minna on meil kaua ja kaugele veel

Ma ei suuda Thomas Hardyt lugeda. Et miks peaks? Sest ma mõtlesin ükskord, et ma loen kogu The Big Read Top 100 läbi. Umbes pooli neid raamatuid olin ma selle mõtlemise hetkeks juba lugenud. Praegusel hetkel on ikka veel 39 tükki lugemata (ok, 38 ja pool, David Copperfieldi teist köidet ei ole käepärast, aga esimene … Loe edasi “minna on meil kaua ja kaugele veel”

Ma ei suuda Thomas Hardyt lugeda.

Et miks peaks? Sest ma mõtlesin ükskord, et ma loen kogu The Big Read Top 100 läbi. Umbes pooli neid raamatuid olin ma selle mõtlemise hetkeks juba lugenud. Praegusel hetkel on ikka veel 39 tükki lugemata (ok, 38 ja pool, David Copperfieldi teist köidet ei ole käepärast, aga esimene on läbi). Nende 39 hulgas on mõned lasteraamatud, mis on nii popid, et nad on poes otsas ja raamatukogus kogu aeg välja laenutatud; hulk selliseid raamatuid, mida Eestis üheski raamatukogus pole (enamusest neist polnud ma varem kuulnudki); ikka veel kõvasti Charles Dickensit ja Jane Austenit, kelle loomingu põhiosast ma olen end ometigi juba läbi närinud. Ja nii edasi.

Viimasel ajal pole lugemiseks enam jaksu. Eile õhtul enne magamajäämikst lugesin “Rumcajsi”. Mäletate, see lasteraamat kingsepast, kes hakkas röövliks? Millestki keerulisemast poleks mõte üle käinud.

Nii et Hardy ma viin raamatukokku tagasi. Paremaid aegu ja asjalikumaid lugejaid ootama.

Aga üldiselt tuleb The Big Readi kiita, sest nad on mind juhatanud suure hulga raamatute juurde, mida ma poleks muidu taibanudki lugeda. See oleks kurb olnud.

Kui ma teaks, et kedagi huvitab, siis ma teeks ükskord omaenda raamatute edetabeli. Sada parimat tähestiku järjekorras. “Rumcajs” oleks seal vist sees:)

life is a flower

Mulle tuleb tänaval tihti vastu üks mõnevõrra tuntud inimene, keda mina tunnen, aga kelle kohta ma ei ole kindel, kas tema mind tunneb või teab ainult nägupidi. Ta tervitab mind alati väga sõbralikult. See teeb mul tuju ja olemise heaks. Mitte sellepärast, et ta tuntud on, vaid sellepärast, et ta on meeldiv ja võluv ja … Loe edasi “life is a flower”

Mulle tuleb tänaval tihti vastu üks mõnevõrra tuntud inimene, keda mina tunnen, aga kelle kohta ma ei ole kindel, kas tema mind tunneb või teab ainult nägupidi. Ta tervitab mind alati väga sõbralikult. See teeb mul tuju ja olemise heaks. Mitte sellepärast, et ta tuntud on, vaid sellepärast, et ta on meeldiv ja võluv ja jätab alati mulje, nagu oleks ta just selleks kontorist välja tulnud, et mind kohata ja mulle naeratada.