Kuu: oktoober 2003

Carp küsis hommikul cafes: “millest te, ajaveebnikud, kirjutada kavatsete?” Ma tahaks täna hoopis rääkida, millest ma kirjutada ei kavatse.

Kuigi tahaks. Ma tahaks aegajalt väga oma tööst kirjutada. Mul lihtsalt on võrdlemisi lahe ja huvitav töö, aga sellise eripäraga, et ma ei peaks temast eriti rääkima. Ma olen nimelt infosüsteemide audiitor ja sellepärast näen ma iga päev huvitavaid asju – seejuures tohin ma igale poole oma nina toppida ja minuga käitutakse ekstraviisakalt:) Teistpidi siis klausliga, et ma ei tohi veebi välja riputada, mida huvitavat ma nägin.

Vahel oleks mul küll tahtmine siin rõõmustada või kurvastada asjade üle, mis ma avastanud olen. Mõnikord tahaks lihtsalt kilgata, et teisipäevase kliendi IT-juht oli ekstrailus poiss… või siis kurta, et järgmisel nädalal pean intervjueerima meest, kes iial hambad ei pese. (NB! mõlemad situatsioonid on täiesti fiktiivsed!) Ja muidugi tahaks ma vahel rääkida eriti tobedatest või eriti kavalatest süsteemidest, mida inimesed kasutavad… ja kommenteerida erinevate firmade sööklate toitu… ja siis veel serveriruumid, mu lemmikud! Kui te teaks, milliseid serveriruume on olemas;)

Ja üldse on see selline töö, et vahel on tunne, nagu loeks mõnd Arthur Hailey romaani. Kriminaalsuse poolest jätab väheke soovida, aga muidu saab väga ilusti erinevat tüüpi firmade tööpõhimõtted selgeks – et kuidas töötab lennujaam või hotell või kaubamaja. Seejuures sellisel meeldivalt populaarteaduslikul tasemel.

Jah. Sellest kõigest ei kavatse ma teile kirjutada:)

Tulin hommikul tööle ja president sõitis vastu. Mulle üsna meeldib, et ma kõnnin iga päev mööda Narva maanteed ja president peab ka mööda Narva maanteed sõitma, kui ta kuhugi minna tahab. Siis me vahel kohtume ja mul on hea kindel tunne. Mitte et ma sellest praegusest presidendist inimesena suuremat peaksin, aga olgem ausad, oleks ikka nõme küll, kui ühel hetkel lihtsalt ei oleks enam Eesti Vabariigi presidenti olemas. Sellepärast on hea aegajalt oma silmaga veenduda, et ta ikka on.

Mu esimene Tallinna-kodu oli sellise koha peal, et ma kuulsin hommikuti hümni, kui Pika Hermanni torni lippu heisati. Õhtust langetamist enam eriti hästi ei kuulnud, siis oli muud müra vist rohkem vahel. Aga see tekitas ka kindlustunnet. Ärkad hommikul koos päikesega ja tead, et riik püsib.

Lõpetasin kehvavõitu päeva hea teoga.

Päeva aitas see paremaks teha mitmel moel. Mitte ainult annetuste ja aitamise pärast, aga sellepärast ka, et mulle tundub, nagu oleks seekord asja kuidagi õigetpidi aetud. Kõigepealt vajadus ja siis lahendus. Kõigepealt oli vaja, et inimesed saaksid enda jaoks mugaval viisil annetusi teha, ja siis tuli kellelegi pähe, et oh, seda saab ju püsikorraldusega teha.

Ma olen täna mitmes kontekstis mõelnud selle peale, kuidas tavaliselt tehakse vastupidi – kõigepealt leiutatakse mingi eriti fancy lahendus (lahendus? mis sõna? lahendus millele?) ja siis hakatakse mõtlema, mis probleemi sellega lahendada (hahaa, tulin puhtalt välja, eks!) annaks. Paul Leis ütles selle kohta IT-juhtimise loengus, et IT drives business ja tema meelest oli see ülimalt hea ja tore. Minu meelest ei ole eriti. Ja ma lugesin päeval suht juhuslikult, aga väga konteksti sobivalt Henriku juttu, kus arvatakse ka, et pigem ikka jama.

Samas on see vist ikka inimloomuses, et me laseme võimalustel endas vajadusi tekitada. Mul oli täna selline hetk: olin kliendi juures ja nägin kastitäit paberit, kasti küljes oli post-it kirjaga SODIMISPABER. Arvake, kas minus tekkis tohutu tahtmine leida kusagilt üks jäme must marker ja sodida?:)

Teeme siis tänasest virisemise päeva.

Ma ei salli, jah, EI SALLI inimesi, kes söögikohtades suitsetavad. Keset päeva, lõunasöögi ajal! See on ju ilge. Ma istun kõrvallauas ja ma ei saa hingata ja ma ei saa süüa ja pärast tööle tagasi minnes haisen ma suitsu järele, nagu oleks õhtu otsa kõrtsis istunud. Ärge tulge mulle ütlema, et ma pean mittesuitsetajate tsooni minema. Kõrvallaud ongi seal. Jah, ma võiksin käia ja otsida mööda linna mõnd kohta, kus oleks suitsetamine kas keelatud või oleks suitsetajate osa eraldi ruumis ja uks vahelt kinni, aga olgem ausad, selliseid kohti Tallinnas ju peaaegu ei ole? Mul jääkski lõuna söömata.

