Päev: 9. september 2003

Tegelesin täna poes enesekehtestamisega ja keelasin kosmeetikaleti tibil mu uue kreemipurgi Stockmanni kilekotti pakkimise. Ma aegajalt ikka mõtlen sellele, et peaks hoiduma tarbetuid pakendeid koju tassimast, aga tavaliselt on lihtsam nad vastu võtta kui hakata häält tegema. Maailmaparandaja minus leiab ikkagi, et püüame (mina ja see maailmaparandaja siis; aga teie ka, kui tahate – mul oleks hea meel) edaspidi käituda keskkonnasõbralikult. Ei kilekottidele! See õnnetu kreem – see oli niigi purgis ja purk oli karbis ja karbi ümber oli veel kile. Ja siis ma panin ta oma käekotti. Ilma täiendava pakendita. Mul oli hiljem veel mitu tundi selle pärast hea tunne.

Ma tahaksin, et mul oleksid tedretähnid.

Ja ma tahan moodne olla, tark välja näha ja… midagi oli veel… teada, mis mu ümber toimub? Noh, nagu sel prillireklaamil Tartu mnt. ja Liivalaia nurgal. Superhea reklaam. Sõnaga, ma tahan prille.

Wayne’s Coffee’s pakutakse muuhulgas rohelist teed, mida tehakse piimaga. Jah, nad panevad vee asemel piima. Ma ei oska öelda, kas ma seda maitsvaks nimetaksin, aga huvitav igatahes.

Wayne’s Coffee on muidu hea leiutis, sest see lahendab mu igipõlise probleemi “mida teha linnas esmaspäeviti kella 21.23 ja 22.52 vahel” – mu kooriproov lõppeb Mustamäel kell 21.00 ja ma jään alati supertäpselt 21.22 bussist maha… Seega suur tee pluss muffin 41 krooni eest pluss käekotist leitud raamat.

Mulle meeldib olla suur. Ses mõttes, et ma ei ole enam see pisike kümneaastane plika, kes näljasena trennist tuli ja sugugi mitte iga kord rosinasaia ja limonaadi jaoks kopikaid kokku ei saanud. Ja ma pole enam ka see teismeline, kes ju oleks jubedalt tahtnud mõnikord Macis burgerit süüa, aga kunagi ei saanud, sest raha lihtsalt ei olnud. “Rahas ei peitu õnn, aga raha annab sõltumatuse”.

Ühe mõtte veel lisaksin siia juurde. Kui teil on kunagi tahtmine küpsetada palju keeksi korraga ja te seisate valiku ees, kas teha üks suur või kaks väiksemat – tehke parem kaks väiksemat.