Täna õhtul nägin ma oma kodu lähedal siili. Ma olen siin kolm aastat elanud ja olnud jumala kindel, et siin lihtsalt ei olegi siile… see on mind kurvastanud, sest siilid meeldivad mulle tohutult. Aga täna üks jalutas mu ees üle tee ja läks siis naabri aeda oma siiliasju ajama.
<järgneb kõrvalepõige lapsepõlve>
Kui ma väike olin ja mind issi-emme sessi ajaks vanaema juurde saadeti, siis emme kirjutas mulle sinna kirju. Pildid joonistas ka juurde. Lemmikpiltide top5:
1. papa Kaasik, tema loengus talveund magav kärbes ja samas loengus niisama magav minu isa. Isa väidab siiamaani, et sellist pilti ei saanud olla, sest papa Kaasiku loengud olevat olnud ainsad, kus ta EI maganud.
2. neegripoiss, kelle juurde käis õpetlik jutt sellest, kuidas neegrid ei ole mustad mitte pesematusest, vaid päevitusest, ja kuidas pesemata nahale päike peale ei hakkagi ja kuidas sellepärast peab end hoolega pesema.
3. ülikooli raamatukogus leiduvad potililled, terve suur galerii
4. siil – kusjuures, kui ma nüüd hoolega mõtlen, siis äkki siilist polnudki pilti, vaid oli ainult jutt sellest, kuidas ema nägi öösel koju minnes siili ja kuidas nad natuke aega teineteist vaatasid ja siis läks siil oma siiliasju ajama. saate nüüd aru, miks see vanade kirjade teema järsku üles kerkis?:)
5. Taaniel söömas, hüppamas, magamas. Taaniel oli küülik, kes meil mingi aja vanaema juures Aegviidus oli. Iseenesest jabur, et mina olin Taanieli juures ja ema joonistas mulle Tartus temast pilte ja saatis maale… Taanieli nimi tuli muidu sellest, et kui tal alguses puuri polnud, hoiti teda sauna taga sügavas augus.
</kõrvalepõige lapsepõlve>
Ma jagasin oma siilielamust vanaisaga ka ja tema rääkis selle peale, kuidas vanasti oli siin olnud palju siile. Ja et kui ta kirsipuid ja marjapõõsaid võrguga kattis, siis jäid siilid võrkudesse kinni ja neid tuli kogu aeg päästmas käia.
Nüüd ma siis tean, miks ma pole kunagi ühtegi siili tabanud. Pole ju võrke välja pannud.
whatever 