Kuu: august 2003

Lapsed on suvega nii palju kasvanud. Ma mõtlen, need lapsed, kes hommikuti nr. 2 bussiga Keskturu juurde lasteaeda sõidavad. Nad on palju pikemad ja pruunid ja juuksed on heledaks pleekinud. Ja nad tohivad nüüd seda stopp-nuppu vajutada, mis bussijuhi juures kellukest helistab:)

Minu kõige lemmikumad blogid on Kristi ja Madikeni omad. See on nii imelik. Ma loen neid iga päev ja elan kaasa ja mul on juba tunne, nagu tunneks ma Kristit ja Madikeni väga hästi. Ja nemad samas ei tea üldse, et ma olemas olen, ei oska aimatagi. Noh, võibolla nad kunagi saavad siit teada. Või võibolla ma ühel päeval ei suuda vastu panna ja näiteks kirjutan nende külalisteraamatutesse midagi.

Kristi elus juhtub rohkem põnevaid asju. Või ta ehk kirjutab need põnevamalt üles? Aga Madiken on rohkem minu moodi. Tegelikult on nad mõlemad minu moodi. Kui mina oleks praegu 13-14-aastane, siis ma oleks seda just sellisel moel, nagu nemad on, usun ma.

Ja mul on hirmus kahju, et Kristi ei saanud Hendrikuga Hiiumaale minna. Tegelikult ka.

Elioni uus logo on täielik pesupulbrilogo mu meelest. Ja üldse on neil selline pesupulbriimidž. Või pabertaskuräti- äärmisel juhul :P

Appi, selles eelmises lõigus oli kaks korda sõna “pesupulber” ja ma olin mõlemal korral kirjutanud “pesubulber”:)

“Pesupulber” on vähemalt sama lollakas sõna kui “ettevõte”.

Ma nägin hommikul Narva maanteel rööpmeseadjat. Rohelises neoonvestis ja suure raudkangiga, seisis trammipeatuses, vaatas trammide numbreid ja sättis pöörangut. Ma arvan, et ma hakkan selleks, kui ma suureks saan. Selline karjääriidee.

Nimekiri asjadest, millest tuleks loobuda:
* cafe jutukas
* perekooli foorum
* messenger
* …
Ühesõnaga, kõik asjad, mis lasevad mingite võõraste või siis ka tuttavate inimestega pisiasjade üle tülitseda ja seeläbi rikkuda
* oma närve
* teiste närve
* suhteid
* klaviatuuri
* oma päevi/õhtuid
* …
Peaks tekitama mingi f2f suhtlemise projekti. Mõõdetavate ja saavutatavate eesmärkidega à la “enne 31. oktoobrit 2003 kohtuda vähemalt 50% messengeri kontaktidega IRL ja veeta igaühega vähemalt 1h kvaliteetaega”:P

Mul on projektijuhti vaja selle jaoks.

Täna olen ma nagu Liisa Bullerby lastest. Ainult et ma värvisin taburetti, mitte veranda lauda, ja ma värvisin selle kollaseks, mitte roheliseks. Ja küpsetasin suhkrukoogi asemel rosinakeeksi. Ja mu vennad ei ole mitte üksteist värvipintslitega taga ajanud, vaid hoopis viisakalt lage värvinud ja tapeeti seina pannud. Noh, ja loomulikult pole ma Britta ja Annaga tülli läinud. Aga muidu pole mingit vahet:)

“Ettevõte” on lollakas sõna. Õigupoolest muutub iga sõna lollakaks, kui teda hästi mitu korda järjest lugeda/kirjutada/öelda. Miks?

“See on see eesti rahva traagika, et mehed on kogu aeg koosolekul ja naistel on aku tühi,” kirjutab Concordia Susi tänases Kranaadis. Umbes nii ma olen kogu aeg arvanud kah.

Aknaalused sõbrad on vana asfaldi maast kätte saanud ja paigaldavad uut. See on nii tore, et ma saan kõigi viie meelega Tallinna kesklinna arengut jälgida. Kellele siis ei meeldiks bituumeni lõhn.

