Ühel õhtul – see oli tegelikult pühapäeval, minu kajakinädalavahetuse lõpus – sõitsin ma võõra auto tagaistmel pimedas Haapsalust Tallinna ja kuulasin raadiost onu Raivot, kes rääkis meresõidujuttu, põhiliselt klipritest. Need olid need kõige kiiremad purjekad, mida ehitati… 18. sajandi lõpus, ma arvan? Pärast tulid juba aurulaevad ja asjad. Vist. Ma ei tea sellest laevaasjandusest suuremat.
Aga kliprid olid hämmastavad. Ühel suuremal klipril näiteks oli üle viie tuhande ruutmeetri purjepinda. Viis tuhat ruutmeetrit, selle suurusega on Tallinnas enamus Selvereid!
Ja noh, kliprid sõitsid väga kiiresti ja läksid üsna lihtsalt ümber ja olid väga ilusad ja meremeestel oli nende peal väga raske. Aga mis ma sellest jutustan, kui ma ei räägi nii, nagu onu Raivo.
Peaks tihemini kuulama inimesi, kes viitsivad lugusid rääkida.