks.
Ja no millal siis veel (taas)alustada kui mitte täna. Eriti kuna ma juba nägin ära selle vaeva ja põhiliselt aasta jooksul tehtud fotode, aga ka viimastel päevadel pere ja sõpradega peetud vestluste abil (taas)avastasin, et see tunne, et “ma ei teinudki eelmisel aastal mitte midagi” oli veidi petlik.
Raamatute osas oli 2016 pildiraamatute aasta. Koju ostsin endale eranditult ainult kõvakaanelisi ilusate illustratsioonidega teoseid: Mademoiselle Oiseau raamatud, Chris Riddelli Goth Girli sari, Jim Kay piltidega Harry Potteri esimesed kaks osa… Ja mis peamine, laenasin ühe vihiku Neil Gaimani Sandmani ja õppisin selle toel koomikseid lugema ja hindama! Õnneks olid ülejäänud kaheksa osa kohalikus raamatukogus saadaval. Parajasti samal ajal hakkasin kuulama Popkulturistide podcasti, mille ühes esimestest osadest öeldi, et kui loed ainult üht koomiksit elus, võiks selleks olla Saga. Hankisin selle ka (jälle raamatukogust! no ei ole minu elus ruumi selleks, et kõik ilusad asjad endale koju osta) ja see oli äge küll, aga mulle ikkagi meeldib Gaiman rohkem.
Tantsuaastat 2016 raamis juhuslikult, aga efektselt mu lemmikkoreograaf Matthew Bourne (nii meinstriim olengi) – jaanuaris käisin sõbrataride seltsis vaatamas tema “Uinuvat kaunitari” ja detsembris täitsa üksi “Punaseid kingi”. Mõlemad meeldisid mulle hirmsasti, aga aasta elamus saalist vaatamise kategoorias oli hoopis Tamara Rojo nägemine Frida Kahlo rollis Broken Wings nimelises teoses. Ja et namedroppimisega kiiresti ühele poole saada, siis – nägin tantsimas ka Natalia Osipovat ja Sergei Poluninit.
Ise tantsisin sel aastal kindlasti rohkem ja mitmekesisemalt, kui kunagi enne elus – osalesin mõne kuu trennide ja ühe tantsupeo jagu naisrahvatantsurühmas, käisin keskeltläbi regulaarselt balletitundides ja endalegi üllatuseks lausa kolmes balletilaagris (Käsmus, Leedsis ja Londonis). Aurora ega Giselle’i rolli maailmalavadel mulle ilmselt niipea ei pakuta (kuigi mul on vähemalt osa repertuaari nüüd selge!), aga nii Northern Ballet’ ja Ramberti stuudiotes harjutamine kui Age Oksa läbiviidud tunnis osalemine olid amatööri jaoks ikka päris võimsad elamused.
Muusikaelamus 2016 oli raudkindlalt Uma Pido, parim laulupidu, millel ma elus olen osalenud – ei peetud mitte ühtegi isamaalist (või muud) kõnet, ainult lauldi ja kõik oli nii üle mõistuse kodune, armas, eesti- ja võrumaine. Seejuures ma isegi ei oska võru keelt! Oktoobris käisime Euroopa Eestlaste Kooriga Hispaanias koorifestivalil. Nii laulupeole kui festivalile eelnes ikka päev-paar proove ka… ja millalgi suvel käisin Bradfordis ka laululaagris eesti muusikat harjutamas-esitamas… ühesõnaga, tuleb välja, et peaaegu kogu aasta jooksul kuuldud muusika tegin ise. Käisin täpselt ühel kontserdil (Metsatöll, sest nad esinesid 24. veebruaril Londonis enamvähem mu koduõues, st poole tunni bussisõidu kaugusel) ja kuulasin üht plaati (sünnipäevaks saadud Jää-ääre lood vene keeles Stasi esituses – väga hea!).
Jooksin palju vähem, kui plaanis oli. Noh, mitte et mul mingit plaani olnukski, aga aega ja võimalusi jooksmiseks tegelikult oli, viitsimist paraku vähem. Osalesin ühel võistlusel (Hackney poolmaraton, sest see toimub mul ka koduõues), tulemust ei mäleta, sest ei taha mäletada:P Aasta jooksul läbitud kilometraažiks ütleb Endomondo 549 km, mis, nii konteksti mõttes, on hästi ümmarguselt kolm korda vähem kui 2014. aastal ja kaks korda vähem kui 2013. ja 2015. aastal. Vabandusi on mul palju, häid vabandusi on kaks: Pokemon Go ja matkamine.
Pokemon Go jaoks omakorda on mul ainult üks hea vabandus: päeval, mil see mäng UK-s välja tuli, andsin pärast 6 aastat ja 11 kuud Skype’is/Microsoftis lahkumisavalduse ja sellest hetkest peale on mul päris normaalselt aega olnud. Põhjalikuma tibude loendamise võtan ehk ette, kui ümmargune pool aastat mängitud saab, aga kiire praal asjassepühendatute suunal: olen 32. tasemel, mul on pokedexis 146 elajat ja kõndinud olen 1405 km.
