Olidki hülged – nad ei lasknud end küll nii lähedalt vaadata, kui ma lootsin, aga ei jäänud ka nii kaugele, kui kartsin. Ja vaikse ümisemise peale tulid tõepoolest asja veidi lähemalt uurima.
Peaosades olid siiski meri ise ja Hiiumaa laiud, eriti tänase päikeselise ilmaga. Seltskond ja lambad olid ka ägedad. Ja ämblik, kes otse meie nähes võrku kudus. Uskumatult nobe tüüp.
Kajakiga sõitmine on nagu jalgrattaga sõitmine, ainult et jalgade asemel tuleb kätega kogu töö ära teha.
Ja lõpuks ometi täideti minu jaoks sisuga hulk väljendeid nagu “lesila”, “rannakarjamaa” ja “pärandkooslus”. Ma arvasin enne ka, et ma tean, mis need tähendavad, aga ise näha oli hoopis teine asi.