Rubriik: whatever

Ma tahaks tegelikult minna raamatukokku õppima. Mitte et mul sealt mingeid raamatuid vaja oleks, aga selle vaikse töise õhkkonna pärast, mis raamatukogudes tavaliselt ikka on. Nii palju rohkem saaks loetud ja tehtud – rohkem kui kodus ja töö juures igatahes.

Aga raamatukokku minemine on nii vaevaline. Mingid lugejapiletid (kus mu nlibi lugejapilet on? ja kas see mul üldse olemas on?), turvaväravad, nilbed turvamehed (teate seda keskraamatukogu kassinäoga turvameest, jah?), kaasasolevate asjade kontrollimine… kotti ei tohi kaasa võtta, kogu elamist peab kaenlas ringi vedama (mul ei ole ju taskuid)… no jääb ära! MIKS meil peavad nii nõmedad raamatukogud olema, ah?

Ma tean, et vihm teeb toredaid asju, aga ta ajab mind ikkagi veidi mossi täna.

Ma käisin eile valimas ära nii möödaminnes. Sõna otseses mõttes. TTÜ esimesse korpusesse oli valimisjaoskond tehtud ja ma sain järsku aru, et eelvalida tohin ma ju seal vabalt. Siis ma mõtlesin, et kui linnavalitsusel oli vaja alkoholiküsitlust teha, said nad küll kaubanduskeskustesse selle jaoks punktid üles panna. Kui saaks pärisvalimiste jaoks ka, oleks valijaid kindlalt rohkem, kui praegu tuleb. Minu elukohajärgne valmisjaoskond on näiteks ka nii jabura koha peal, et ma peaks sinna kohaleminemiseks (ja veel pühapäevasel päeval) eriline fanaatik olema… Tavaliselt ma olen selle asemel Pedas eelvalimas käinud, aga seal on maailma kõige pisem valimisjaoskond ja kõik kesklinna kontoriinimesed käivad seal koos.

Teeme nüüd näo, et see oligi minu blogis oleva reklaami pärast, et me laupäeval rekordsuure publiku saime? Aplaus oli vist ka pikem kui iial varem. Meil oli tore.

Mulle meeldib mu koor, aga aegajalt ma mõtlen selle üle, mis tunne oleks laulda kooris, mida inimesed tegelikult kuulda ka tahavad. Mille kogu publik ei koosneks lauljate esimese ringi sugulastest. Millega saaks sõita kontserti andma nii, et ei peakski ise kõiki kulusid maksma, sest oleks mingeid sponsoreid või saaks publikult piletiraha küsida. Muide, meie koor läheb sügisel Hispaaniasse. Mina ei lähe, sest mul ei ole nii palju raha:(

Radissoni 24. korruselt näeb täiesti uusi asju. Ootamatult ilusat vaadet vanalinnale sealhulgas… ma lähen mõni päev ja vaatan veel korra. Merd ja asju ka. Mulle meeldib näha, kuidas laevad ära sõidavad. See on peaaegu nagu rekka tagatulesid vaadata.

Rullnokakarjäär sai kuulsusetu lõpu töölt koju tulles, kui ma helistasin 110 ja raporteerisin Tartu maanteed mööda sõitvast punasest Fordist, kus õnnelik emme hüpitas esiistmel süles pooleaastast last. Ilma igasuguse turvavarustuseta muidugi. Ma tean, et kaevata pole ilus ja kõik, aga ma oleks ilmselt end vähemalt hommikuni väga sitasti tundnud, kui ma seda teinud poleks…

Jah, olengi igav skandinaavlane, nagu ungarlased mulle ütlesid turvatoolijutu peale. Nagunii lähen varsti Res Publicat ka valima… vali kord ja need teised asjad, eks. No hoidku selle eest. Aga väikelapsed lahtiselt autos ringi möllamas – ma tõesti ei suuda seda õudustundeta vaadata. Mis siis, et ise me väiksena tegime ka nii ja et turvatool leiutati üldse alles hiljuti ja et alati on hakkama saadud. Mind lihtsalt ei huvita, ma kardan ja muretsen:(

See video, millele Teller hiljuti viitas, oli ka veenev.

Mõnikord oleks ju äge, kui meil natuke publikut ka oleks. Sestap järgneb reklaam.

Kontsert ADIEMUS, 05.06.04 algusega kell 20:30, Kaarli kirik.

TTÜ Naiskoori kontsert ADIEMUS on segu klassika-, roki-ja etnomuusikast. Vokaalsolistile, flöödile, trummidele ja süntesaatoritele lisaks liikumislavastus.

Adiemus on ameerika helilooja, endise proge-rocki ansambli Soft Machine liikme Karl Jenkinsi etno-klassikaline muusika. Modernne muusika on loodud klassikalise muusika vormide põhjal, millesse on segatud nii Aafrika hõimude kui keldistiili meloodiaid. Laulude tekstid on loodud arvestades vaid vokaalide ja konsonantide kõla. Keel on siinkohal üheks muusika loomise instrumendiks, mitte vahend sõnumi edasi andmiseks.

Adiemus on muusika, mis aastate eest kogus suurt populaarsust just Põhjamaades, kus hakati kohe aktiivselt nõudma kontserdi “live” esitlust. Praeguseks on hr Jenkins loonud jätkuks populaarsele esimesele cd-plaadile veel muusikat ja välja on antud veel 2 täiendavat cd-plaati.