Meie fantastilise akustikaga põiktänav pakub iga päev uusi üllatusi. On neljapäeva hommik, kell on 9.04 ja keegi vilistab mu akna all “Luikede järve”.

Neljandat päeva töötab suruõhuhaamer. Siinsamas akna all.

Ma sain BJ päeviku läbi ja ei olnudki lõpuks enam nii hull. Muide, ma ikkagi ei olnud seda lugenud:) Ja kuna see nii hull polnud, siis ma asusin uue hooga ühe Shopaholicu kallale. See tähendab, lugesin happy endi läbi ja sain teada, et ainus, mis võib mehe päästa võimuka ema käest, on armastav (aga samas võimukas) naine. Thought so.

Tegelikult on see alatu. Mul EI OLNUD plaanis Shopaholicut rohkem lugeda. Aga need kolm raamatut olid mul laua peal ja nägid nii… umm… kutsuvad välja. Ma olen neid juba poeski alati vaadanud ja mõelnud, et ma ikka tahan neid hirmsasti. Sellised roosade kaante ja läikivate tähtede ja lapselike kaanepiltidega raamatud. Nagu need inglise naistekad tänapäeval enamasti on. Nad ajavad tüdrukul suu vett jooksma. Ma olen jube palju mõttetuid raamatud läbi lugenud lihtsalt sellepärast, et nad on nii ilusad:) Eesti kirjastajad on kas ausamad või lollimad… nad tõlgivad needsamad raamatud ära ja annavad välja igavas kujunduses, mis ei kutsu kedagi neid ostma. Isegi mitte raamatukogust laenutama.

Tartu on Tallinnast nii kaugel. Palju kaugemal kui Tallinn Tartust. Kui ma Tartus elasin, siis polnud mingi probleem mitu korda nädalas Tallinnas käia. Tallinnas elades on Tartu nagu tuhandete kilomeetrite taga. Sinna minna pole võimatu, aga see nõuab jubedalt aega ja energiat jne. No kui väga vaja on, saab ära käidud.

Ma tean küll, et asi ei ole vahemaas, asi on minus. Aga ikkagi.

Ma loen Bridget Jonesi päevikut. Suure vaevaga, sest see ei meeldi mulle üldse. (Viimasel ajal mulle ei meeldi ükski asi… raamat ega film ega teater ega muusika. Siiski, ma loen õhtuti voodis Philip Pullmani ja see meeldib.) Ja miks ma seda siis loen? Põhiliselt sellepärast, et ma ei suuda meenutada, kas ma olen seda juba lugenud või ei:) Ma olen filmi näinud. Aga raamatu kohta ei mäleta. Nii et ma parem loen ta läbi ja saan kaelast ära selle asja. Aga see on ikka NIIII piinlik raamat! Enamvähem nagu see Shopaholic-sari. Mille ma jätsingi pooleli. Veel täna hommikul tegelikult vaatasin kolmandassse raamatusse sisse ja sattusin stseenile, kus peigmehe ema karjub pruudi peale: “You are not getting married to MY son in some backyard in England!” Uhh. Ma olen võimukate emade suhtes allergiline.

Tõsiselt.

Muidu ma käisin eile Kakumäel uisutamas ja see oli suures osas mõnus. Kui ainult rahvast oleks vähem olnud.

Eile oli bussidest mahajäämise päev. Absoluutselt kõik bussid ja trollid läksid nina alt ära (peale hommikuse nr. 2, sest selle peale jõudmine sõltus minust endast, aga mitte teistest bussidest või inimestest:P) ja lõpuks ma tulin linnast jala koju. Sel suvel esimest korda. Mõnus oli. Eriti lõpus, kui ma jälle uisud alla sain panna:)

Keegi võiks mind pidurdama õpetada muidugi. Ja üldse korralikult sõitma. Aga ma saan hakkama ja kannapidurdus töötab ju küll, ehkki see ei ole eriti cool.

mu uued uisud on niiiiiiiiiiiii mõnusad!