See suitsetajate terror igal pool on lihtsalt kohutav. Tänaval, bussipeatuses, bussis (no on ju vaja peatuses suitsu tehes viimane mahv sügavale kopsu tõmmata, kui buss tuleb, ja siis hinge pool peatusevahet kinni hoida ja siis see suits bussis välja hingata, eks ole), isegi kontoris (kas keegi arvab, et värskelt suitsuruumist väljunud isik ei haise suitsu järgi piisavalt, et kogu tuba oma aroomiga täita?). Ja siis igal pool, kus ma tahaks istuda ja süüa või tassi teed juua. Okei, kui ma lähen õhtul baari või pubisse, siis ma arvestan sellega, et alkoholi kõrvale peavad mõned saama suitsu teha ja et kui see mulle ei meeldi, siis ma võin mitte minna. See ei meeldi mulle, üldse ei meeldi, aga ma arvestan sellega. Aga ma ei saa paraku lõunat söömata või bussiga sõitmata jätta selleks, et suitsuhaisust pääseda.

Kõige lollim on see, et sallimatust ei sallita. Kui ma ütlen, et minu meelest on suitsuhais lihtsalt vastik, siis vaadatakse mind kui erilist rõõmurikkujat. Et “sa võiks ju suitsulõhna armastada, aga sa, raisk, kiusu pärast vihkad seda, eks?” Sellepärast ma vahel kohtades, kus mind ei tunta, olen valetanud, et mul on astma. Oi, kui hoolivaks siis muututakse! Ma peaaegu tahaks, et mul olekski astma… Kuigi, oleme reaalsed, siis oleks mul ikka ilgelt sitt elu. Ja tänane lõuna oleks söömata jäänudki. Haa, tegelikult ma ei tea, kas astma on hea vabandus, miks mitte suitsu käes olla. Aga see paistab veenvalt kõlavat.

Kalkar kirjutas tammetõrudest. Ühe asja tahaksin tingimata lisada sinna juurde, aga Kalkar on meelega nii teinud, et kommenteerida ei saa. Nii et ma märgin siiasamma ära, et tammetõrud on veel sellekski head, et kui haldjas hakkab oma võluväest tühjaks jooksma, siis ta paneb tammetõru maha ja ongi reloaded. Niipalju, kui ma aru saan, pole oluline, kuhu ja millal see tõru maha panna. Aga korjatud peab ta olema täiskuuööl ja mingi õige koha pealt… jõekäärus? Ei tea, kas see ka kuidagi oluline oli, mis tamm see sihuke on seal? Näed siis. Kipun kommenteerima, aga ise ei teagi kõiki asjaolusid. Aga ma arvan, et tamm peab lihtsalt piisavalt vana olema.

See on nüüd siis ametlikult alguse saanud – hakkasime kooriga jõulukava õppima. Nüüd ei ole kaks kuud muud kui inglid ja sõimed ja jeesuslapsukesed ja karjased ja ave maria ja gloria in excelsis deo. Ma suudan alati nii sujuvalt ära unustada, et see jälle tulemas on.

Loodetavasti eesmärk pühitseb abinõu selgi korral. 22. detsembril esineme Pühavaimu kirikus (ma tean, et see peaks tegelikult Püha Vaimu olema, aga keegi ei ütle ju nii?). Palamuse ja Pärnu kontsertide aegu peast ei tea.

Muuseas, ma arvan, et sõimed ja inglid on siiski etemad kui päkapikud ja kingipakid.

Hea laps tasub siiski olla. Nii igaks juhuks.

Ma saavutan õige varsti jälle kord selle seisu, et ma olen kõigi inimestega tülis. Vahel ikka juhtub. Siis mõne aja pärast nad unustavad ära, et me läksime tülli ja et ma karjusin nende peale, ja siis nad tulevad ja räägivad minuga jälle, nagu ei olekski midagi juhtunud. Ja mul on imelik ja ebamugav, sest tegelikult ju juhtus ja minu arust on veel vara ära unustada, aga päris nii ei saa ju öelda ka, et “kuule, ma arvan, et me peaks ikka veel mõnda aega tülis olema”.

Aga kui piisavalt kaua on mossitatud, siis on armas jälle ära leppida. Kahju ainult, et enamasti nad ei oota küllalt kaua.

Ja ei, sellel ka ei ole midagi pistmist TUJUDEGA.

Ma sorteerisin täna fotosid. Ikka nii et ühte hunnikusse c4-pildid, teise ifikate-pildid, kolmandasse naiskoori-pidid, neljandasse kassipildid… suur hulk hunnikuid sai. Vahel ma ikka teen sellist asja, aga vaja oleks teha palju tihemini.

Päris palju viskasin minema. Veel rohkem jäi alles. Järgmiseks korraks visata:) Digifotokas on siiski väärt idee.

Iga kord, kui ma pilte albumisse panen, siis ma ometi hoolega vaatan, et oleks väärt pildid, kust siis ikkagi need sodipildid sinna satuvad? Küllap fotode väärtus muutub ajas. Enamasti kahaneb. Sellest hoolimata tuleb albumeid juurde osta.

Ainult ühe korra elus olen teinud sellist asja, et võtnud iseenesest täitsa kena foto albumist välja ja rebinud tükkideks ja visanud ära. See ei tule tegelikult sellest, et ma oleks eriliselt meelekindel haigettegevate momentide alleshoidmise suhtes. Pigem sellest, et need pildid, mis mulle saaksid haiget teha, on kellegi teise albumites.