Dirigent Raul Talmar. Kontserdi vokaalsolist on Mare Väljataga. Löökpillidel: Madis Metsamart, Vambola Krigul, Anto Õnnis ja Rein Roos – ansambel PaukenfEST. Süntesaatoril Õnne-Ann Roosvee. Flöödil Eneli Hiiemaa.
Lavastus/liikumine Karmen Ong.
Kontserdi pikkus 50 minutit.

Karl Jenkinsi teosed Adiemus: http://www.karljenkins.com/sounds.htm

Kontsert on tasuta.

Ma vilistasin täna foori all kummi. Ei tea isegi, kuidas see juhtus (mul puudub vähimgi aim, mismoodi seda tehakse, pole kunagi mõelnud ka). Lihtsalt mul oli kole kiire ja siis nii see läks. Väga äge oli, kaalun rullnokakarjääri:)

Nüüd ma vist mõtlesin välja ka tegelt. Kõigepealt mootori pöörded üles ja siis käik sisse?

ESDTP leheküljelt leiab ikka ägedaid asju. Polaarkaru viidatutele lisaks Bushi-vastased plakatid näiteks. Ja link leheküljele, kus saab kuulata Internatsionaali 22 keeles (vene meeskoor on parim, väidab ESDTP).

Mida teha, kui sind tüütavad telefoni teel igasuguste asjade (näiteks ajakirjatellimuste) müüjad? Siit saab abi. Tõlge on veidi kehv, aga idee päris lahe:P Ma igatahes trükkisin “konspekti” välja, ehkki kasutama vaevalt et hakkan…

Link Hanna kaudu.

Sattusin ükspäev raamatukokku aega parajaks tegema ja lugesin Eesti Naist. Viimasel ajal olen ma naisteajakirjadest rõhu pannud igasugustele annedele-annabelladele ja leidnud, et sedasorti ajakirjandus ei kõlba ikka suurt lugeda (see on küll suur uudis, eks), aga EN üllatas nendega võrreldes meeldivalt. Kohe tükk aega oli huvitav olla.

Jüri Pino oli tulnud iseenesest väga lahedale mõttele – kirjutanud loo teismelistest tüdrukutest, pealkirjaks “Meelevaldne uurimus homsete naiste mõttemaailmast “ (veebis ainult algus). Pino on ju muidu selline Peeter Sauteri kanti mees, lihtsalt elab ja kirjutab oma elu üles ja ongi täitsa lahe:) Seekord see lähenemine vist poleks ära toitnud ja mees oli siis vaevagi näinud – jaganud tütre sõbrannadele välja küsimustikud ja pärast siis vastused vabas vormis ümber jutustanud.

Kulla Jüri, kui sa 13-aastasele plikale esitad paberile trükituna küsimused “millisena näed oma tulevikku” ja “kas raha on elus tähtis”, siis saad sa teada täpselt ühe asja. Selle, et tegu on 13-aastase tüdrukuga:) Ma tean, ma alles äsja olin ise 13.

Kui keegi Jüri Pinot juhtub kohtama mõni päev, siis soovitage tal hoopis nende blogisid lugeda. See annab (mõtte)maailmast way parema pildi. Ja üldse on jälgimine kavalam viis kellegi tundmaõppimiseks kui küsitlemine. Arvan ma.

Piltidest rääkides, fotod on loo (ja blogide:) juures üliarmsad. Kui mina noor olin, siis noored tüdrukud küll nii ilusad polnud, no ausalt noh. Meil omal ajal olid, ma ei tea, vistrikud näiteks:P

Ahjaa, mõttemaailm ise – no vastuste põhjal tuleb välja, et kõik tsikid tahavad endale kõrgharidust, meest, maja, kaht last ja koera; et raha on väga tähtis; et Eestis ei kõlba elada ja kindlasti tuleks siit kuhugi minema saada kiiremas korras. Rohkem mulle ei tule praegu meelde.

Džžiisas, mida te ise vastaks, kui teilt küsitaks, kas raha on tähtis? See on ju puhas provokatsioon:)

Aga verekeskuses mind eile jutule ei võetudki. Millest oli kahju, sest kõigis doonoripakkides olid seekord kaelapaelad. Erkpunased, nagu kogu verekeskuse nänn nüüd on (nende visiitkaardid näiteks on super!), ja kirjaga OLEN HEA INIMENE. Ma tean, et kaelapaelad ei ole enam sugugi moes, aga see oli lihtsalt nii ilus, et ma töötasin välja kiire tegevusplaani:
1. osta uus telefon, mida saab kaela ka riputada (mu praegusel pole seda aukugi)
2. ajada hemoglobiin lakke ja katsuda seda edaspidi eluaeg seal hoidagi (raske ülesanne, kuivõrd ta on mul loomupäraselt madal, üle 128 pole vist kunagi välja pigistanud).

No tegelt ma ei käi verd andmas selle paki pärast. Aga kas pole alatu, et just see ainus kord, kui nad mind sinna ise kutsuvad ja kui pakis tõesti on midagi lahedat (hei, mett ja rosinaid saab poest ka ju), on minul Hg 115?