Nii. Ma viisin ilma ette

Nii. Ma viisin ilma ette hoiatamata vahepeal veel ühe projekti läbi. Internetidieet. 5 päeva. See projekt läks hästi. Soovitan kõigil proovida. See on umbes nagu paastulaager, avaldab organismile puhastavat mõju ja mis kõik veel. Tegelt ka. Aga mis puutub kena-olemise projekti, siis see vist kukkus läbi. Ja just nimelt, Elen, sellise asja tegemine eeldab ärakadumist. … Loe edasi “Nii. Ma viisin ilma ette”

Nii. Ma viisin ilma ette hoiatamata vahepeal veel ühe projekti läbi. Internetidieet. 5 päeva. See projekt läks hästi. Soovitan kõigil proovida. See on umbes nagu paastulaager, avaldab organismile puhastavat mõju ja mis kõik veel. Tegelt ka.

Aga mis puutub kena-olemise projekti, siis see vist kukkus läbi. Ja just nimelt, Elen, sellise asja tegemine eeldab ärakadumist. Arvad, et on kuidagi võimalik järsku kenaks hakata nende inimeste hulgas, kes suurepäraselt teavad, et sa EI OLE kena? Häh.

Seega. Ma olin Otepääl kõik see aeg ja nüüd ma tulin tagasi ja tahan anda kiitva hinnangu regionaalarengule! Sest et Otepäält Käärikule viib jalgrattatee. Asfalteeritud. Võibolla tiba vähem sile kui Pirita rattatee, aga see-eest
*pikem (gee, ma veetsin praegu MINUT aega klaviatuurilt tärni otsides! Näe, mis dieet inimesega teeb! Anyway. Otepää-Kääriku vahe on kuskil 10 km.)
*laiem
*tühjem (võis muidugi olla seotud faktiga, et ma VIST sattusin seal sõitma päev enne ametlikku avamist, aga see fakt on veel kinnitamata. Ja ma ei usu, et sinna eluilmas satub tallinnatäis rattureid-rulluisutajaid-lapsevankrilükkajaid)
* ilusam ja põnevam (Pühajärve ääres; metsa sees; mägedega; kurvidega)
Jah, ja ma muidugi olin seal rulluiskudega ja see oli igatahes kõige lahedam koht, kus ma elus olen uisutanud. Sellist Eestit ma tahtsin, ausalt!

Muide. Ma ei saa aru inimestest, kellele ei meeldi rulluiskudega mäest alla sõita. Ja siis veel. Kui ma suureks saan, siis ma leiutan niisuguse mäeveeru, mis ennast ise ümber pöörab:P

Hotellitoas oli mu Rootsi ühikatoa lõhn ja see trigerdas mälestustetulva. (Kuidas see viimane sõna nimetavas käändes kõlab, I wonder?)

Üldiselt ma juba mitu viimast aastat ainult nostalgiast elangi. Lahedad asjad on eranditult ainult need asjad, mis tuletavad meelde juba olnud lahedaid asju. Me käisime diskol ka. Otepää nightclubis Comeback. Oligi comeback. Selline kuuenda klassi klassiõhtu stiil… ja NIII mõnus. Kui mulle Tallinna klubides ka mängitaks tantsuks, et “too many broken hearts in the world” ja “I will survive”, siis ma käiks neid klubides ja ostaks sajakrooniseid drinke. Aga ma kahtlustan, et ei mängita. Ja Otepääl olid dringid way odavamad:)

Oeh, nüüd ma olen umbes pooled asjad ära öelnud, mis mind viimase nädala jooksul vaevanud on:)