Tegin siiski ka teadlikke pingutusi selle nimel, et nina telefoniekraanilt üles tõsta. Matkakilomeetreid olen 2016. aastasse dokumenteerinud nii 400 jagu. Kevadel alustasin ühepäevastest jalutuskäikudest Thamesi ääres ja Sussexi rannakaljudel; siis tegin varustuse testimiseks kahe telgiööbimisega matka Dartmooril (sellest oleks ma peaaegu bloginud ja kahju, et seda ei teinud, sest vajakajäämisi leidus nii varustuse kui kaardilugemisoskuse osas ja teatavasti annab sedasorti äpardustejadad vormistada üsna meeleolukateks reisikirjadeks; vt ka: ajakiri Trail). Siis ostsin varustust juurde, vahepeal ronisin paari mäe otsa ja kõndisin ümber paari järve (st jälle ühepäevased matkad, aga mõnikord mitmel järjestikusel päeval) ja augustis võtsin lõpuks ette pikalt plaanitud ja igatsetud Dales Way – 135-kilomeetrise matkaraja Põhja-Inglismaal, mis läbib kaks rahvusparki (Yorkshire Dales ja Lake District). Kõiki neid asju tegin üksi, sest kõik teised olid tööl. See, muide, ongi töötuelu üks väheseid miinuseid! Lõpuks õnnestus mul siiski oma peika mingi kurja scrummasteri küüsist paariks nädalaks kätte saada ja me käisime Šotimaal ja ronisime seal ka mäe otsa ja jalutasime muidu ringi ja see kõik oli äärmiselt kaunis.
suht suvaline tükk Šotimaad (Isle of Skye)suht suvaline tükk Põhja-Inglismaad (Wasdale Head)traditsioonilised maikuised astelherned, taustal suht suvaline tükk Lõuna-Inglismaad (Seven Sisters)võimalik, et Suurbritannia kõige ilusam kempsuaknavaade. paistab Ribbleheadi viadukt
Ahjaa, mäed. Aastal 2016 vallutasin sellised olulised tipud:
Signal de Botrange, kõrgeim tipp Belgias (694m, aga nad olid sinna ühe kuuemeetrise torni ka otsa ladunud)
Snowdon, kõrgeim tipp Walesis (1085m)
Scafell Pike, kõrgeim tipp Inglismaal (978m)
Ben Nevis, kõrgeim tipp Šotimaal, Suurbritannias ja Ühendkuningriigis (1345m, ühtlasi on see minu esimene Munro)
Kui välja arvata Signal de Botrange (kust paistis ainult raba), siis selgus igaühe käigus neist vallutusretkedest, et mägedest paremad on ainult mäed, kus sa pole veel käinud, nii et kuigi uusaastalubadusi ma ikka veel ei anna, siis nii mõnedki tipud ja matkarajad on mul kindlalt soovinimekirjas.
Lisaks Belgiale, Šotimaale ja Walesile õnnestus mul 2016. aastal külastada veel päris mitut välismaad: Türgit (ainult korraks, aga loeb, sest läksime lennujaamast välja ja käisime söömas ja hammamis), Maldiive (sukeldusin. nägin hästi palju mantasid), Rootsit (Malmös Pillel külas), Hispaaniat ja Andorrat (suusatamas), Luksemburgi (tööasjus), Itaaliat (Eleni ja Jutaga Milanos lihtsalt niisama), Eestit (eraldi teema), veel kord Hispaaniat (Calellas koorifestivalil, aga sõitsime sinna tsiklitega Santanderist läbi Tarragona), Norrat (Oslos Elenil külas). Ei saa kindel olla, et nüüd on kõik, sest iga natukese aja tagant tuleb mul veel mõni minireis meelde. Vot selgub, et kui elad Londonis, siis saab nii teha.
Kui elad Londonis, ei pea õnneks olema ka üksildane – 2016. aasta jooksul õnnestus mul võõrustada peaaegu kõiki oma pereliikmeid ja paljusid häid sõpru. Ma ei taha sentimentaalseks muutuda, aga kallid, see tähendab mulle hästi palju, kui te võtate vaevaks nii kaugele külla tulla! Kavatsen uskuda, et te teete seda mitte ainult sellepärast, et juhtun elama transiitlendude sõlmpunktis ja kultuurisündmuste tulipunktis, vaid ikka selleks, et minuga koos aega veeta.
Mootorrattaga sõitsin ainult nii palju, kui oli vaja, et jõuda Snowdoni ja Scafell Pike’i jalamitele, Leedsi balletilaagrisse ja Hispaania koorifestivalile. Siin on küll uueks aastaks arenguruumi, sest ega see mul mingi tarbeese ei ole. Jõuluvana tõigi sobivalt pileti kallutamiskoolitusele ringrajal!
Eestis veetsin 2016. aastal rohkem aega kui eelmise kolme aasta jooksul kokku ja veendusin jälle, et niiviisi ilma r-täheta kuudesse kontsentreerituna see maa mulle väga meeldib. Käisin Jõgeval naiste tantsupeol ja Intsikurmus Uma Pidol ja Abrukal, mis oleks mu lemmikkoht Eestis, kui ma peaks üheainsa valima, ja Saaremaal saunas ja Vainupeal jaaniusse otsimas ja Emajõel isa paadiga sõitmas ja Jõhvis Vestal külas ja Aegviidus lapsepõlve meenutamas ja nii edasi.
