‘cos i don’t think that they’d understand

Ma avastasin praegu, et mul on vaja osta üks arvuti ja ma ei tea, kuidas seda tehakse. Mälud-kõvakettad-taktsagedused-operatsioonisüsteemid… ma olin nende teemadega viimati kursis siis, kui 486 oli veel päris kõva sõna. Rääkimata sellest, et mul ei ole konkreetselt aimugi, mis nimega poodides Tallinnas arvuteid müüakse ja millistesse neist tasub minna ja millistest eemale hoida. … Loe edasi “‘cos i don’t think that they’d understand”

Ma avastasin praegu, et mul on vaja osta üks arvuti ja ma ei tea, kuidas seda tehakse. Mälud-kõvakettad-taktsagedused-operatsioonisüsteemid… ma olin nende teemadega viimati kursis siis, kui 486 oli veel päris kõva sõna. Rääkimata sellest, et mul ei ole konkreetselt aimugi, mis nimega poodides Tallinnas arvuteid müüakse ja millistesse neist tasub minna ja millistest eemale hoida. Õpitud abitus on ikka jõle asi.

Kust otsast ma selle kõigega nüüd peale hakkan? (“Küsi oma mehelt” on vale vastus.)

See on ikka hämmastav, kui palju on neid asju, mida ma ei oska osta, sest ei tea, mis küsimusi müüjale esitada ja mida tema omadele vastata… Kas teie oskate osta autot, arvutit, lumelauda, kitarri, hooldust või lisavarustust mõnele neist asjadest, kaasaegset klassikalist muusikat, aiaväetisi…? Mida te teete, kui ei oska, aga ikkagi vaja on? Kas kusagil on olemas mingeid vastavaid kursusi? “Coping in the 21st Century Part I: How to Survive in Consumer Society” vms…

veere veere vetta mööda

Selle sügise kõige ägedam helkur on ilma kahtluseta Statoili oma – oranžž, päikesekujuline. Täpselt nagu lubatud, koht päikese all. Ma olen rahul.

Ja kuigi ma lubasin hakata kuulama kaasaegset lääne poppi, ostsin ma lõpuks ikkagi hoopis Oorti plaadi ja elan regilauludest. (Mingil eluperioodil, nii vanuses 5-9, oli mu kindlate lemmikraamatute seas Tõnn Sarve “Kõik on ju ime”. Ma tahan seda nüüd uuesti lugeda. Kõigile teistele soovitan ka.)