Tegelesin täna poes enesekehtestamisega ja keelasin kosmeetikaleti tibil mu uue kreemipurgi Stockmanni kilekotti pakkimise. Ma aegajalt ikka mõtlen sellele, et peaks hoiduma tarbetuid pakendeid koju tassimast, aga tavaliselt on lihtsam nad vastu võtta kui hakata häält tegema. Maailmaparandaja minus leiab ikkagi, et püüame (mina ja see maailmaparandaja siis; aga teie ka, kui tahate – mul oleks hea meel) edaspidi käituda keskkonnasõbralikult. Ei kilekottidele! See õnnetu kreem – see oli niigi purgis ja purk oli karbis ja karbi ümber oli veel kile. Ja siis ma panin ta oma käekotti. Ilma täiendava pakendita. Mul oli hiljem veel mitu tundi selle pärast hea tunne.
Ma tahaksin, et mul oleksid tedretähnid.
Ja ma tahan moodne olla, tark välja näha ja… midagi oli veel… teada, mis mu ümber toimub? Noh, nagu sel prillireklaamil Tartu mnt. ja Liivalaia nurgal. Superhea reklaam. Sõnaga, ma tahan prille.