kõik hurmav hell me hinge poeb meid kutsub kaunis öö

Öösel kell kaks otsustasin ma kindlalt, et ma pean oma salakirgede nimekirja täiendama Rosamunde Pilcheri raamatutega. Tõepoolest, naistekaid à la Bridget Jones (kolmekümnene luusernaine otsib meest ja mingil imelikul põhjusel lõpuks leiab ka, aga satub selle käigus võimatult piinlikesse situatsioonidesse) ma jälestan, naistekatest à la Kristiina Lauritsatütar olen ma välja kasvanud (ilmselt kasvan ma mõnekümne aasta pärast neisse sisse tagasi muidugi) ja enamus ülejäänud naistekatest jätab mu külmaks, aga Rosamunde Pilcher suudab kirjutada nii, et… ma tahaks seal olla. Enamasti Cornwallis, seal juhtub kõige olulisemaid asju ta lugudes, aga ka Šotimaal, Londonis, Floridas… Mitte neis sündmustikes, enamasti ka mitte nende inimeste juures, kellest ta kirjutab, aga just neis kohtades.

Mitte ükski teine kirjanik ei oska minuga seda teha. Palju muud nad teevad, aga seda mitte.

Ja millal, palun, leiaks ma natuke aega, et ŠŠotimaale minna nüüd?