Rohkem kategooriaid, milles oma aasta kokku võtta, mulle praegu pähe ei tule, aga selle meenutusteralli peale julgen öelda, et ma tegin ikkagi päris palju asju. Mida ma eriti palju EI teinud: tööd (siinkohal vist on sobilik üles tunnistada, et enne juulis töölt lahkumist võtsin 12 nädalat palgata puhkust, ja kui arvestada juurde jaanuarist märtsini tehtud reisid, tundub, et kontorisse jõudsin võibolla kaheks kuuks). Kõrvaltvaatajaid ajab selline asi veidi ärevaks, aga mulle endale paistab küll, et olen saavutanud ideaalse work-life balance’i ja ainus oluline väljakutse edaspidiseks on selle hoidmine:)
ma pole tükil ajal teinud juttu oma imelisest igapäevaelust, sest… ta ei ole tundunud nii imeline vahepeal. täna tuli õige tunne järsku tagasi.
viisin hommikul tsikli hooldusesse. boonusena avastasin dokumentides sobrades (no lihtsalt, et vaataks järele, millal tal viimati õli vahetati ja nii), et ülevaatus aegus ka juba paari nädala eest. teadmiseks siis eestlastele, et see, et ARK ei pane ülevaatuse aegumise kuupäeva sellesse SMSi, mis ta teile kuu aega varem saadab, on veits nagu #firstworldproblem:)
mitu aastat juba mõtlen igal hommikul, kui rattaga ühest mototöökojast mööda sõidan, et küll sinna oleks mugav tsiklit hooldusse/ülevaatusse viia, nii täpselt tee peal ja bussipeatuse kõrval. mõeldud-tehtud!
see poiss, kes ratta mult vastu võttis, oli minust umbes 20 aastat noorem. ja ma ei liialda praktiliselt üldse. paar aastat siia-sinna. aga ta ütles, et tal on endal täpselt samasugune hornet, sama värvi isegi. ja et hoolduse käigus ülevaatus ära teha polevat mingi probleem. (“sure, i’ll MOT it for you” –palun, selles keeles saab igast sõnast verbi teha. ja ka mittesõnast.)
kuna vahepeal oli hakanud üsna tihedat vihma tulema, tundsin edasi kontori poole jalutades suurt rõõmu oma sõidujopest ja -saabastest. see vist oli tänase päeva parim hetk. ma olin veekindlalt riides, mul polnud mitte kuhugi kiiret (kell oli vähem kui pool üheksa) ja õhk lõhnas kevade järgi.
ostsin endale ökopoest kookosrasvaga kohvi kaasa.
bussi peale ma ei läinud, sest 1) vt üle-eelmist lõiku, 2) kui asi puutub käiguvahetusse, tahavad mu uued tsiklisaapad veel harjumist, aga kõndimiseks on nad üle mõistuse mugavad. ja ilusad!
kell üheksa polnud ma veel tööle jõudnud, aga ikka ei tundunud kuhugi kiiret olevat. astusin sisse ühte pudipadidisainipoodi ja ostsin endale veekindla märkmiku. mul lihtsalt on tunne, et mul hakkab elus varsti tarvis minema veekindlat märkmikku. lõõpisime müüjaga, et kotti pole vaja, sest halloo, see märkmik on veekindel! vihm, mis vahepeal oli järele jäänud, oli sobivalt uuesti sadama hakanud.
iga tee peale jääva kohviku hommikusöögimenüüd uurisin, aga alles umbes kümnendast leidsin selle, mida tahtsin – praemuna. võtsin kaks ja tegin nende kõrvale päevanormi duolingo hispaania keele harjutusi ära.
siis järsku (sõna otseses mõttes. täiesti ootamatult andis telefon meeldetuletuse.) selgus, et ma olin kunagi mingis meeltesegaduses võtnud vastu kutse 9.30 algavale koosolekule. jõudsin sinna täpselt kohale, aga sellega sai päeva parem osa paraku läbi.
Laitmatu ülikond, viksitud kingad, soliidne mantel, soni ja no vaadake seda salli! Loomulikult sobis kogu riietus perfektselt kokku tema jalgrattaga, mis muidugi oli stiilne linnaratas, mitte mingi sporditegemismasin. Tahtsin hirmsasti talle öelda, kui väga ta väljanägemine mulle meeldib, aga see ei tundunud kuidagi sobilik kogu selle soliidsuse juures; lõpuks kiitsin, et kena ratas. Onu noogutas vastu ootamatult põlglikul ilmel ja kartsin, et olin varajase hommiku ja hillitsetud kultuuriruumi kohta siiski liiga ülevoolav olnud… aga tagantjärele mõistsin, et ilmselt vaatas ta hoopis mind ja mõtles “punane jalgratas ja roosa kleit, milline uskumatult maitsetu kombinatsioon!”
whatever 