i’m a supergirl and supergirls don’t cry

Ma lugesin hommikul Postimehest, õigemini Arterist, üht asja, mis mind tigedaks tegi. See on mind päev otsa närinud, aga ma ei taha seda siia kirja panna. See ei muudaks midagi anyway. Loen Kristi ja Madikeni ja veel mingite nende sõbrannade elusid ja näen, et nüüd on nemad enda jaoks Reamonni Supergirli avastanud. Mina kuulasin seda… … Loe edasi “i’m a supergirl and supergirls don’t cry”

Ma lugesin hommikul Postimehest, õigemini Arterist, üht asja, mis mind tigedaks tegi. See on mind päev otsa närinud, aga ma ei taha seda siia kirja panna. See ei muudaks midagi anyway.

Loen Kristi ja Madikeni ja veel mingite nende sõbrannade elusid ja näen, et nüüd on nemad enda jaoks Reamonni Supergirli avastanud. Mina kuulasin seda… millal õieti? 2000 sügisel, ma arvan. See on vahva, kui keegi kaevab välja kolme aasta taguse hiti ja võtab seda tõsiselt. Tavaliselt tehakse seda ainult mingite kolmekümne aasta taguste hittidega.

Selle peale hakkasin ma endale praegu kokku panema playlisti oma 2000. aasta sügisest ja talvest. Sellest muusikast, mis siis oli. Ma kasutasin tol ajal Napsterit. Huvitavalt kombel tekitab selle programmi nimi minus suuremat nostalgiat kui kõik need laulud kokku:)

Playlist sai põnev. Alates Rickyst ja Enrique Iglesiasest, lõpetades 2001. aasta eurovisioonihittidega. Ja seal on Darude ja HIM ja Nylon Beat… ja siis The Ark ja Lisa Nilsson ja Patrik Isaksson. Ja väga palju Goran Bregovici, põhiliselt koos Kayaga ja poolakeelset. Hmm, ja mina arvasin, et mul on mainstream muusikamaitse:P

Appi, ja mul ei ole “Oops I did it again” mp3-e! Palun andke mulle. Sest Napsterit ei ole ju enam ja kust ma muidu saan:(