Ühtäkki on kõik nii kurb ja igav ja mõttetu.
Homme on autovaba päev ja ma kavatsen seda täiega pidada, kuigi kõik ümberringi seletavad mulle, kuidas see on esiteks mõttetu (mis see loeb, kui me auto üheks päevaks koju jätame) ja teiseks võimatu (busse ei panda juurde ja lihtsalt suletakse tänavaid ja kuidas üldse saab ilma autota tööl käia sellise ilmaga). Ma ei viitsi vaielda ka… seda ei viitsi ma viimasel ajal kohe üldse ja mitte mingil teemal.
Aga ma olen alati tahtnud autovaba päeva tähistada, aga pole seda kunagi saanud, sest mul pole autot olnud, nii et nüüd kavatsen ma üritusest viimast võtta:P ja tegelikult ma juba tunnengi, et mul oleks vaja endale meelde tuletada, kuidas ilma autota saab ka elu elatud. Ma küll pean endiselt kinni oma suurpärasest põhimõttest sõita bussiga juhul, kui mul pole muud käimist kui kodu ja kesklinna vahet, aga nipp on siin selles, et kooli ja koori tõttu selliseid tööpäevi põhimõtteliselt polegi:P
whatever 