Iga kord, kui ma pihlakaid vaatan, tuleb mulle meelde see Alenderi laul… ja mitte laul niisama, aga koos tantsuga. Nii, nagu seda tantsupeol tantsiti. Mitte niivõrd etendus ei meenu, aga proov, mida hiljem telekas näidati – kuidas sadas paduvihma ja staadionitäis T-särkides gümnaasiuminoori tantsis “pesevad vihmad ta marju, nendele vajutan suu”, endal vesi mööda nägu voolamas ja silmad säramas. See pilt on mind kummitanud läbi kogu augusti ja poole septembri. Nii ilus.
Kunagi varem ei ole ma tähele pannud, et pihlakamarjad hakkavad punaseks minema juba poolest suvest… ja et nad lõpuks NII punaseks lähevad.
whatever 