ka peapealseis teeb rõõmsaks meid

Väga jube on olla kontoriinimene, kelle dresscode on rangelt ära määratud. Ma käin iga päev mööda Kaubamaja vaateaknast ja siis veel igasugustest muudest poodidest ja vaatan riideid, mida ma iialgi kanda ei saa. Sest mul ei ole aega neid kanda! Üheksast viieni olen ma business casual. Kella viiest lähen ma töölt ära ja võiks kanda … Loe edasi “ka peapealseis teeb rõõmsaks meid”

Väga jube on olla kontoriinimene, kelle dresscode on rangelt ära määratud. Ma käin iga päev mööda Kaubamaja vaateaknast ja siis veel igasugustest muudest poodidest ja vaatan riideid, mida ma iialgi kanda ei saa. Sest mul ei ole aega neid kanda! Üheksast viieni olen ma business casual. Kella viiest lähen ma töölt ära ja võiks kanda mida tahes, aga ma ei lähe ju siis koju riideid vahetama. Ma lähen kooli, koori, autokooli, poodi… mis sõnu ülipika o-ga eesti keeles veel on?:P Koju riidekapi juurde jõuan ma umbkaudu kell 22. Ja siis ei pane ma enam jalga punaseid velvetpükse (kas ma ütlesin juba, et Ivo Nikkolo punased velvetid on mu elu unistus täna?), vaid ma panen hommikumantli selga. Kui sedagi. Sest ma lähen ju kohe magama.

Nädalavahetused muidugi on. Jah, kui ma kannaks IGAL nädalavahetusel punaseid velveteid, siis oleks mul juba peaaegu mõtet neid osta. Aga see tähendaks, et ma ei saaks kanda mitte mingeid muid riideid. Mul ei jääks aega ju!

Mõni kogenum pintsaklipslane võiks mulle seletada, kuidas nii üldse elada saab.