les feuilles mortes se ramassent à la pelle

Sügis. Minust on kujunenud vastik vanamutt, selline kõige tüüpilisem. Ma ei kannata absoluutselt endast nooremaid inimesi! Eriti ei kannata ma seda, kuidas märkimisväärne hulk neist veedab oma sügisõhtuid bussipeatustes istudes. Ja ei ole mulle vaja meelde tuletada 15-aastast mind ja Elenit ja Kroonuaia bussipeatust:P Varsti hakkan ma kirjutama linnaosade ajalehtedesse tigedaid lugejakirju, kus ma nõuan … Loe edasi “les feuilles mortes se ramassent à la pelle”

Sügis.

Minust on kujunenud vastik vanamutt, selline kõige tüüpilisem. Ma ei kannata absoluutselt endast nooremaid inimesi!

Eriti ei kannata ma seda, kuidas märkimisväärne hulk neist veedab oma sügisõhtuid bussipeatustes istudes. Ja ei ole mulle vaja meelde tuletada 15-aastast mind ja Elenit ja Kroonuaia bussipeatust:P Varsti hakkan ma kirjutama linnaosade ajalehtedesse tigedaid lugejakirju, kus ma nõuan korralikele noortele vaba aja veetmise võimaluste loomist ja pätikampade tänavalt minemaajamist ja vangipanemist, vohh.

Kohati muutun ma iseendale ka talumatult ebameeldivaks.

that will bring us back to do

Mind painavad viimasel ajal mõned muusika-alased küsimused. Põhiliselt see üks, mille üle kindlasti kõik inimesed on kunagi mõelnud – miks on klaveril valgeid klahve rohkem kui musti? Ma tean, et see ei ole niisama ilusasi (kuigi on ju ilus vaadata küll). Ma tean, et seal taga on mingi teooria. Ja see teooria kajastub kuidagi üldisemalt ka, mitte ainult klaverimängimise käigus. Aegajalt näiteks jooksen ma sellele teooriale suure mürtsuga otsa, kui ma noodist laulda üritan. Noh, mitte mürtsu, vaid ütleme siis et dissonantsiga…

Teine asi, mida ma väga teada tahan, on see, et kuidas ikkagi mängitakse parmupilli? Seda nippi ma tean, kuidas sealt hääle kätte saab. Hambad on mul ka terved:) Ja mingil määral oskan ma isegi helikõrgust muuta. Aga kuidas mängida parmupillil heliredelit? “Rongisõitu”? Bachi? Biitleid? Või ei olegi see võimalik ja tegu on lihtsalt rütmipilliga?

Ja siis veel see, et mis vahe on noodil ja astmel ja kuhu mahub selles teoorias mõiste “toon”? Ma kahtlustan, et sellel kõigel on musta-ja-valge-klahvi-majandusega ühtteist pistmist.

Ma olen lapsena isegi veidi solfedžot õppinud. Sellest ajast mäletan ma kahte asja: viiulivõtmete joonistamist (neid oli täis kogu mu noodivihiku esimene lehekülg) ja rütmidiktaate. Rütmiasjas olen ma siiamaani kõva käsi. Nii kaua, kui taktimõõt poole loo pealt ei muutu :P

Ja algklasside laulmistundidest on ikka veel meeles käemärgid. Teate, need, millega astmeid näidati. (See jo-le-mi-värk oli ju ikka astmed, mitte noodid? Appi!)

Kui siia veel lisada fakt, et “doe – a deer, a female deer”, siis vist ongi käesolevaga kogu minu muusikaalane teadmistepagas kokku võetud:P Kas keegi korraldab solfedžotunde täiskasvanutele? Ilma instrumendiõppeta, paluks. Isegi Hannes Tamjärv ei suutnud vanas eas enam klaverit mängima õppida…